Odessa-Krasnodarka
Läbitud km 430
Üks meie sõidu eesmärke oli näha Krimmi eesti külasid. Tegelikkuses jõudsime neljast (Beregove, Pervomaiske, Novoestonija, Krasnodarka) vaid ühte - Krasnodarkasse. Sellest aga piisas, et siinsest eestlusest ja selle tulevikust stepikülades esmast aimu saada. Meile olid abiks mitmed teemakohased raamatud, neist värskeim Tiina Rekandi „Krimmi päevik“ (Tänapäev, 2010).
Krasnodarka eesti vaimu alalhoidja on tarmukas ja sõnakas Rita Gadilkina. Rita on omamoodi Krimmi eestluse entsüklopeedia, alalhoidja ja edendaja. Ritale on eestluse säilitamisel ja süvendamisel olnud abiks Eesti Instituudi poolt saadetud eesti keele õpetajad, kes on vaimupõldu harinud ennekõike Aleksandrovka keskkoolis.
Rita hoiab silma peal ka Krasnodarka Eesti tarel. Majal, milles samuti eestlust jõudumööda edendatakse. Meile, Krimmi sattunud eestlastele, pakuti seal aga lahkesti peavarju. Tare valvurina „töötab“ uudishimulik koer nimega Tšornõi. Tares on eestikeelset kirjandust ja pool riiulit fotoalbumitega tares toimunud üritustest. Samuti on majas väike ja õdus külalistetuba. On tunda, et majake pakub külas elavatele lastele toredat ajaveetmise võimalust ning Krasnodarka eestlastele on see õdusaks kogunemiskohaks.
Rita sõnade kohaselt on külas veel kolm inimest, kelle emakeel on eesti keel. Eesti keele õppijate hulk on aastate lõikes vahelduv, kuid üldiselt on tendents, et eesti keel kipub alla jääma teisele valikulisele keelele - tatari keelele (näiteks valivad tatari-eesti segaperedest lapsed teise keelena reeglina tatari, mitte eesti keele).
Alates käesolevast õppeaastast õpetab Aleksandrovka keskkoolis eesti keelt pikaaegsete pedagoogiliste kogemustega eesti filoloog Christi Sepp, keda ootab Krimmis ees keeleõpetuse kõrval ka Krimmi eesti kooli ja sealse eestikeelse õpetuse 150. aastapäeva ettevalmistamine.
Lisaks Eesti tarele on üks eestluse edasiarendamise kohti Krimmis Aleksandrovka keskkool. Kool, mis näib olevat kogu küla vaimne, kultuuriline ja võib-olla ka sotsiaalne kese. Koolis valitseb range kord ja väga tähtsaks peetakse töökasvatust. Selle ilmekateks näideteks on kooli ürdiaed (iga klass hoiab korras ühe peenra) ja õpilaste kaasamine kooliaia korrashoidmisel. Palju kasutatakse ka lastevanemate abi ning sageli tehakse suuremad tööd koolis ära talgukorras.
Kuna sattusime Aleksandrovka kooli üks päev enne õppeaasta algust, käis seal vilgas sagimine ning tehti ettevalmistusi 1. septembriks. Vaatamata kiirele tööajale leidis kooli direktor „raudset leedit“ meenutav energiline proua Irina Suprun aega meile kohvi pakkuda ja Eestist tulnud võhivõõraid võõrustada. Irina hinnangutes koolile ja selle tulevikule oli tunda pragmaatilisust ja väga selgeid visioone, kuidas kooli tegevust arendada, m.h soovitakse kooli juurde luua lasteaed.
Hea sõnaga peeti meeles Eesti riiki ja Eesti Suursaatkonda Kiievis, kelle abiga on kool saanud katlamaja ja arvutiklassi. Toetust vajab aga koolis veel nii mõnigi ettevõtmine.
P.S. Eestlusest ja oma muljetest eesti keele õpetajana Aleksandrovka koolis räägib Tiina Rekand 29. oktoobril Rändurite klubi kokkusaamisel.
No comments:
Post a Comment