Tagantjärgi omandavad mõned hetked või sündmused erilise tähenduse ning küllap paljut mõistamegi tagantjärgi, sest teadmine, tarkus ja tõde saabub tihti tasahilju.
Üks vandersellide kirkamaid reisimälestusi oli hiline õhtu stepis Eesti Tare terrassil pikutades ja hõbedaselt säravaid tähti imetledes, komeedina langevaid taevakehasid kokku lugedes ja iga langevat tähte nähes uut soovi välja mõeldes. Taustaks öise stepi hääled, sirtsude kõrvulukustav siristamine ja kaugemal külas ajuti koerte haugatused. Sekka välguna sähvivad nahkhiired oma õhtuseid lennuretki sooritamas ning vandersellide mõtted elust, olust, inimestest ja maailmast.
Eestis tagasi olles ja hea sõbra Arhoga (Tuhkru) muljeid vahetades avastasime, et ehkki olime Krimmis viibinud erinevatel aegadel (tema aastal 2007), olid mõned meie mälestused seal kogetud hetkedest ja kohtadest väga sarnased. Kui vandersellid salvestasid ainulaadsed hetked stepi ööst mällu, siis Arho jäädvustas oma emotsioonid ka fotodele ja vormis sõnadeks.
Arho nõusolekul avaldame tema toonased mõtteread, mida kaunistavad tema tehtud fotod.
Stepiveerel
Öö oma tsikaadide unelevas viisis, üle laisa laine kannab loksuva Aasovi mere ihusooja tuulesuudlusena Laulu, laulu armsamast. Laulu kaunimast mäekingust, voogava tuule seljandikul, süleluse paigas, tasases stepis, ootavate taevasilmade all. Ja ma puhusin vaikseks, lahkuvaks suitsuvineks tahileegi, et tähed saaksid särada.
Soovidepuu
Ei ma küsi, mida mul kaasa on võtta Sinu suurte andide keskelt, vaid seon oma palved nõnda kui paljud enne mind palmitsenud. Kanged sõnad leiavad ise Su juures oma õiged värvid ja tänud sõnatuna jutustavad Sulle mu lood. Jah, neis on tujujooni, aga ka sooja rõõmu mu seest, sest Sina oled mu pikkade teekondade tähiseks ja märgiks mu ees.
No comments:
Post a Comment