Otsustasime Lvovi - meie reisi viimasesse sihtpunkti enne kodu - minna Moldova kaudu. Kodutee venitas see küll mõnesaja kilomeetri võrra pikemaks, kuid vaevalt, et lähiajal sinna kanti ilma olulise põhjuseta satume ja sestap pidasime kõrvalepõiget igati põhjendatuks.
N.n külmutatud konflikti piirkond ehk Transnistria ja türgikeelsete kristlastega asustatud Gagauusia autonoomne piirkond jäid meie teelt kõrvale, kuid diagonaalis läbi riigi sõites saime võrdlemisi mitmekülgse ettekujutuse sellest, milline näeb välja üks Euroopa vaesemaks riigiks peetud maa. Vaated laugetele mägedele ja põldudele olid lummavad. Mäeseljandikud olid täis tikitud viinamarjaistandusi, maisipõlde, põllulappe ja peenraid.
Külad on tiheda asustusega maja-maja külge kleebitud, igaüks oma kaunistuste ja põnevate hoovidega vaatamisväärsus. Silma hakkas üldine kasinus, samas hoolitsetus sel määral kui see on võimalik (või vajalik). Sealsel maarahval on ilumeelt oma kodusid kaunite sepiste või seinamaalingutega kaunistada. Kunstimeelt on jätkunud ka külades olevate välialtarite ja pühakukujude kaunistamisel.
Külatänavail (ja ka suurte maanteede ääres) olid siin-seal ühiskasutuseks mõeldud kaevud, mis sageli olid paigaldatud välialtarite vahetusse lähedusse. Tugev sümboolika mõlemas ja iseäranis selliselt liidetuna.
Üllatav oli Dnestri-äärses riigis põllumajandustehnika vähesus – traktori asemel on majapidamistes kasutusel peamiselt hobujõud ning enamus põllutöid tehakse ära käsitsi. Läbi Moldova sõites ja põldudel inimesi kas maisi lõikamas või kartuleid võtmas nähes oli tunne, et oleme teinud hüppe ajas tagasi. Sügav lugupidamine sealsete inimeste suhtes, kes on Moldovasse jäänud (veerand tööealisest elanikkonnast pidavat elatist teenima väljaspool Moldovat) ja igapäevase toidulaua katavad oma põllu- ja aiasaadustega. Ökotooteid hinnatavates ühiskondades võib see ju tunduda ideaalne kui piim tuleb heinamaal rohtu nosivast kitsest ja suvekõrvitsad pannile oma põllult, kuid sealsete inimeste jaoks on see sageli ainus viis nina vee peal hoida. Inimesed, kellega kokku puutusime, tundusid rahulikud, vastutulelikud ja vaiksed, aga ka kuidagi hallid ja mornid.
Kahetsusväärselt nigelas seisus oli ka enamus teid, mida mööda sattusime sõitma. Kummastust tekitasid esmaste toiduainete, autokütuse ja söögi hinnad toitlustusasutustes. Need olid „keskmisel Eesti tasemel“ samal ajal kui riigi ametlik keskmine palk on 2645 EEK (jaanuar 2010) ja suurimat tööhõivet pakkuvas agraarsektoris (ligikaudu 40%) koguni 1272 EEK. Samas selgitab see hästi kohalike kimbatust Balti linnas (elanike arvult riigi kolmas Chisinau ja Tiraspoli järel) vastamaks meie küsimusele, kus nende linnas söögikohta võib leida.
Moldova jättis tervikuna võrdlemisi nukra mulje. Ehkki tegemist on Euroopa riigiga, mis saab Euroopa Liidult enim abi (Marianne Mikko. Moldova: lääne ja ida vahel. Tartu ülikooli Kirjastus, 2008), on riigil ilmselt veel pikk tee käia, enne kui selle majandus jalule saadakse. Muide, Moldova on ka Eesti arenguabikoostöö üks peamisi sihtriike.
„Kuldse kollektsiooni“ asukohta ehk maailma suurimat veinikeldrit Milestii Mici´t, mis on kantud ka Guinnessi rekordite raamatusse, sest pikkust on sel keldril rohkem kui 200 km ning suuruselt teise veinikeldrisse Cricovasse, mille kollektsiooni kuulub üle miljoni veinipudeli, me kahjuks ei jõudnud, kuid tee peale jäi 1872. aastal asutatud Purcari noobel veinimõis ning sealt sai kaasa ostetud ka nende uusimast viinamarjasordist - elegantsest Pinot Grigio - valmistatud veine. Mõisa juurde kuulub ka esinduslik hotell ja restoran. Veinimari on Moldova jaoks äärmiselt oluline - raske on ette kujutada, millises seisus võiks riik olla siis, kui neil ei oleks viinamarjaistandusi ja klimaatilisi eeldusi selle marja kasvatamiseks. Kindlasti on viinamarjad ka teema, mille pärast tasuks Moldovasse minna ja sealsete veinimõisate, veinikeldrite ja viinamarjasortidega lähemat tutvust teha.
Moldoval näib olevat teatud sarnasusi Itaaliaga – mõningal määral keelelised sarnasused, looduslik mitmekesisus, arvukad viinamarjaistandused, „nähtav“ religioossus kirikute, kloostrite ja välialtarite näol, erilised rahvusroad.
Lihtne ja mõnus sealsete inimeste elu aga arvatavasti ei ole. Selleks, et Moldovast terviklikumat ettekujutust saada, tuleb aga ilmselt järgmisena lugemislauale tõsta Marje Aksli „Minu Moldova“ (Petrone Print, Greif, 2008) ja mine tea, võib-olla isegi kunagi tagasi minna, et selle teistsuguse ja huvitava riigiga lähemat tutvust teha.
No comments:
Post a Comment