Lvivi jõudes valdas vanderselle õdus äratundmine ja teatav kodusus – keskaegsed kitsad munakivitänavad, klassitsistlikud hooned, linna loogiline ülesehitus ja transpordisüsteem, euroopalikult rõivastuvad inimesed, sätitud vaateakendega kauplused, kohvikud ja restoranid, pargid ja puiesteed, monumendid - hea sümbioos boheemlaslikkusest ning praktilisest ja loogilisest elukorraldusest.
Lvivi mainiti esmakordselt 1256. aastal, kuid linnaõigused sai 100 aastat hiljem. Tänaseks on linn kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse – ja põhjusega. See linnake on tõeline pärl. Idüllilisi tänavaid, põnevaid hoove ja nurgataguseid, kuhu kiigata, on Lvivis igal sammul. Üks linna suurimaid vaatamisväärsusi on 19. sajandi viimastel aastatel ehitatud Lvivi ooperi- ja balletiteater. Suvisel ajal on teatri esine väljak sumisev kogunemiskoht, kus tegevust leiab nii see, kes äsja on kõndima õppinud, kui ka see, kes seda oskust vaikselt minetama hakkab.
On näha ja tunda, et Lvivi on kogunenud märkimisväärsel hulgal vaimueliiti. Siin asub ka riigi vanim ülikool - 1661. aastal asutatud Lvivi Ivan Franko Rahvuslik ülikool. Muide, Lvivi ülikoolis saab õppida ka eesti keelt. Selle eest seisab alates 2009. aasta veebruarist hea lektor Maarja Hein.
Lviv on arhitektuurigurmaanidele magus suutäis. Lisaks kesklinnale tasuks Lvivis olles uudistama minna ka juugendstiilis raudteejaama, mida peetakse Euroopa üheks kaunimaks ja vanimaks. Ukraina kontekstis on tegemist arvatavasti ühe suurima ja olulisima raudteesõlmega.
Kindlasti tasuks Lvivis olles aega võtta mõne kabeli, kiriku või kloostri külastamiseks. Neid on linnas väga-väga palju ja religiooni lähedust ning selle olulisust on tunda igal sammul. Siin on Ukraina kreeka-katoliku, rooma-katoliku, armeenia kiriku pühakojad, aga ka paljude teiste religioonide sakraalehitised. Üks teemakohane tähelepanek, mis käib kogu Ukraina kohta – kogu riigis kerkivad arvukad pühakojad - ehitatakse nii uusi, kuid taastatakse ka nõukogude ajal hävitatud või lagunenud kirikuid. Kuldsed sibulkuplid läikisid värskusest väga paljudes kohtades ning tellingutes (peamiselt kreeka-katoliku) kirikuid oli rohkem kui kokku jaksasime lugeda.
Lvivis on igal sammul tunda, et tegemist on pika ajalooga, erinevate kultuuride, religioonide, tavade ja võimupiiride ristumispunktiga. Selle kinnituseks on ka arvukad söögi- ja toidukohad. Õdusaid ja huvitavaid kohvikuid ja restorane (k.a rahvusrestorane) on rikkalikult. Tiina Rekandi „Krimmi päevikust“ leidsime vihje peaväljaku (Rynok Square) läheduses olevale pubile nimega Gaasilamp, mida Lvivi sattudes külastada tasub. Toit on seal väga maitsev ja põnevalt serveeritud, interjöör huvitav ja õhkkond mõnus.
Lääne-Ukrainat külastavale rändurile saab soovitada ukraina keele algtõdede omandamist. Erinevalt Ukraina põhja-, kesk- ja lõunaosast, kus sai väga hästi hakkama vene keelega, oli Lääne-Ukraina ühemõtteliselt ukrainakeelne. Vene keelest saadakse küll aru, kuid (põhimõtteliselt) ei räägita, inglise keelt aga hästi ei osata. Ehk oleks rohkem õnne olnud poola keelega, kuid selle valdajaid kahjuks meie hulgas polnud.
Ja veel, Eestit on statistika kohaselt riik, kus on võrreldes teiste Euroopa riikidega kõige enam vabaabielus elavaid inimesi ja abiellumine mitte väga populaarne. Kas ühiskondlikest traditsioonidest, religioossete veendumuste tugevusest või lihtsalt trendist on abiellumine Ukrainas populaarne. Lvivis oli kohati oli tunne, et oleme sattunud pulmaparadiisi, kus oht mõnda pruutpaari filmiva või pildistava kaameramehe ette jääda oli reaalne, sest igal sammul võis kohata elevil pruutpaare, neid saatvaid pruutneiusid ja peiupoisse (kes kõik olid muide pruudi-peiuga samaealised). Pruutkleidis tikk-kontsadel saatjaskonnaga linnas patseerimine tundus olevat osa sealsest pulmakombestikust. Kõikides kirikutes, kuhu sisse põikasime, võis jälgida laulatustalitust või näha ühte pruutpaari kirikust väljumas ja teist kiriku uksel erutunult oma järge ootamas. Olles mõned tunnid järjekindlalt teele sattunud pruutpaare pildistanud avastasime ühel hetkel, et meist pildistamises kõige edukam oli noppinud ühte kaadrisse lausa seitse (sic!) paari värskelt abiellunuid.
See pruutpaaride pilv ülendas me meeli ja viis mõttele ilusale päevale ja kogu reisile pidulik punkt panna ning Lvivist lahkusime toekas tort auto pagasiruumis. Õhtul ööbimispaika jõudes lasime tänutunde ja ilmse rahuloluga õnnestunud sõidu üle tordil ja Krimmist kaasa ostetud veinil hea maitsta. La vita e bella!
No comments:
Post a Comment