Eks neil, kes Viinis on käinud, olnud või elanud, on kahtlemata oma pilt sellest linnast ja siinsetest inimestest. Allolev kirjatükk ei pretendeeri ammendavale Viini-käsitlusele, vaid on siinkirjutaja silmade läbi nähtu ja kogetu kirjeldus. Ja seegi on üsna fragmentaarne ning kindlasti subjektiivne.
Kui koju tagasi jõudes sõbrad küsivad, kuidas Viinis oli ja milline Viin oli, siis vastaksin ilmselt alljärgnevalt: „Viin on suursugune nii eriilmelise arhitektuuri, rütmi kui kohaliku rahva hoiakute ja tavade poolest. Viin on (enamasti) äärmiselt viisakate, rahulolevate ja rõõmsate inimeste linn. Siinsetel inimeste on aega lasta ajal enesest läbi voolata. Ükskõik, kas siis linnas patseerides ja vaateaknaid uurides, tunde ja õhtuid kohvikus istudes või andunult tänavamuusikuid kuulates. Nagu ütles üks vastne eestlasest viinlane, ei ole siin isegi koerad (ja neid on siin palju) kurjad. Võrreldes kümne aasta taguse ajaga, mil siin sai pikemalt oldud, on see linn ja riik tervikuna ka oluliselt rahvusvahelisemaks muutunud.
Erinevalt anglo-ameerikalike mõjudega Eestist on siin tavaks võõrast teietada ning on täiesti mõeldamatu, et teenindaja pöördub kliendi poole sinatades. See ei kuulu Viinis heade tavade hulka.
Siinkirjutaja Viini kuvandisse kuuluvad lahutamatult kolm K-d ja üks M – kunst, kohvikud, kirikud ja muusika. Raske on ette kujutada, milline oleks Viini pärand Euroopa kultuuriloole, kui poleks olnud Mozartit, Beethovenit, Strausse, Mahlerit, Schönbergi või Klimti, Schielet ja Kokoschkat, siin arenema hakanud euroopalikku kohvi- ja kohvikukultuuri, Demeli, Landtmanni, Hawelka ja Grienstedli kohvikut, hiiglaslikku Stephansdomi, uhket Karlskirchet või väikest Ruprechtskirchet.
Viimatimainitud kirik on teenimatult esimeste varju jäänud, sest see on võrdlemisi tagasihoidlik pühakoda, mille juures tavaturistil on ilmselt vähe vaadata. Kui aga selle kiriku ajaloole Viini ajaloo kontekstis läheneda, tasub aega võtta ja kirikuga lähemalt tutvust teha. Muide, tegemist on arvatavasti ühe vanima kirikuga Viinis, Austrias ja Euroopas. Legendi kohaselt on kirik asutatud 740. aastal kahe Salzburgi munga poolt. Esimesed kirjalikud allikad kiriku kohta on aastast 1200. Võrreldes paljude teiste Viini kirikutega on see pühakoda tilluke ja õdus, erakordselt minimalistliku interjööriga, kuid samas võib siin imetleda Viini vanimat klaasakent ja erinevatest ajastutest pärinevaid vitraaže. Arvatavasti on kiriku kõige hinnalisemaks varaks barokses puust sarkofaagis püha Vituse (varakristlik märter) säilmed. Tegemist on paavst Clemens XIII kingitusega keisrinna Maria Theresiale, kes omakorda reliikvia Ruprechti kirikule kinkis (ei saa mainimata, et omal ajal tehti huvitavaid kingitusi). Pühakoja nimi tuleb aga Salzburgi esimese piiskopi Ruperti nimest, kellest sai soolakaupmeeste kaitsepühak ning kuna kirik asub Doonau kanali ääres piirkonnas, mis oli kunagi soolakaubanduse keskus, pühitseti ka kirik pühale Rupertile. Kirik oli omal ajal soolakaubanduse kontrolli- ja vahenduskeskus – vaid siin võis seda väärtusliku toidusäilitajat müüa. Kirik on aga ka ise omamoodi „soolatera“ Viini värvikirevas ajaloos. Selliseid soolateri tasub otsida ja mitte ainult Viinis, vaid ka igal pool mujal – vaadata pealispinna virvendusest sügavamale.
Siinkirjutaja Viini kuvandisse kuuluvad lahutamatult kolm K-d ja üks M – kunst, kohvikud, kirikud ja muusika. Raske on ette kujutada, milline oleks Viini pärand Euroopa kultuuriloole, kui poleks olnud Mozartit, Beethovenit, Strausse, Mahlerit, Schönbergi või Klimti, Schielet ja Kokoschkat, siin arenema hakanud euroopalikku kohvi- ja kohvikukultuuri, Demeli, Landtmanni, Hawelka ja Grienstedli kohvikut, hiiglaslikku Stephansdomi, uhket Karlskirchet või väikest Ruprechtskirchet.
Viimatimainitud kirik on teenimatult esimeste varju jäänud, sest see on võrdlemisi tagasihoidlik pühakoda, mille juures tavaturistil on ilmselt vähe vaadata. Kui aga selle kiriku ajaloole Viini ajaloo kontekstis läheneda, tasub aega võtta ja kirikuga lähemalt tutvust teha. Muide, tegemist on arvatavasti ühe vanima kirikuga Viinis, Austrias ja Euroopas. Legendi kohaselt on kirik asutatud 740. aastal kahe Salzburgi munga poolt. Esimesed kirjalikud allikad kiriku kohta on aastast 1200. Võrreldes paljude teiste Viini kirikutega on see pühakoda tilluke ja õdus, erakordselt minimalistliku interjööriga, kuid samas võib siin imetleda Viini vanimat klaasakent ja erinevatest ajastutest pärinevaid vitraaže. Arvatavasti on kiriku kõige hinnalisemaks varaks barokses puust sarkofaagis püha Vituse (varakristlik märter) säilmed. Tegemist on paavst Clemens XIII kingitusega keisrinna Maria Theresiale, kes omakorda reliikvia Ruprechti kirikule kinkis (ei saa mainimata, et omal ajal tehti huvitavaid kingitusi). Pühakoja nimi tuleb aga Salzburgi esimese piiskopi Ruperti nimest, kellest sai soolakaupmeeste kaitsepühak ning kuna kirik asub Doonau kanali ääres piirkonnas, mis oli kunagi soolakaubanduse keskus, pühitseti ka kirik pühale Rupertile. Kirik oli omal ajal soolakaubanduse kontrolli- ja vahenduskeskus – vaid siin võis seda väärtusliku toidusäilitajat müüa. Kirik on aga ka ise omamoodi „soolatera“ Viini värvikirevas ajaloos. Selliseid soolateri tasub otsida ja mitte ainult Viinis, vaid ka igal pool mujal – vaadata pealispinna virvendusest sügavamale.
Viin on linn, kus on tunda itaallaslikku kergust ja saksalikku korraarmastust. See on linn, mis suudab pakkuda inimmeeltele unustamatuid hetki. Sellepärast tasub siia tulla ja miks mitte mõnda aega ka ankrus olla“.
P.S. Üks seik jäi viinlaste kohta ütlemata – nad on võrdlemisi konservatiivsed. Neid ridu kirjutades helises kohvikus telefon. Ettekandja tõstis telefonitoru hargilt ja hetke pärast hõikas üle saali ühele kundele: „Härra, teile on telefon! Teie sõber helistab.“ Siin on veel neid, kes eelistavad taskutelefoni mitte omada…
No comments:
Post a Comment