Sületäis rahvuslikku uhkust. Seik ühest Viini plaadipoest.

Hiljuti tähistati Eestis paljude kaunite kontsertide ja arvukate ettevõtmistega maailmas ilmselt ühe tuntuima eestlase, maestro Arvo Pärdi juubelit. Osaliselt veel suviste ja varasügiseste kontserdielamuste mõju all olnuna sai külastatud Viini Muusikamaja (Haus der Musik, www.hdm.ad) kõrval asuvat plaadipoodi. Küsimuse peale, kas teil Arvo Pärdi muusikat leidub, vastas müüja kiiresti: „Ja, aber natürlich!“ Ise tõttas samal ajal plaate otsima. Vähem kui minuti pärast oli ta tagasi sületäie plaatidega. Selline hulk salvestisi oli üllatav, sest üheski Eesti plaadipoes ei ole siinkirjutaja sellist hulka Arvo Pärdi plaate leidnud. Müüja hakkas varmalt seletama, et seoses maestro 75. sünnipäevaga on neil ka kaks uhiuut plaati ning ühel neist dirigeerib (samuti eestlane) Kristjan Järvi, kes on tuntud dirigent Neeme Järvi poeg. Müüa selgitused olid vägagi asjatundlikud. Mõttevahetuse lõpetuseks sai kommentaaride eest tänatud ja siirdutud plaatidega tutvuma. Südames aga puhkes lõkkele rahvuslik uhkuselõke. Oli uhke olla Nende Inimeste rahvuskaaslane. Oli hea tunne olla eestlane.  

P.S.
Mõnedes valdkondades teatakse meist maailmas siiski oluliselt rohkem kui seda, et eestlased ei ela Austraalias või et meie emakeel ei ole vene keel. Teatakse m.h tänu sellistele pühendunud inimestele nagu eelnimetatud. Oleks tore kui me ka ise neid väikse Eesti suuri Inimesi, nende tegevust ja loomingut paremini tunneksime ning nende suurust ja olulisust vääriliselt hinnata oskaksime.