… ja stepist tõusis linn …

Olles lennanud mitmeid öötunde mõõtmatu stepi kohal, hakkas pimedusest kumama inimasustust märgistav valgus. Lennuk lähenes linnale, mis on pealinna staatuses 1997. aastast. Tänapäeval ei ole palju näiteid sellest, kuidas poliitilistest oludest tulenevalt võetakse vastu otsus kolida pealinn kõigi oma institutsioonidega ühest asustatud punktist vähem asustatud kohta – ajaloost meenuvad Peterburi (1703) ja Ankara (1923) asutamine uute võimukeskustena või siis pärast Berliini müüri lagunemist Saksa valitsusasutuste tagasi- kolimine Bonnist Berliini eelmise sajandi viimasel kümnendil. Lähiajal on pealinna kolimise plaane peetud Indoneesias ja Iraanis. Mõlemal juhul on mõtete ajendajaks olnud ennekõike looduslikud olud või inimtegevusest tulenevad probleemid - maavärinaoht, kõrge õhusaaste ja ohtrad liiklusummikud. Indoneesias ka üleujutused ja aeg-ajalt elustuvad vulkaanid. Samas on ajaloos rohkesti näiteid selle kohta, kuidas võimukeskused vahetuvad. Vaimukeskused näivad olevat püsivama iseloomuga.

Öös tuledesäras helklev stepilinn on aegade jooksul kandnud erinevaid nimesid – Akmola, Tselinograd, Akmolinsk ja täna Astana. Linn, mille projekteerimisel on kasutatud maailma tipparhitekte ning mille kavandamisel on legendide kohaselt näha riigipea isiklikku sekkumist nii hoonete kavandamisel kui taeva poole kõrguvate ehitiste projektide heakskiitmisel.

See ülimalt kaasaegse ilmega stepilinn suudab üllatada nii nagu vahest muinasjutud ootamatute lahendustega. Müütilis-muinasjutulist on selles riigis küllaldaselt, nii nagu ka tänase Kasahstani territooriumil loogelnud Siiditees. Tänapäeval on investoreid Siiditee asemel ahvatlenud Kasahstani soodne geograafiline asukoht transiitmaana ning nafta- ja maagaasi varud.

Kõige paremini oskab Astanad ilmselt ette kujutada see, kes on väisanud Las Vegast, Disneylandi ja Dubaid. Ehitusele kulutatavatest ressurssidest selles linnas puudust ei näi olevat, küll aga õdusast madalasustusest ja puudest-põõsastest. Kuna stepituul on halastamatu, on enamus kohalikele suunatud vabaaja veetmise võimalustest planeeritud modernsetesse keskustesse, kus pakutakse läänelikku meelelahutust. Samas kannavad paljud ehitised ja monumendid rahvuslikkuse pitserit, mis peaks nende omaksvõttu kohalike elanike poolt hõlbustama ja rahvuslikke tundeid süvendama. Nii näiteks peaks Astana tuntuim sümbol - Baiterek - meenutama müütilist elupuud, millesse maagiline lind Samruk asetas oma lootuse muna. Kuldselt küütlevale munale on antud ka praktiline väärtus, tegemist on vaateplatvormiga, millelt võib imetleda taeva poole kõrguvat linna ja horisondini ulatuvat steppi. Rahvasuus kutsutakse seda uut pealinna tähistavat sümbolit ka Chupa Chupsiks, sest meenutab sedavõrd oma kujult pulgakommi.  

Täna elab Astanas ligi 600 000 inimest, kuid plaanide kohaselt tahetakse aastaks 2030 saada miljonilinnaks. Kas selleks tuuakse rahvast teistest linnadest või värvatakse linnakodanikke stepist või suurendatakse linnakodanike arvu hoopis võõrtööjõu abil, saab näha. Igal juhul tasub nii selle linna, riigi kui ka regiooni arenguid jälgida.

Riigi mõõtmed – 2,7 miljonit ruutkilomeetrit – ja stepp on läbi ajaloo „inspireerinud“ mitmeid võimuesindajaid – Aasias ajaloo suurima impeeriumi asutanud Tšingis-khaan kihutas siin oma hobustel sõjakatest võitlejatest ümbritsetuna, Stalin rajas steppi vangilaagreid ja küüditas stepiavarustesse mitmeid etnilisi gruppe (volgasakslased, krimmitatarlased, korealased, tšetšeenid jt, kes kujutasid ohtu nõukogude riigile). Hruštšhov püüdis siin käivitada oma hiigelprojekti muutes stepid viljakateks maisiväljadeks. Kasahstanil on ka oma oluline roll kosmoseuuringute vallas – siin asub Baikonuri kosmodroom, mis omasuguste hulgas on maailma vanim ja suurim. Kosmodroomi tegevust haldab naaberriik Venemaa. Samuti on Semipalatinski lähedal läbi viidud tuumapommi katsetusi, keskus suleti 1991. aastal.

Kasahstan iseseisvus 1991. aastal nii nagu paljud riigid Nõukogude Liidu lagunemise järel ning 2010 aastal on Kasahstan olnud esimese Kesk-Aasia riigina Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni  (OSCE) eesistuja. See andis riigile ka võimaluse olla detsembri alguses 56 liikmesriiki hõlmava organisatsiooni tippkohtumise korraldaja.

Kasahstan võiks olla ränduritele maiuspalaks, sest riike, mille piiridesse jääb sellisel hulgal looduslikku mitmekesisust ja ajaloolis-kultuurilist küllust, ei ole maailmas väga palju ning kindlasti tasub selle riigi ja sealsete rahvastega lähemat tutvust teha.

Rütmiline elu. Jõulude lähenemisest Viinis.

„Inimese elu on rütmiline. Inimene vajab rütmi ja regulaarsust. Sestap on oluline ka kirikuaasta ja selle rütmi teadvustamine“, on ühes vestluses tõdenud austusväärne doktor Heino Noor. Järgmisel pühapäeval tähistab kristlik maailm advendiaja algust, mis on ühtlasi ka jõuludeni kestev paastuaeg. Viinis on ettevalmistused jõuludeks pikad ja põhjalikud. Linnatänavad on kaunistatud rohkete jõulutuledega, muidu tühjadesse tänavanurkadesse või vähegi suuremale platsile on paigutatud kioskid, kus müüakse kuuma punši või hõõgveini, piparkooke, rõngassaiu ja kõike muud  maitsvat ja magusat. Kõik on natuke liiga magus, natuke liiga särav ja kiiskav, kuid olgu peale. Siin sedamoodi.

Pea igas linnaosas ja külas on oma jõuluturud, mis rahvast lähemalt ja kaugemalt kokku toovad. Toimuvad kontserdid, etendused ja muu temaatiline meelelahutus. Väljakuid ehivad kuused ja nende all Petlemma sõim jõuluevangeeliumist tuttavate tegelaskujudega.

Kuna lund ei ole, siis põhjamaalases paraku õiget jõulutunnet ei teki ja siinsed piparkoogid ei maitse ikka ka nii nagu kodus. Pisut on selline tunne nagu ostaks novembris piibelehti või sööks jaanipäeval verivorsti.

Advendiaeg tähendab ühe perioodi lõppu ja uue algust. Käesoleva sissekandega päädivad ka siinkirjutaja vested ja mõtisklused Viinist, kui ühest ilusamast ja rahulikumast Euroopa linnast, kus olen viibinud. Tänan teid, head sõbrad, et olete leidnud aega ja logiraamatus toimuvat jälginud. Tänan ka toredate kirjade ja kommentaaride eest!

Meie, rändurid, oleme igavesed teelised ja pidevas liikumises. Minu tee viib mind mõneks ajaks Kasahstani OSCE (Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon) tippkohtumisele ning detsembri esimesel nädalavahetusel peaksin jõudma tagasi Eestisse. Loodan, et trehvame hiljemalt 17. detsembril (19.00) Rändurite klubis, mil külas on ajakirjanik Õnne Pärl, kes räägib Afganistanist ja sealsete inimeste igapäevasest elust ja olust.

Seniks helget ja pingevaba advendiaega teile!

Kristel

Neljajalgsed sõbrad Viini tänavapildis.

On kaks inimese kodustatud looma, keda on Viini tänavapildis väga sageli näha, nende märke võimalik tuvastada ja nende kohalolu haista – need on hobused ja koerad.

Hobustel on olnud oma oluline (kõrval)roll Viini ajaloos – nad kulgesid kunagise Vindobona paekivist teedel kindlasti juba siis kui praeguse Viini asualale Doonau kaldal tekkis esimene roomlaste garnison (arvatavasti umbes aastal 15 e.Kr).

Tänapäeval on Viini tänavapildis aga hobused ennekõike turistide meeleheaks, nii nagu Mozartkugeli šokolaadi-martsipanipallid kioskites ja maiustustepoodides. Kapjade klõbinal ringi liikuvad suksud teevad kuulekalt oma tööd kergendades turistide jalavaeva ühe vaatamisväärsuse juurest teise juurde. Seda sõltumata ilmast ja aastaajast.

Viinis asub ka maailma vanim (1735. aastast pärinev) ja tänaseni tegutsev Hispaania Ratsakool (Spanische Hofreitschule, www.srs.at), kus on võimalik õppida klassikalist ratsakunsti.  Et tegemist on väga konservatiivse ja traditsioone austava asutusega kinnitab m.h tõik, et kooli pääsesid ratsakunsti õppima esimest korda naissoosoost isikud alles kaks aastat tagasi (2008). Turistide hulgas on hobuste ja nende meisterlike ratsanike etendused ja hommikuste ratsatundide külastused väga populaarsed. Arvatakse, et 2010. aasta lõpuks on nõtkete valgete Lipizzianeri hobuste etteasteid näinud ligi 300 000 silmapaari. Muide, lipizzianerid on vist ka ainsad hobused, kes on vermitud euromüntidele – sellisel kujul jäädvustas need kaunid loomad ajalukku Sloveenia.

Viini monumentide juures on hobune ilmselt kõige sagedamini kasutatud motiiv, mis samuti kinnitab selle suursuguse looma kuulumist Viini kultuuri- ja ajalukku.

Koerte haukumist on Viinis harva kuulda, küll aga on neid kõikjal näha – mida jahedamaks lähevad ilmad, seda toekamaks muutuvad ka väikeste koerte vammused. Suured koerad peavad lootma oma karvasele kasukale.

Koerad on siinse sotsiaalse suhtluse osapooled – neid kaasatakse poodlemisse, rahvaüritustele ja mõistagi perekondlikele jalutuskäikudele. Tavaline on see, et inimese parimal neljajalgsel sõbral ja lemmikul on õigus siseneda kohvikutesse. On kohti, kus koertele on lausa oma menüü või vähemalt pakutakse neile vett. Kuidas teisiti saakski olla? Koer on ju sotsiaalne olend ja seda mõistavad suhtlemisaltid viinlased väga hästi.

Rändamise põhitõde – võõrasse kloostrisse ei minda oma reeglitega.

Nagu ühes varasemas sissekandes on tõdetud, on viinlased väga viisakad ja tähelepanelikud. Südalinnas, eksklusiivsete kaupluste poolest tuntud Kohlmarktil mõnda poodi sisenedes võib aga sattuda viiniliku viisakuse meisterliku etenduse üheks tegelaseks. Tähelepaneliku ja püüdlikult viisaka klienditeenindusega poodide ustel on enamasti uksehoidja, kes ukse avab, tervitab ja igale sisenejale esmase hinnangu annab. Klient saab sisenemisel kaasa ülimalt abivalmi klienditeenindaja, kes võimalikku ostjat kogu poes oleku ajal saadab ja jälgib. Just ühes sellises näiliselt lõpuni harjutatud ja viimistletud viisakusega kohas tekkis siinkirjutajal seesmine konflikt kliendi privaatruumi ja üliviisakasse paberisse pakendatud klienditeeninduse vahel. Kui kolmandat korda tuli mitu korrust varjuna saatnud müüja küsimusele tema võimaliku abi suhtes eitavalt vastata ja vabandada, et soovin vaid valikuga tutvuda, sai siinkirjutajale selgeks tõsiasi, et kui soovitakse peenemaid kaupu tarbida, tuleb nõustuda ka vastava kaubamärgi müügi- ja klienditeeninduse põhimõtetega, mis ju tegelikult kajastuvad ka toodete hindades. Kas olen valmis maksma selle eest, et minu privaatruumi pidevalt pingutatud sõbralikkusega tungitakse, on omaette küsimus. Sai selgeks, et kallimate kaubamärkide maailma ei tasu siseneda siis, kui ei olda valmis aktsepteerima selle reegleid (k.a arusaama kõrgetasemelisest klienditeenindusest) ning kinnitust leidis üks rändamise põhitõdedest – võõrasse kloostrisse ei minda oma reeglitega.

Külalississekanne. Rändurite klubi kui mõnusa õhustikuga ettevõtmine.

29. oktoobril toimunud klubiõhtul oli meil külas ajakirjanik ja kaks aastat Krimmis Aleksandrovka koolis eesti keelt õpetanud Tiina Rekand. Pärast klubiõhtut saime Tiinalt alljärgneva läkituse, mida logiraamatu jälgijate ja klubilistega jagada soovime.

Neil, kes klubiõhtul osaleda ei saanud, soovitame vaadata V. Laiapea dokumentaalfilmi "Krimmi õpetaja" ning lugeda kaasahaaravalt kirjutatud Tiina raamatut "Krimmi päevik: õpetajapreili juhtumused stepikülas" (Tänapäev, 2010).  

Tiina kirjutab:

"Mul oli au rääkida oma rändamistest Krimmis Rändurite klubis, mis jättis mulle oma sõbraliku ja maheda olekuga väga hea mulje.

Alati on tore kui inimesi ühendab mõni tore huvi ja see aitab jagada kogemusi. Eriti tore on kui seda saadab imemaitsev kohupiimakook ja sügisõhtut soojendav kuum tee.

Maailmas on palju kohti ning alati ei ole võimalik igale poole jõuda, kuid selle võrra on tore kui need kohad tulevad ise kätte ja seda Rändurite klubi oma üritustega annabki. Isiklikult on kahju, et ma Haapsalust niivõrd kaugel elan, et ei saa üritustest väga lihtsalt osa võtta. Kuid võimalusel tahaks isegi kohal käia ja rahulikus atmosfääris kuulata ja arutleda teiste kogemuste üle erinevates maailmapaikades rändamisest.

Tore, et leidub inimesi, kes võtavad kätte, sellist klubi ja rändamise üritusi korraldada ning ei vaata ainult oma nina ette, vaid ka jagavad kogemusi kaaslastega. Tänud Rändurite klubile mind kutsumast ja soovin edaspidiseks jõudu ning meeldivaid klubiõhtuid!"

Tiina Rekand

Kunst+kohvikud+kirikud+muusika = Viin

Eks neil, kes Viinis on käinud, olnud või elanud, on kahtlemata oma pilt sellest linnast ja siinsetest inimestest. Allolev kirjatükk ei pretendeeri ammendavale Viini-käsitlusele, vaid on siinkirjutaja silmade läbi nähtu ja kogetu kirjeldus. Ja seegi on üsna fragmentaarne ning kindlasti subjektiivne.

Kui koju tagasi jõudes sõbrad küsivad, kuidas Viinis oli ja milline Viin oli, siis vastaksin ilmselt alljärgnevalt: „Viin on suursugune nii eriilmelise arhitektuuri, rütmi kui kohaliku rahva hoiakute ja tavade poolest. Viin on (enamasti) äärmiselt viisakate, rahulolevate ja rõõmsate inimeste linn. Siinsetel inimeste on aega lasta ajal enesest läbi voolata. Ükskõik, kas siis linnas patseerides ja vaateaknaid uurides, tunde ja õhtuid kohvikus istudes või andunult tänavamuusikuid kuulates. Nagu ütles üks vastne eestlasest viinlane, ei ole siin isegi koerad (ja neid on siin palju) kurjad. Võrreldes kümne aasta taguse ajaga, mil siin sai pikemalt oldud, on see linn ja riik tervikuna ka oluliselt rahvusvahelisemaks muutunud.

Erinevalt anglo-ameerikalike mõjudega Eestist on siin tavaks võõrast teietada ning on täiesti mõeldamatu, et teenindaja pöördub kliendi poole sinatades. See ei kuulu Viinis heade tavade hulka.

Siinkirjutaja Viini kuvandisse kuuluvad lahutamatult kolm K-d ja üks M – kunst, kohvikud, kirikud ja muusika. Raske on ette kujutada, milline oleks Viini pärand Euroopa kultuuriloole, kui poleks olnud Mozartit, Beethovenit, Strausse, Mahlerit, Schönbergi või Klimti, Schielet ja Kokoschkat, siin arenema hakanud euroopalikku kohvi- ja kohvikukultuuri, Demeli, Landtmanni, Hawelka ja Grienstedli kohvikut, hiiglaslikku Stephansdomi, uhket Karlskirchet või väikest Ruprechtskirchet.

Viimatimainitud kirik on teenimatult esimeste varju jäänud, sest see on võrdlemisi tagasihoidlik pühakoda, mille juures tavaturistil on ilmselt vähe vaadata. Kui aga selle kiriku ajaloole Viini ajaloo kontekstis läheneda, tasub aega võtta ja kirikuga lähemalt tutvust teha. Muide, tegemist on arvatavasti ühe vanima kirikuga Viinis, Austrias ja Euroopas. Legendi kohaselt on kirik asutatud 740. aastal kahe Salzburgi munga poolt. Esimesed kirjalikud allikad kiriku kohta on aastast 1200. Võrreldes paljude teiste Viini kirikutega on see pühakoda tilluke ja õdus, erakordselt minimalistliku interjööriga, kuid samas võib siin imetleda Viini vanimat klaasakent ja erinevatest ajastutest pärinevaid vitraaže. Arvatavasti on kiriku kõige hinnalisemaks varaks barokses puust sarkofaagis püha Vituse (varakristlik märter) säilmed. Tegemist on paavst Clemens XIII kingitusega keisrinna Maria Theresiale, kes omakorda reliikvia Ruprechti kirikule kinkis (ei saa mainimata, et omal ajal tehti huvitavaid kingitusi). Pühakoja nimi tuleb aga Salzburgi esimese piiskopi Ruperti nimest, kellest sai soolakaupmeeste kaitsepühak ning kuna kirik asub Doonau kanali ääres piirkonnas, mis oli kunagi soolakaubanduse keskus, pühitseti ka kirik pühale Rupertile. Kirik oli omal ajal soolakaubanduse kontrolli- ja vahenduskeskus – vaid siin võis seda väärtusliku toidusäilitajat müüa. Kirik on aga ka ise omamoodi „soolatera“ Viini värvikirevas ajaloos. Selliseid soolateri tasub otsida ja mitte ainult Viinis, vaid ka igal pool mujal – vaadata pealispinna virvendusest sügavamale.

Viin on linn, kus on tunda itaallaslikku kergust ja saksalikku korraarmastust. See on linn, mis suudab pakkuda inimmeeltele unustamatuid hetki. Sellepärast tasub siia tulla ja miks mitte mõnda aega ka ankrus olla“. 

P.S. Üks seik jäi viinlaste kohta ütlemata – nad on võrdlemisi konservatiivsed. Neid ridu kirjutades helises kohvikus telefon. Ettekandja tõstis telefonitoru hargilt ja hetke pärast hõikas üle saali ühele kundele: „Härra, teile on telefon! Teie sõber helistab.“ Siin on veel neid, kes eelistavad taskutelefoni mitte omada…



Naschmarkt kui peegeldus Austria ajaloost ja tavadest

Kui 16. sajandil tõid Viini lähikonna lehmapidajad viinlastele piima müügiks, oli neil õigus oma saarepuust piimanõud panna maha selleks eraldatud platsil, mida hiljem hakati nende samade püttide järgi kutsuma Aschenmarktiks. Sellest arenes aja jooksul välja viinlasete suupärasem Naschmarkt.

Ehkki lahtise piima müüki (m.h ilmselt karmide euronõuete tõttu) enam turul ei toimu, saab Naschmarktilt jätkuvalt osta suures valikus piima- ja lihatooteid, aga ka mereande, aed- ja juurvilju, maitsetaimi ja maitseaineid, kohalikke hõrgutisi (k.a kohalikke jooke) ning idamaiseid roogasid. Laupäeviti on turu lõunapoolses otsas ka vanakraamiturg, kust leiab kõiksugu träni alustades Šiva kõrvarõngastest kuni kasutatud rösteri juhtmeni.

Naschmarktil müüdav ja seal toimuv on läbilõige Austria kultuuri- ja ajaloost, aga ka Austria-Ungari keisririigi rahvuslikust, kultuurilisest ja keelelisest mitmekülgusest. Turul müüdava põhjal on võimalik aimata kunagise keisririigi geograafilisi piire ning riigis valitsenud kultuurilist mitmekülgsust ja tavasid.

Wienzeiles asuv Naschmark on ka armastatud kogunemiskoht. Siia tullakse sõprade ja lähedastega päeva esimesele vahuveinile, hommikukohvile või Austria ühele tuntuimale magustoidule  kaiserschmarrn´le (lihtsustatult väljendades on tegemist hakitud pannkookidega). Turul on arvukalt õdusaid söögikohti ja lette, kus head-paremat maitsta või kaasa osta.

Naschmarktile minnes peab aga kindlasti aega varuma, sest turul liikumine ja ka kauplemine toimub Viinile kohase väärikusega. Lisaks võtab rahvarohkusest tulenevalt 1,5 km pikkuse turuplatsi läbimine omajagu aega.

P.S. Mõistagi saab Naschmarktilt osta sügisel populaarset Sturmi ja aastaringselt armastatud kõrvitsaseemneõli. Viimaseta ei kujuta austerlased kokkamist ette.

Sületäis rahvuslikku uhkust. Seik ühest Viini plaadipoest.

Hiljuti tähistati Eestis paljude kaunite kontsertide ja arvukate ettevõtmistega maailmas ilmselt ühe tuntuima eestlase, maestro Arvo Pärdi juubelit. Osaliselt veel suviste ja varasügiseste kontserdielamuste mõju all olnuna sai külastatud Viini Muusikamaja (Haus der Musik, www.hdm.ad) kõrval asuvat plaadipoodi. Küsimuse peale, kas teil Arvo Pärdi muusikat leidub, vastas müüja kiiresti: „Ja, aber natürlich!“ Ise tõttas samal ajal plaate otsima. Vähem kui minuti pärast oli ta tagasi sületäie plaatidega. Selline hulk salvestisi oli üllatav, sest üheski Eesti plaadipoes ei ole siinkirjutaja sellist hulka Arvo Pärdi plaate leidnud. Müüja hakkas varmalt seletama, et seoses maestro 75. sünnipäevaga on neil ka kaks uhiuut plaati ning ühel neist dirigeerib (samuti eestlane) Kristjan Järvi, kes on tuntud dirigent Neeme Järvi poeg. Müüa selgitused olid vägagi asjatundlikud. Mõttevahetuse lõpetuseks sai kommentaaride eest tänatud ja siirdutud plaatidega tutvuma. Südames aga puhkes lõkkele rahvuslik uhkuselõke. Oli uhke olla Nende Inimeste rahvuskaaslane. Oli hea tunne olla eestlane.  

P.S.
Mõnedes valdkondades teatakse meist maailmas siiski oluliselt rohkem kui seda, et eestlased ei ela Austraalias või et meie emakeel ei ole vene keel. Teatakse m.h tänu sellistele pühendunud inimestele nagu eelnimetatud. Oleks tore kui me ka ise neid väikse Eesti suuri Inimesi, nende tegevust ja loomingut paremini tunneksime ning nende suurust ja olulisust vääriliselt hinnata oskaksime.  

Trzesniewski ja Hawelka - lihtsuse võlu ja traditsioonide lummus.

Viini südalinnas Dorotheergasse 1 on 1902. aastast tegutsenud puhvet, mille nime hääldamiseks tuleb kordi hoogu võtta ja ka siis on raske sõna veerimisega edukalt lõpuni jõuda, sest selles on häälikuid, mida soome-ugrilase kõneaparaat ei võta omaks. Tr… trz…trzesniewski. Vastupidiselt koha keerulisele nimele on selle kontseptsioon lihtne – pakutakse kahtekümmet ühte sorti võileivakesi, neist 18 sorti tehakse samade retseptide järgi kui siis, kui toimekas Francisek Trzesniewski Grabeni ääres puhveti avas. Pereettevõte on põlvkondade töö tulemusel arenenud ja laienenud ning täna võib Viinist leida juba 10 Trzesniewski võileivapuhvetit, mille ees on järjekorrad pigem reegel kui erand. Õnneks on tegemist heas mõttes kiire eine võtmise kohtadega ning järjekorrad liiguvad kiiresti. Kuna tegemist on valdavalt püstijala-kohtadega, kus on üksikud toolidega lauad, ei saa ka ennast süües unustada või unistama jääda. Teiseks on võileivad nii maitsvad, et kaovad märkamatult mõne hetkega taldrikult kõhtu. 

Võileibade valmistamisel kasutatakse kahte põhikomponenti – musta leiba ja muna. Imeliselt nüansirikaste ja maitsvate võileibade juurde võtavad kohalikud ühe Pfiff´i (0,2 l õlut), vahel ka kaks või kolm ning teekond võib jätkuda.

Trzesniewski on erilise auraga koht, kuhu tasub kergele einele minna või siis imemaitsvaid võileibu karbiga kaasa osta (www.trzesniewski.at).

Kui vats on võileibadest pakatamas, ent ruumi on siiski veel ühele kleine Schwarzen´ile või melange`le, on üle tänava üks legendaarsemaid Viini kohvikuid, kirjanike ja kunstiinimeste armastatud kogunemiskoht, Café Hawelka. See pretensioonitu kohake on samuti kõnekas näide sellest, kuidas põlvkondade järjepideva töö tulemusel on võimalik luua väärtusi, millel ei ole tähendus mitte ainult oma ajas, vaid ka tulevastele aegadele. On üsna tõenäoline, et Hawelka andnud Austriale ja austerlastele rohkem kui ükski teine Viini arvukatest kohvikutest.

Kunagisest peamiselt kunstnike ja kirjanike meelispaigast on tänaseks saanud sedavõrd populaarne koht, et laua saamiseks tuleb vahel koguni 15-20 minutit järjekorras seista.

Kohviku omapära kinnitab aga ka tõik, et Viini tutvustavates väljaannetes võib Hawelkat leida nii kohvikute rubriigist kui ka vaatamisväärsusi käsitlevast peatükist. Ja tõesti, kui te Hawelkasse sisenedes parasjagu vaba lauda ei leia ja mõnda kunsti- või kirjainimest ei kohta, on see tore kohvik seda väärt, et aeg maha võtta, mõne laua vabanemist ootama jääda, aastakümnete jooksul sinna kogunenud kultuurihõngu sisse hingata ning Hawelka kunstikoguga tutvuda (www.hawelka.at).

Valge ei saa kunagi päris mustaks ja must kunagi päris valgeks. Episoodid kultuuride kokkupõrkest.

Ühel vihmasel sügisõhtul hakkas ühes Helsingi kesklinna korteris mängima DVD-mängija, tuues lähenevasse kaamosesse Aafrika päikest ja eksootikat. Plaadimasinas mängis Corinne Hofmanni raamatu põhjal vändatud draama „Valge masai“ (The White Masai, 2005), peaosades väga loomulikud ja lummavad Nina Hoss ja Jacky Ido. See on kaunis ja vägagi „päris“ jutustus sellest, kuidas kultuuritaust, tavad ja uskumused seljatavad inimlikud tunded, vastastikuse tõmbe ja lootuse. See on lugu valge naise ja musta mehe konarlikust kooseksisteerimisest. Taustaks imelised loodusvaated ja pisut ka masaide kultuuri ning elu-olu.

Filmi lühitutvustus: http://www.youtube.com/watch?v=eE1tRM-j1bY

Lõuna-Keenias ja Põhja-Tansaanias elab esiisade ja esiemade tavade järgi masaide hõim. Nende arhailiste Musta mandri elanike kohta saab lähemalt lugeda http://www.maasai-association.org/maasai.html. Masaid elatuvad peamiselt põllumajandusest ja karjakasvatusest, kuid viimasel ajal üha rohkem ka turismist, teenides kena lisasissetuleku oma eripärade tutvustamisest. Nii näiteks pakuvad nad huvilisele võimalust külastada nende „näidisküla“,  mis koosneb 12st õlgkatusega onnist. Masaid korraldavad turistidele meeliköitvaid safarieid ja jalgsimatku ning pakuvad võimalust tutvuda sealse rikkaliku linnuriigiga, uurida masaide küla elu-olu või võtta ette üks õhupalliretk savannide kohal. Täpsemalt www.basecampexplorer.com  Kutsuv, mis? Eriti keset lähenevast kaamost.

Fotod internetist.

Lviv – killuke Kesk-Euroopat ja pilvena pruutpaare

Lvivi jõudes valdas vanderselle õdus äratundmine ja teatav kodusus – keskaegsed kitsad munakivitänavad, klassitsistlikud hooned, linna loogiline ülesehitus ja transpordisüsteem, euroopalikult rõivastuvad inimesed, sätitud vaateakendega kauplused, kohvikud ja restoranid, pargid ja puiesteed, monumendid - hea sümbioos boheemlaslikkusest ning praktilisest ja loogilisest elukorraldusest.

Lvivi mainiti esmakordselt 1256. aastal, kuid linnaõigused sai 100 aastat hiljem. Tänaseks on linn kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse – ja põhjusega. See linnake on tõeline pärl. Idüllilisi tänavaid, põnevaid hoove ja nurgataguseid, kuhu kiigata, on Lvivis igal sammul. Üks linna suurimaid vaatamisväärsusi on 19. sajandi viimastel aastatel ehitatud Lvivi ooperi- ja balletiteater. Suvisel ajal on teatri esine väljak sumisev kogunemiskoht, kus tegevust leiab nii see, kes äsja on kõndima õppinud, kui ka see, kes seda oskust vaikselt minetama hakkab.

 On näha ja tunda, et Lvivi on kogunenud märkimisväärsel hulgal vaimueliiti. Siin asub ka riigi vanim ülikool - 1661. aastal asutatud Lvivi Ivan Franko Rahvuslik ülikool. Muide, Lvivi ülikoolis saab õppida ka eesti keelt. Selle eest seisab alates 2009. aasta veebruarist hea lektor Maarja Hein.  

Lviv on arhitektuurigurmaanidele magus suutäis. Lisaks kesklinnale tasuks Lvivis olles uudistama minna ka juugendstiilis raudteejaama, mida peetakse Euroopa üheks kaunimaks ja vanimaks. Ukraina kontekstis on tegemist arvatavasti ühe suurima ja olulisima raudteesõlmega.  

Kindlasti tasuks Lvivis olles aega võtta mõne kabeli, kiriku või kloostri külastamiseks. Neid on linnas väga-väga palju ja religiooni lähedust ning selle olulisust on tunda igal sammul. Siin on Ukraina kreeka-katoliku, rooma-katoliku, armeenia kiriku pühakojad, aga ka paljude teiste religioonide sakraalehitised. Üks teemakohane tähelepanek, mis käib kogu Ukraina kohta – kogu riigis kerkivad arvukad pühakojad - ehitatakse nii uusi, kuid taastatakse ka nõukogude ajal hävitatud või lagunenud kirikuid. Kuldsed sibulkuplid läikisid värskusest väga paljudes kohtades ning tellingutes (peamiselt kreeka-katoliku) kirikuid oli rohkem kui kokku jaksasime lugeda.

Lvivis on igal sammul tunda, et tegemist on pika ajalooga, erinevate kultuuride, religioonide, tavade ja võimupiiride ristumispunktiga. Selle kinnituseks on ka arvukad söögi- ja toidukohad. Õdusaid ja huvitavaid kohvikuid ja restorane (k.a rahvusrestorane) on rikkalikult. Tiina Rekandi „Krimmi päevikust“ leidsime vihje peaväljaku (Rynok Square) läheduses olevale pubile nimega Gaasilamp, mida Lvivi sattudes külastada tasub. Toit on seal  väga maitsev ja põnevalt serveeritud, interjöör huvitav ja õhkkond mõnus.

Lääne-Ukrainat külastavale rändurile saab soovitada ukraina keele algtõdede omandamist. Erinevalt Ukraina põhja-, kesk- ja lõunaosast, kus sai väga hästi hakkama vene keelega, oli Lääne-Ukraina ühemõtteliselt ukrainakeelne. Vene keelest saadakse küll aru, kuid (põhimõtteliselt) ei räägita, inglise keelt aga hästi ei osata. Ehk oleks rohkem õnne olnud poola keelega, kuid selle valdajaid kahjuks meie hulgas polnud.

Ja veel, Eestit on statistika kohaselt riik, kus on võrreldes teiste Euroopa riikidega kõige enam vabaabielus elavaid inimesi ja abiellumine mitte väga populaarne. Kas ühiskondlikest traditsioonidest, religioossete veendumuste tugevusest või lihtsalt trendist on abiellumine Ukrainas populaarne. Lvivis oli kohati oli tunne, et oleme sattunud pulmaparadiisi, kus oht mõnda pruutpaari filmiva või pildistava kaameramehe ette jääda oli reaalne, sest igal sammul võis kohata elevil pruutpaare, neid saatvaid pruutneiusid ja peiupoisse (kes kõik olid muide pruudi-peiuga samaealised). Pruutkleidis tikk-kontsadel saatjaskonnaga linnas patseerimine tundus olevat osa sealsest pulmakombestikust. Kõikides kirikutes, kuhu sisse põikasime, võis jälgida laulatustalitust või näha ühte pruutpaari kirikust väljumas ja teist kiriku uksel erutunult oma järge ootamas. Olles mõned tunnid järjekindlalt teele sattunud pruutpaare pildistanud avastasime ühel hetkel, et meist pildistamises kõige edukam oli noppinud ühte kaadrisse lausa seitse (sic!) paari värskelt abiellunuid.

See pruutpaaride pilv ülendas me meeli ja viis mõttele ilusale päevale ja kogu reisile pidulik punkt panna ning Lvivist lahkusime toekas tort auto pagasiruumis. Õhtul ööbimispaika jõudes lasime tänutunde ja ilmse rahuloluga õnnestunud sõidu üle tordil ja Krimmist kaasa ostetud veinil hea maitsta.  La vita e bella!

Uitmõtteid Moldovast

Reede, 3. september

Otsustasime Lvovi - meie reisi viimasesse sihtpunkti enne kodu - minna Moldova kaudu. Kodutee venitas see küll mõnesaja kilomeetri võrra pikemaks, kuid vaevalt, et lähiajal sinna kanti ilma olulise põhjuseta satume ja sestap pidasime kõrvalepõiget igati põhjendatuks.

N.n külmutatud konflikti piirkond ehk Transnistria ja türgikeelsete kristlastega asustatud Gagauusia autonoomne piirkond jäid meie teelt kõrvale, kuid diagonaalis läbi riigi sõites saime võrdlemisi mitmekülgse ettekujutuse sellest, milline näeb välja üks Euroopa vaesemaks riigiks peetud maa. Vaated laugetele mägedele ja põldudele olid lummavad. Mäeseljandikud olid täis tikitud viinamarjaistandusi, maisipõlde, põllulappe ja peenraid.

Külad on tiheda asustusega maja-maja külge kleebitud, igaüks oma kaunistuste ja põnevate hoovidega vaatamisväärsus. Silma hakkas üldine kasinus, samas hoolitsetus sel määral kui see on võimalik (või vajalik). Sealsel maarahval on ilumeelt oma kodusid kaunite sepiste või seinamaalingutega kaunistada. Kunstimeelt on jätkunud ka külades olevate välialtarite ja pühakukujude kaunistamisel.

Külatänavail (ja ka suurte maanteede ääres) olid siin-seal ühiskasutuseks mõeldud kaevud, mis sageli olid paigaldatud välialtarite vahetusse lähedusse. Tugev sümboolika mõlemas ja iseäranis selliselt liidetuna.  

Üllatav oli Dnestri-äärses riigis põllumajandustehnika vähesus – traktori asemel on majapidamistes kasutusel peamiselt hobujõud ning enamus põllutöid tehakse ära käsitsi. Läbi Moldova sõites ja põldudel inimesi kas maisi lõikamas või kartuleid võtmas nähes oli tunne, et oleme teinud hüppe ajas tagasi. Sügav lugupidamine sealsete inimeste suhtes, kes on Moldovasse jäänud (veerand tööealisest elanikkonnast pidavat elatist teenima väljaspool Moldovat) ja igapäevase toidulaua katavad oma põllu- ja aiasaadustega. Ökotooteid hinnatavates ühiskondades võib see ju tunduda ideaalne kui piim tuleb heinamaal rohtu nosivast kitsest ja suvekõrvitsad pannile oma põllult, kuid sealsete inimeste jaoks on see sageli ainus viis nina vee peal hoida. Inimesed, kellega kokku puutusime, tundusid rahulikud, vastutulelikud ja vaiksed, aga ka kuidagi hallid ja mornid.

Kahetsusväärselt nigelas seisus oli ka enamus teid, mida mööda sattusime sõitma. Kummastust tekitasid esmaste toiduainete, autokütuse ja söögi hinnad toitlustusasutustes. Need olid „keskmisel Eesti tasemel“ samal ajal kui riigi ametlik keskmine palk on 2645 EEK (jaanuar 2010) ja suurimat tööhõivet pakkuvas agraarsektoris (ligikaudu 40%) koguni 1272 EEK. Samas selgitab see hästi kohalike kimbatust Balti linnas (elanike arvult riigi kolmas Chisinau ja Tiraspoli järel) vastamaks meie küsimusele, kus nende linnas söögikohta võib leida. 

Moldova jättis tervikuna võrdlemisi nukra mulje. Ehkki tegemist on Euroopa riigiga, mis  saab Euroopa Liidult enim abi (Marianne Mikko. Moldova: lääne ja ida vahel. Tartu ülikooli Kirjastus, 2008), on riigil ilmselt veel pikk tee käia, enne kui selle majandus jalule saadakse. Muide, Moldova on ka Eesti arenguabikoostöö üks peamisi sihtriike.

„Kuldse kollektsiooni“ asukohta ehk maailma suurimat veinikeldrit Milestii Mici´t, mis on kantud ka Guinnessi rekordite raamatusse, sest pikkust on sel keldril rohkem kui 200 km ning suuruselt teise veinikeldrisse Cricovasse, mille kollektsiooni kuulub üle miljoni veinipudeli, me kahjuks ei jõudnud, kuid tee peale jäi 1872. aastal asutatud Purcari noobel veinimõis ning sealt sai kaasa ostetud ka nende uusimast viinamarjasordist - elegantsest Pinot Grigio - valmistatud veine. Mõisa juurde kuulub ka esinduslik hotell ja restoran. Veinimari on Moldova jaoks äärmiselt oluline - raske on ette kujutada, millises seisus võiks riik olla siis, kui neil ei oleks viinamarjaistandusi ja klimaatilisi eeldusi selle marja kasvatamiseks. Kindlasti on viinamarjad ka teema, mille pärast tasuks Moldovasse minna ja sealsete veinimõisate, veinikeldrite ja viinamarjasortidega lähemat tutvust teha.   

Moldoval näib olevat teatud sarnasusi Itaaliaga – mõningal määral keelelised sarnasused, looduslik mitmekesisus, arvukad viinamarjaistandused, „nähtav“ religioossus kirikute, kloostrite ja välialtarite näol, erilised rahvusroad.

Lihtne ja mõnus sealsete inimeste elu aga arvatavasti ei ole. Selleks, et Moldovast terviklikumat ettekujutust saada, tuleb aga ilmselt järgmisena lugemislauale tõsta Marje Aksli „Minu Moldova“ (Petrone Print, Greif, 2008) ja mine tea, võib-olla isegi kunagi tagasi minna, et selle teistsuguse ja huvitava riigiga lähemat tutvust teha.