Teeliste üldisi tähelepanekuid

Ajast ja vahemaadest.

"Te tahaksite mõõta aega, seda mõõtmatut ja mõõdetamatut /.../ ajast tahaksite te teha oja, mille kaldal võiksite istuda ja vaadelda tema voolamist." K.Gibran, "Prohvet" (Huma, 1997) 

Kohalike hinnanguid vahemaadele ja nende läbimiseks kuluvale ajale tasub võtta reservatsioonidega – pisut rohkem kui 1 km võib tähendada kolme kilomeetrit ja 5 minutit jalgsi kõndimist tegelikkuses kujuneda vähemalt veerandtunniseks jalgsimatkaks. Meie kogemuse kohaselt kipuvad kohalikud hindama vahemaid tegelikkusest lühemaks.

 

Strateegilistest infrastruktuuridest. Krimm on suuresti gaasivõrgustikuga kaetud, veekatkestused on aga võrdlemisi levinud. Näib, et süstemaatiline kokkuhoid toimub ka elektrienergia arvelt. Kas sellel või mõnel muul põhjusel muutuvad teed ja tänavad pärast päikese loojumist kiiresti suuremaks riskiallikaks, sest reeglina ei ole maanteed ja tänavad valgustatud. Krimmi teede seisukord on vahelduv – alustades laiast mitmerealisest asfaldist kuni kitsa ja auguliseks sõidetud käänulise mägiteeni. Viimastel liikumiseks tuleb kindlasti aega varuda. Vaated, mis aga neid teid mööda sõites avanevad, on sageli hingematvalt kaunid.

GPSi kasutades on nii Krimmis kui mujal Ukrainas võimalik Garmini kaartidega üsna hästi hakkama saada, v.a mõnedes suuremates linnades. Maanteel liikudes on aga hea igaks juhuks ka atlas käepärast hoida. Bussid sõidavad üsna graafikukohaselt, nii nagu ka maailma pikim trolliühendus Jalta ja Simferopoli vahel (100 km). Juurdepääs Internetile on võrdlemisi kaootiline. Ka mobiililevi on ajuti katkendlik.

Majutusest. Majutuskohti, eriti peremajutust, pakutakse poolsaare lõunarannikul rohkesti. Kui aga tahta ööbida mõnes kindlas majutuskohas, on siiski soovitav kohad aegsasti ette broneerida, seda eriti turismihooajal mais septembri lõpuni. Erinevaid reisikirju lugedes oli meil juba enne reisi algust kujunenud kindel otsus peatuda Jalta lähistel Livadias Eda Golovko juures.

Eda lopsaka aiaga külalistemaja rahuldab vähenõudliku ränduri vajadused igati ja küsitav hind on igati mõistlik (20 USD). Samuti oli meile selle majutuskoha valikul suureks lisaväärtuseks Eda ise ja tema vested Krimmi elu-olust. Meid, eestlasi, on sedavõrd vähe, et tuleb kokku hoida ja „eestimaist“ eelistada. Siinkohal ka Eda külalistemaja koordinaadid: N44˚27.948` E034˚08.456`.

Eda pansionaadi lisaväärtuseks on see, et asub (kuri)kuulsa Livadia palee, kus 1944. aastal sõlmiti Jalta leping, vahetus läheduses.

Mõistagi on võimalik poolsaarel ka telkida, kuid selleks ettenähud kohad, nt. rannad võivad üllatada oma räpasusega (nimetasime sellised rannad räparandadeks). Reeglina on korras ja hoolitsetud n.ö. omanikuga rannad.

Söökidest-jookidest. Krimmis kohtuvad eri rahvuste, kultuuriruumide (Ukraina, Vene, tatari, Kesk-Aasia, Kaukaasia) ja religioonide köögid. Toitude serveerimine võib olla meile harjumuspärasest lihtsam ja kasutatavad lauanõud mitte igal pool kõige puhtamad, on toidud maitsvad ja endale meelepärast kõhutäidet leiab nii taimetoitlane kui lihasõber. Kindlasti tasub proovida kohalikke Massandra veine, kohalikku õlut ja nostalgiamaigulist kalja ning sidrunimaitselist limonaadi. Kalja tasub osta sealt, kus seda müüakse vaatidest (mäletate, kollased ratastel tünnid kirjaga „kvass“?). Priskelt söönuks saab u 30 grivna eest. Oma teel ei õnnestunud meil külastada ühtegi sellist söögikohta, kus oleksime pidanud pettunult või tühja kõhuga lahkuma.

Kaubitsemisest ja kaupmeestest. Kui Odessas tegelevad kauplemisega kõik sealsed rahvad, siis Krimmis on see peamisel krimmitatarlaste (kes on poolsaarel 13. sajandist) tegevusala. Krasnodarkas tõdes Rita: „Tatarlased steppi ei hari, nemad kauplevad.“ Selle ilmekaks tõestuseks oli meie esimene kohtumine kohalikuga Krasnodakas, kui läksime teeäärsesse kauplusesse teed küsima. Sõstrasilmne müüjanna, kes meile teed juhatas, osutus krimmitatarlaseks. Üks iseloomulik joon, mis krimmitatarlasi teistest siinsetest rahvustest eristab, on islami usk. Kõikjal, kus elab tatarlasi, kuulub asula juurde mõni sireda minaretiga mošee, tatarlaste söögikohtades on aga võimalik süüa imemaitsvat plovi, šašlõkki, lambaribi või juua tassike kosutavat rohelist teed. Krimmitatarlased on poolsaarel elanud 13. sajandi algusest. Tänaseks on neid siin vaatamata ajaloolistele vintsutustele (1944. aastal küüditati Usbekistani 183 000 krimmitatarlast) ligi 300 000, ehk ligikaudu 12% elanikkonnast, nende arv kasvab võrreldes teiste Krimmis elavate rahvustega võrdlemisi kiiresti. Lisaks kaubitsemisele kohtab neid üha rohkem teenindussektoris, nt bussi- või taksojuhtidena.