Ilmselt enamus meist mäletab veel aega, mil nõukogude kord oma ettemääratud saatust järgis ja kokku varises. Eesti maapiirkondades lakkasid üleüldise lagunemise laines olemast kolhoosid ja sovhoosid ning põllumeestel tuli põhjalikult kaaluda, kuidas ja milliste ressurssidega tegevust jätkata, kuidas oma tegevust ratsionaalselt ümber korraldada või ehk sootuks teistele tegevusaladele orienteeruda. Paljud põllud jäid ajuti sööti, tootmishooned haigutasid aastaid tühjade tondilossidena, kolhoosikeskused hakkasid tasahilju välja surema. Mis aga alles jäi, oli inimeste töötahe ja lootus parema tuleviku suhtes. Samuti valmisolek vajadusel ka kartulikoori süüa, et oma riik üles ehitada. Meid aitasid õige teeraja algusesse jõuda targad majanduspoliitilised valikud ja peamiselt Põhjamaade investeeringud.
Krasnodarkale lähenedes ootas meid aga ühes külakeses ees vaatepilt, mis teoreetiliselt oleks saanud olla reaalsus ka Eestis. Endises õitsvas kolhoosikeskuses valitses haudvaikus, vaid üksik hanekari uitas keskuse lagunenud asfaltteel, mis lookles iga tare väravani ning kinnitas, et stepikolhoosil on kunagi läinud sedavõrd hästi, et asfalti on jätkunud iga kolhoosniku eluasemeni.
Pärastlõunases leitsakus seisid külg-külje kõrval vaikides teeäärsed majakesed. Kunagi teabest kubisenud stend ei ole oma loodupärast funktsiooni ilmselt juba aastaid kandnud ning norutas nukralt küla suurima väljaku ääres. Taamal, peatänava lõpus kolhoosi kontori (või klubi) ees tervitas aga saabujaid Vladimir Iljitš isiklikult. Ilmselt on kunagi olnud ajad, mil talle oktoobrilapsed lilli tõid ja pioneerid teda ümbritsevat parki korras hoidsid. Tänaseks on see möödanik.
Suundudes keskusest stepiteele ootas ees aga veel nukram vaatepilt – siin-seal olid keset välju kivivaremed, mis kunagi olid olnud kolhoosi laudad, viljaaidad ja töökojad. Sama saatus oli tabanud ka tühjaksjäänud elamuid. Kui kolhoosid lagunesid, müüdi maha kõik, millel oli turuväärtus.
Kes müüs, kellele müüdi ja millise hinnaga, on kolhoosi endistele töötajatele teadmata. Nende peamine mure „miljonär“ kolhoosi lagunemisel oli mõelda, kuidas tagada endale ja oma perele igapäevane toidus. Kadusid paljud töökohad ja sellega perede pidev sissetulek. Tekkisid väikemajapidamised – võeti lehmad (kes tänagi enamusele Krasnodarka inimestest aitavad n.ö leiva laual hoida ja väikest sissetulekut võimaldavad), hakati pidama kanu ja hanesid ning varasemast suuremal hulgal kasvatama aed- ja juurvilja.
Tarede tagune maa kuulub praegu veel riigile, kuid see on jaotatud majapidamiste vahel selliselt, et igaüks, kes soovib saab oma maja taga loomale heina teha või juurvilju kasvatada. Probleemiks on muutumas see, et põllumajandusmaade arendajad nihkuvad oma projektidega taredele üha lähemale ning selle võrra väheneb ka Krasnodarka majapidamiste kasutuses olev maa. Küla lehmad karjatatakse ühiste jõududega stepi mõõtmatutel väljadel. Kord-paar päevas sõidavad mööda kolhoosipäevil ehitatud, ent tänaseks väga auklikuks muutunud külatänavat piima kokkuostjad, kes Krasnodarka lehmade piima kokku koguvad ja nende omanikele piima vastuvõtmisel sularahas tasuvad.
Milline on sealsete karja- ja viljakasvatajate tulevik, on raske ennustada. Jääb vaid loota, et krasnodarkalaste elu-olu paraneb enne kui lõpeb nende usk paremasse homsesse. Eestil on läinud hästi, isegi väga hästi. Nii väga tahaks, et hästi võiks minna ka neil, kellega saatusekaaslased oleme olnud.
No comments:
Post a Comment