Thursday, April 5, 2012

Eestlasest palermolase tabavaid tähelepanekuid Sitsiiliast


Rändurite klubi ajaveebis on paaril korral ka varem (sept. 2011) olnud juttu Sitsiilisast. Sedakorda ajendas kirjutama hiljuti ilmunud järjekordne Minu-sarja raamat, eestlannast palermolase Mae Meruski „Minu Sitsiilia. Maffia kohta mitte küsida!“ (Petrone Print OÜ, 2012). Raamat on tänuväärne täiendus sarja värvikale valikule sissepõigetest erinevatesse kultuuriruumidesse ning kahtlemata pakub Sitsiilia lähemaks vaatluseks küllaldaselt põhjuseid.

Vältimaks asjatute ootuste tekkimist, ütleb autor kohe esimestel lehekülgedel, et raamatust ei leia põhjalikku ülevaadet Sitsiilia vaatamisväärsustest ja erilistest sündmustest (ja hea nii, sest vaatamisväärsuste jaoks on mitmed teised väljaanded), vaid ta kirjutab Sitsiilia igapäevaelust: sellest, kuidas elavad Sitsiilia inimesed, mida autor nende keskel elades on õppinud, märganud ja kogenud. Ta kirjutab sitsiillaste elust-olust ja tavadest, käitumisnormidest ja hoiakutest. Raamat on omal moel väga aus ja otsekohene.

Vaatamata sellele, et autor on juba aastaid palermolane, on ta suutnud hoida enda ja ümbritseva vahel põhjamaalastele omast distantsi, jättes ruumi vaatlusteks ja tabavateks kirjeldusteks, lisades tihti nähtule ja kogetule ka oma eestlaslikult otsekohese arvamuse ja hinnangu (iseäranis hakkas silma lk 214, 219, 239). Minu-sari annab sellesse sarja kirjutavatele autoritele võimaluse olla subjektiivne ja ka hinnanguline kajastades kogetut oma silmade läbi nähtuna ja oma mätta otsast kirjutatuna. Selles osas on „Minu Sitsiilia“ autor formaadile igati truu.   

Kahes asjas ei teki raamatut lugedes kahtlust – autor tunneb kirjeldatavaid olusid ja on väga arenenud õiglustundega. Viimane kipub aeg-ajalt ristuma kohalike elukorralduse ja arusaamaga õiglusest või ratsionaalsusest, kuid see südikat eestlannat ei heiduta. Nende olukordade kirjeldused annavad „Minu Sitsiiliale“ värvi.

Sitsiiliast ühe või teise kandi pealt rääkivaid raamatuid on eesti keelde tõlgitud mitmeid, kuid Mae Meruski raamat erineb neist kõigist seetõttu, et on kirjutatud eestlaselt eestlastele ja on tänu sellele väga hästi loetav ja mõistetav.

Pisut arusaamatuks jääb raamatu alapealkiri („Maffia kohta mitte küsida“). Ehkki pealkirjas soovitatakse maffia kohta mitte küsida, pühendab autor sellele eraldi peatüki („Baciamo le mani“, lk 126-137) ning maffia tegevusega seonduv on põimunud ka mitmetesse teistesse lugudesse. Või on see hoopis hoiatuseks maarjamaalastest Sitsiilia külastajatele? Aga noh, ega kõigest peagi ilmselt esimese korraga aru saama.

Küllap on asjatundliku turismitöötaja Mae Meruskiga tutvunud mitmedki eestimaalased, kes Sitsiiliat on väisanud. Siinkirjutaja Maed kahjuks isiklikult ei tunne, kuid „Minu Sitsiilia“ põhjal otsustades võiks Mae professionaalsel juhtimisel Sitsiiliale paar ringi peale teha küll. Igav kindlasti ei hakkaks.

Raamatut tasub n-ö taustamaterjalina lugeda ennekõike neil, kes Sitsiiliat juba väisanud on või seda plaanivad, sest sisaldab mitmeid kasulikke soovitusi, kuidas saarel hakkama saada. Kindlasti on see raamat sobilik ka selleks, et silmaringi laiendamise eesmärgil mõned sulnid tunnid lugedes veeta, sest tegemist on ladusas keeles kirjutatud mõnusa raamatuga neile, keda Sitsiilia ja sitsiillased huvitavad. Lugemislusti lisavad autori lobe sulejooks ja raamatus käsitletavad suuremad ja väiksemad inimlikud intriigid.

Siinkirjutaja, kes peab ka ennast Sitsiilia sõbraks, tundis oma Sitsiilia Mae lugudes ära küll.

Aitäh, Mae ja Petrone Print!