Manhattani märkmed

 

Manhattan on mahukas. Manhattan on territoriaalselt võrreldes teiste maailma linnadega küll tagasihoidlike mõõtmetega – 22 km pikk ja 3 km lai –, kuid see on osa maailma erilisema auraga linnast, mis mahutab palju. Olgu siis tegemist pilvedesse kõrguvate ehitistega, omanäoliste linnaosade, vaatamisväärsuste, erinevate kultuuriilmingute ja kommetega või inimestega kõiges oma kirevuses.

 

 

 

Manhattani all-linnas asuv Lõunatänava meresadam, kust tehakse reise vabadussamba jalamile.

Siit kaugel ei ole Bowling Green ehk koht, kus saar osteti 1624. aastal kohalikult hõimult. Pärast seda saabusid saarele esimesed uusasukad. Saart tunti toona nimega New Amsterdam.  

Manhattan on värvikirev ja eklektiline. Alustades ööpimeduses plinkivatest ja helendavatest valgusreklaamidest lõpetades siia kokku voolanud rahvuste ja inimeste. Ilmselt on öine Manhattan üks suurima valgusreostusega linnaosai maailmas. Kas selles külluses massiivsed lameekraanidel reklaamid ka piisavalt vaatajaid leiavad, on omaette küsimus. Aga võib-olla ei olegi vaatajate hulk eesmärk, vaid eesmärk on linnapildis n.ö kohal olla.

 

Õhtune valgusreostus ja vihm

Esmakordselt Indias rännates võib rändur avastada, kui palju on selles hiiglaslikus riigis inimesi, kes elamiseks teiste abi vajavad. Ka Manhattanis on palju enesesse tõmbunud kerjuseid, kes raha ja toidust kerjavad ning õhtu saabudes ennast metroojaama papist küljealustele magama sätivad või ullikesi, kes rõõmsalt ja enesekindlalt omi asju ajavad.

 

Manhattan on häälekas. Keegi on kunagi öelnud, et Manhattan on koht, mis ei maga kunagi. Ikka sõidab sireenide saatel mõni politsei- või kiirabiauto oma järjekordsele päästeoperatsioonile, igal tänavanurgal võid kohata mõnda „maailma parimat“ teenust või kaupa pakkuvat müügimeest, kusagilt klubist või meelelahutuskeskusest paiskub välja kõrvulukustav muusika, rääkimata mürast, mida tekitab siinne transport.

Rahu ja vaikus on Manhattani urbanistlikes linnaosades võimalik peamiselt vaid maapealse liiklemise tasandist kõrgemal – pilvelõhkujate ülemistel korrustel. Häälekad on ka inimesed: isegi Starbucksis lattet tellides tehakse selle tellimisest ja kliendile toimetamisest häälekas etendus.

 

 Muusik trotsib Washingtoni platsil ilmastikuolusid. Kunst ennekõike!

Manhattan on teatraalne. Siin on loendamatu hulk teatreid ja sellest tulenevalt on ka teatriga seotud inimeste kontsentratsioon üks tihedamaid maailmas. Teatrit tehakse väga eriilmelistes teatrisaalides, aga teatrit tehakse ka tänaval. Newyorklased on näitlejatele omaselt ekspressiivsed ja ka julged – seda nii suhtlemisel kui ka rõivastumisel. Üheski teises maailma asustatud punktis ei ole siinkirjutaja märganud nii palju omapäraselt rõivastuvaid ja klimaatilisi olusid trotsivaid inimesi kui Manhattanil. Manhattanlastele ei ole tänaval tiigrikostüümis kõndimine, shortsides ja särgis lumehangede vahel kahlamine või rannaplätudes mööda VII avenüüd patseerimine mingi probleem ka siis, kui väljas on märkimisväärsed miinuskraadid ning rõskus ja lõõskav tuul poevad turistide luudesse-liikmetesse ka läbi kolme kampsuni ja villase mütsi (viimane muide, on talvel ja varakevadel Manhattanil liikudes asendamatu). Tõeline manhattanlane ei lase ennast ilmast segada. 

                    

          Lumekoristus Manhattani moodi tähendab lume sulatamast soola või vee abil.

Enamus tänavaid on küll soojustusega ja seetõttu on põhimõtteliselt võimalik käia aastaringselt kingadega.

Manhattan on linn linnas. Olles osa New Yorkist on Manhattan oma kirevuses niivõrd ainulaadne, et moodustab mõnes mõttes linna linnas, kus omakorda erinevad linnaosad eristuvad üksteisest arhitektuuri, mentaliteedi, inimeste, aga ka oma kujunemisloo poolest. Saare keskosa oma kõrghoonete ja selle südame, viimastel aastakümnetel suure muutuse läbi teinud Times Square ei ole võrreldav vaikse ja suhteliselt madala hoonestusega boheemlasliku Greenwich Villagega, mis on täis tikitud õdusaid kohvikuid, restorane, häälekaid baare, klubisid, käsitööpoode ja butiike või Brighton Beachiga, mille poodides müüakse smetanat,  soolaheeringat ja pelmeene ning millel suhtlemiskeeleks on vene keel. Manhattanile tulles tasub aega varuda erinevate linnaosadega tutvumiseks, sest alles pärast seda võib öelda, et oled üht-teist Manhattanil näinud. Siinne elu toimub mitmel tasandil – maa peal, maa all ja õhus. 

Greenwich Village - peale Teist maailmasõda kolisid siia linnaossa paljud kunstnikud ja kirjanikud. 1970. aastail asus siin Ameerika mandri aktiivseim homokogukond.

Manhattan on tarbimiskultuuri paradiis. Siin leidub kõike, mida homo sapiens suudab välja mõelda, mida temal või kellelgi teisel võiks õnneks vaja minna. Manhattani muuseumide valik on üks mitmekülgsemaid maailmas. Teatrid pakuvad oma lavadel kõike seda, mis inimhingekest kõiges oma vastuolulisuses võiks kõnetada. Pakutavate teenuste nimekiri on siin loendamatu, sest igaühel peab olema võimalus leida siitsamast saarelt just see, mida ta vajab.

 

Manhattan on üks turistidele mugavamaid sihtkohti maailmas. Saar on hoomatavate mõõtmetega, tänavate asetus on loogiline, ühistranspordi kasutamine on mugav ja kõik turistile vajalik on n.ö siinsamas nurga taga. Siin paiknevad ka 8,1 miljonilise New Yorki kuulsaimad vaatamisäärsused ja rohkesti muuseume, arvukad hotellid, meelelahutusasutused, restoranid, kohvikud, baarid ja ööklubid. Poodlemise võimalused on lõputud (alustades Saksist lõpetades omanäoliste butiikidega) ning ainukeseks piiravakst terguriks võib pidada poodleja isiklikke võimalusi.

Kui turist peaks mingil põhjusel siiski abi vajama, on kohalikud vaatamata hoomamatule turistide hulgale (väidetavalt ligikaudu 50 miljonit inimest aastas) väga avatud ja abivalmid. Ligimest märgatakse vaatamata loendamatule rahvahulgale.

 

Brooklyn Bridge (valmis 1833).

Ükskõik, kas kosmopoliitne ja rahvaste paabelina mõjuv Manhattan oma kirjeldamatu vibega meeldib või mitte, ei jäta see saar ilmselt kedagi, kes siin on viibinud, puudutamata.

Nagu soovitas üks reisikiri, manage tänavatel jalutades enesekindel nägu ja te sulandute kenasti lõputult voogavasse ja askeldavasse rahvamassi.

Nõnda sulandute üheks 1626. aastal põlisasukatelt algonkinidelt 24 dollariga ostetud Man –a – hatt – ta saare ja selle inimestega ning saate tahes või tahtmata osa selle nõiduslikust aurast.

 

 

Rändurite klubi reisikiri september 2013-mai 2014

Head rändurid!

 

Üks ühine septembrist maini toimunud rännak sai nädal aega tagasi läbi. Rändurite klubi klubiõhtuid oli viiendal hooajal täpselt kümme.

 

Septembris 2013 tegime ühise retke Gotlandile, giidiks nüüdseks juba igaviku radadel rändav arhitekt ja fanaatiline ajaloo- ja sakraalarhitekturihuviline Tõnis Padu.

 

Seejärel käisime muusiku ja rändaja Indrek Tammoja laulude ja vestete saatel  külas Huni Kuini hõimul Amazonases.

 

Novembri lõpus väisasime Micha Straussi juhtimisel Paapua Uus-Guinead.

 

Palermolasest eestlanna Mae Merusk viis meid ühisele retkele Vahemere suurimale saarele Sitsiiliasse.

 

Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudi teadur ja aastaid Aasias elanud Karin Dean rääkis elust ja olust Aasias.

 

2014. aasta esimese klubiõhtu sisustas soolopurjetaja Uku Randmaa kaasahaaravate lugudega oma rännakust ümber ilmapalli.

 

Veebruari viimasel päeval vahendas polaaruurija Timo Palo muljeid ja mälestusi jäisest teekonnast, mis toimus Põhjapooluselt Teravmägedele.

 

ETV Osooni saatejuht-toimetaja Kristo Eliase juhtimisel käisime märtsis sookurg Ahja 4 rännuradadel Etioopias.

 

Aprillis põikasime taas Taisse. Sedakorda Tai ja Birma piiril asuvasse põgenikelaagrisse. MTÜ Igale Lapsele Pere juht Jane Snaith ja fotograaf Juta Kübarsepp rääkisid Eesti vabatahtlike tegevusest kareni hõimu orbude toetamisel. Klubiliste abiga panime kokku summa, mille eest soetati sealsetele lastele õppematerjale. Suur tänu igale toetajale!

 

Viienda hooaja võttis kokku ERR saatejuht ja väliskommentaator Aarne Rannamäe, kes rääkis müütidest ja elu tegelikkusest Iraanis.

 

Lisaks klubiõhtutele toimus ka dokumentaalfilmiõhtu, millel vaatasime noore Eesti dokumentalisti Heilika Pikkovi kõnekat filmi „Õlimäe õied“. Filmiõhtul osales ka filmi autor.

 

Alates jaanuarist 2014 on enne klubiõhtuid toimunud rändamise aineline mälumäng.

 

Läbi aasta oleme võinud nautida harrastusfotograaf ja rändur Toomas Prükki hetkejäädvustusi suviselt rabaretkelt Valegjärve maastikukaitsealale.

 

Vastavalt võimalustele ja vajadustele oleme püüdnud jätkata ka koostööd Läänemaa Keskraamatukoguga reisikirjanduse soetamisel.

 

15. märtsil oli ERR Vikerraadio saates „Huvitaja“ juttu Rändurite klubi tegemistest.

 

 

Oli sisukas, värvikas ja põnev rännuaasta.

 

Kummardus teile, head klubilised ja klubiõhtute külalised! Tänu teile olid klubiõhtud just sellised, nagu olid. Aitäh ka kõigile neile, kes on teinud ettepanekuid klubiõhtu külaliste osas. Nii mõnigi hea ettepanek realiseerus põneva klubiõhtu näol ja mitmed inspireerivad ideed ootavad teostamist.

 

Suur tänu Haapsalu Linnavalitsusele, kes on taganud meile tegevuskindluse ja andnud lootust, et klubi saab koos käia ning külalisi külla kutsuda ka edaspidi!

 

Aitäh Nurme bistroo lahkele pererahvale, kelle juures oleme võinud ennast oodatuna ja koduselt tunda.

 

Südamlik tänu pr Gülnar Murumägile, kes võimaldas klubil 2013. a. novembris kasutada õhtu korraldamiseks Haapsalu Kultuurikeskuse kohvikut.

Aitäh infoportaalile Läänlane ja rändur Ivar Soopanile, kes on meie tegemisi laiemale avalikkusele edastanud.

 

"Maailm on nagu raamat. Kes ei reisi, näeb sellest vaid ühte lehte," on tõdenud püha Augustinus. Toogu algav suvi meie reisiraamatutesse juurde uusi ja põnevaid lehekülgi!

 

Uute rännakute ja kohtumisteni!

 

Austuse ja tänuga

 

Klubiõhtute korraldajad

 

 

Alfabeetilisi märkmeid Gotlandilt: B ja F

  

Bergman ja Fårö

 

"Olen leidnud oma kodu, oma tõelise kodu," kirjeldab Ingmar Bergman (14.7.1918-31.7.2007) esmakohtumist Fårö saarega.

 

 

Foto: http://www.bergmangardarna.se

 

Omapärasel moel on läbi aastatuhandete mõned karismaatilised ja erilised persoonid suutnud luua erilise tähenduse ka kohtadele, kus nad on tegutsenud või viibinud. Tundub, et ka Gotlandi kirdetipus asuva Fårö saarega on just täpselt nii. Raske on hinnata, milline oleks praegusel ajal saare külastatavus ilma bergmanliku pärandi ja aurata. 
 

Ühel tormisel aprillipäeval 1960 saabus filmirežissöör ja lavastaja Ingmar Bergman seoses järjekordsete filmivõttepaikade otsimisega Fårö saarele. See käik sai talle saatuslikuks, sest saare omapära lummas teda sedavõrd, et juba samal aastal soetas ta endale saarele suvila ning jäi saarega seotuks surmani. Fårö puutumatu loodus ja üleüldine atmosfäär inspireerisid meistrit sedavõrd, et seal valmisid mitmed tema hilisemad filmid (Persona 1966; Hunditund, 1968; Häbi 1968; Kirg, 1969). Fåröl kirjutas ta ka oma legendaarse „Laterna magica“ (1986).

 

 

Foto: http://www.bergmangardarna.se
 

 

Bergmani kodu (http://www.bergmangardarna.se/se/default.php?id=1) on avatud loomeinimestele inspireerivas keskkonnas töötamiseks kolmest nädalast kolme kuuni. 

 

"Ma ei tunne ennast siin kunagi üksildasena," tõdes Bergman oma vanaduspõlve kohta saarel, kus ta viibis püsivalt alates 2003. aastast. http://www.youtube.com/watch?v=5Dyz95P4He4

 

Bergmani maised säilmed puhkavad Fårö saare kirikuaias abikaasa Ingridi kõrval. Tähelepanuväärne on suure meistri erakordselt lihtne maakividest hauatähis.

 

 

Ingmar ja Ingrid Bergmani viimne puhkepaik Fårö kirikuaias. Foto: T. Padu.
 

 

Saare keskel asub Fårö kirik, mis on Gotlandi kirikute hulgas eriline selle poolest, et ehitati 19. saj kapitaalselt ringi. Algseid müüriosi leidub pikihoone ja torni seintes. 18. sajandi keskel hävis pikselöögist kiriku tornikiiver ja ehitati uus, tänapäevani säilinud kiiver. 19. saj keskel ehitati kiriku pikihoonele põiklööv.

 

 

Foto: T. Padu.

 

Omapärased on ka kaks hülgejahil jääpankadelt pääsenute mälestustahvlit (käutatavlor, käut=säl 1618 ja 1767).

 

 

Foto: T. Padu.

 

Kirikus avatakse igal aastal Bergmani filmifestival, mida korraldab Bergmani keskus (http://bergmancenter.se/en/).

 

 

Bergmani keskus. Foto: T. Padu.

 

Bergman ei ole aga ainus filmilooja, keda saar oma kohati sürrealistliku loodusega on lummanud – 1986. aastal filmis saarel oma viimase filmi (Ohverdus) Andrei Tarkovski.

Lisaks Bergmanile on Fåröl suvitada armastanud teisedki Rootsi prominentsed isikud – nii näiteks veetis saarel üle kolmekümne suve Rootsi pikaajaline peaminister Olaf Palme. Tema mälestuseks on asutatud Sudersandi lähedale ka põhjamaiselt minimalistlik mälestusplats (koordinaadid: 57.957089 19.253299).

 

 

Helgumanneni kaluriküla. Foto: A. Engman. Vaata virtuaaltuuri: http://www.virtualsweden.se/panorama/helgumannen-faro

 

 

Pikemas ajalises perspektiivis ei muuda saart muidugi ainulaadseks seal viibinud prominentsed isikud, vaid unikaalne loodus – jääajal erosiooni tulemusel moodustunud raukad (raukarn / kivirahnud), klindid, 97 km pikkune rannajoon, soode ja rabadega nõmmed. Üks maalilisemaid raugastega randu asub Digerhuvudi ja Gamla hamni vahel. Fåröd peetakse tõeliseks suveparadiisiks, mis olevat tänu omapärasele loodusele, Ullahau liivadüünide ning Sundersandi pika liivarannaga eksootiline isegi gotlandlastele endile.  

 

 

Langhammari raukad. Fotod: A. Engman (ülemine), T. Padu (alumine).

 

114 km² suurust Fårö saart eraldab põhisaarest Fårösundi väin. Praam Fårösundist ja Broast väljub suvisel ajal igal täis- ja pooltunnil, muudel aegadel on liiklus harvem. Kitsukese väina ületus kestab 7-10 minutit.

 

Suvine praamijärjekord. Foto: A. Engman.

 

Turismihooajal on Fårö populaarne sihtkoht, muul ajal elab aga saarel alla kuuesaja inimese. Kas kõik neist ka kohalikku murret – väidetavalt kõige arhailisemat kogu Rootsis – räägivad, jäi siinkirjutajale lühikese saarekülastuse ajal välja selgitamata. Ehk järgmine kord.  

 Alfabeetilisi märkmeid Gotlandilt: A

Head logiraamatu lugejad! Siit leiate 2013. aasta juulis toimunud Gotlandi-reisi reisikirja, mille sissekandeid lisandub nii, kuidas võimalusi kirjutamiseks tekib. Kirjutises kasutatud arhitektuuriloolised ülestähendused pärinevad enamjaolt Haapsalu Linnavalitsuse linnaarengu ja muinsuskaitse peaspetsialistilt Tõnis Padult.

  

Algus(ed)

 

Legendid jutustavad, et nii umbes 11 000 aastat tagasi tõusis merest Gotlandi saar. Esialgu küll ainult ööseks, päeval olevat saar merre vajunud. Kui esimene asukas Tjelvar taipas saarele teha tule, see enam merre tagasi ei vajunud. Tjelvarist ja tema naisest Vitastjernast said gotlandlaste vaarvanemad.

Gotland on olnud asustatud aastatuhandeid ning saarel leidub selle kinnituseks ligi 42 000 muinasmälestist. Omapäraseimad on Gotlandi pronksiaegsed matmiskohad: laevkalmed (skeppssätningar) ning matmiskohtadena kasutatud kivikuhjatised (rojr), I aastatuhandest pärinevad ruunikivid (runsten) ja pildikivid (bildsten).

 

Gannarve paadikalme Fröjeli kihelkonnas on 29 m pikk ja 5 m lai. Kivilaev on  noorema pronksiaja (1100-1500 eKr) matusekoht. Foto: A. Engman.

Viikingiajal (u 700-1100) sai Gotlandist Põhja-Euroopa rikkaim piirkond, millel olid oma kaubahoovid Novgorodis ja Londonis. 12. sajandil sai Visby üheks Hansaliidu keskuseks. See oli majanduslikus mõttes saare hiilgeajaks, mil ehitati muuhulgas arvukalt ristiusu kirikuid, mille arhitektuuriliste rikkustega tutvumine oli ka meie retke peamiseks eesmärgiks.

 

Öja kivikirik. Ilmselt just selle koha nimi on olnud aluseks Gotlandi eestikeelsele nimekujule - Ojamaa. Kiriku vanimaks osaks on omapärane kooriosa, väljast nelinurkse hoone see on ümarkaarne absiid. Foto: T. Padu.

Keskaegne majanduslik õitseng ei kestnud aga liiga pikalt ning 13. sajandi lõpus algas Visby ja kogu Gotlandi järkjärguline poliitilis-majandusliku tähtsuse vähenemine. Hädadel on kalduvus akumuleeruda - saare olulisust ja jõukust kahandasid ka kehv viljasaak ja 1350. aastal saart laastanud must surm.

Saaremaast (2922 km²) territoriaalselt vaid pisut suurem Gotland ehk eesti keeles Ojamaa (2994 km²) asub Eesti rannikust linnulennult umbes 150 km kaugusel, kuid isiklikku veesõidukit omamata ei ole sinna siiski mitte kõige lihtsam ja mugavam minna. Praegu on Eestist parvlaevaga reisides võimalusi kaks – Tallinnast Stockholmi või Paldiskist Kappelskäri ning sealt juba edasi Oskarshamini või Nynäshamni kaudu Visbysse. Võimalus on ka lennata Stockholmi, Norrköpingi või Nyköpingi kaudu Visbysse. Navigatsioonihooajal on muidugi Gotlandile pääsemisel suur eelis neil, kellel on Rootsi suurima saare külastamiseks oma veesõiduk. Meie reis algas Paldiskist pühapäeva hilisõhtul. Visbys randusime teisipäeva varahommikul. Ei olnud kõige lühem ja mugavam tee, kuid kui puhkusepäevad liiga loetud ei ole, võib seesugust liikumist endale vahel lubada. Oletatavasti oli aga tegemist ühe soodsaima võimalusega Eestist Gotlandile jõuda. Jääb loota, et ükskord saabuvad ajad, mil Eesti rannikult Gotlandile ka ilma Rootsi mandriosa väisamata sõita saab.

 

 

Hilisõhtune Visby jahisadam. Foto: A. Engman.

 

Kui on neid, kes samuti Kapellskäri kaudu Rootsis maabuvad, soovitab siinkirjutaja minna vaatama Roslageni rannas asuvat MS Estonia laevahuku mälestusmärki – graniitkaljul asuvat monoliitset puuristi.

 

MS Estonia laevahuku mälestusmärk. Kapellskäri neem on lähim koht Rootsi mandil Estonia laevahuku kohale. Foto: T. Padu.

 

Meie Gotlandi-sõiduga oli seotud veel üks isiklikku laadi algus: meie ajaloo- ja arhitektuurihuvilistest ränduritest koosneva reisiseltskonna noorima liikme, 4-kuuse Ekke Oskari jaoks oli see esimene pikem kodust eemalolek ja märgilise tähendusega algus tema ränduriks olemise teel, ehkki enamjaolt kulges see magades ja selg vastu sõidusuunda.

Foto: A. Engman

Uue aasta rännakud alaku!

Head rändurid!

2013. aasta uks on kõigi oma tegemiste ja rännakutega lähemale või kaugemale avanenud. Ilusat, kirevat ja põnevat alanud aastat teile! 

 

 

Loodame, et 2012. aastal ühiselt veedetud aeg Rändurite klubis on pakkunud inspiratsiooni uute reiside kavandamiseks. Täname, et olete leidnud aega klubiõhtutel osaleda ning neid oma küsimuste ja kommentaaridega rikastada! Loodame teiega kohtuda ka alanud aastal. 

 Suur tänu Haapsalu Linnavalitsusele, kes hea koostööpartnerina on klubiõhtute korraldamist toetanud!

Aitäh ka Nurme bistroole, et oleme võinud seal koguneda!

 

 

Loomulikult ei saa siinkohal jätta tänamata kõiki neid rändureid, kes meie klubiõhtuid on oma põnevate vestetega sisustanud – neid on ühtekokku 18! Teieta ei oleks meie klubiõhtuid olemas, ausalt! Suur ja sügav kummardus teile!

Veidi ka statistikat: 2012. aastal toimus 11 klubiõhtut. Oleme kuulnud nauditaval hulgal põnevaid lugusid ja vaadanud mitmeid teemakohaseid filme. Oleme külaliste vestete kaudu seigelnud Himaalaja mäestikus, rääkinud palverännakutest, kuulanud lugusid maiade püramiididest Panama kanalini, aga ka kolm aastat kestnud mootorrattaretkest ümber maailma. Heitnud pilgu põnevatele kommetele erinevate hõimude juures, kuulanud põhjalikku ettekannet Itaalia luulest, rääkinud vahvlilõhnalisest Belgiast, rahutust Malist ja Pühast maast Iisraelist. Aasta viimasel kokkusaamisel kõnelesime eksootilisest ja (veel) ehedast Birmast. 

 

 

Klubiliste ühiste jõududega oleme kinkinud Lääne Maakonna Keskraamatukogule 16 reisiraamatut, millest nii mõnedki on laenutuste arvu poolest populaarseimate hulgas. Koostööd raamatukoguga soovime jõudumööda kindlasti jätkata.

 

Möödunud aastal toimus ka paar filmiõhtut. Neist esimesel vaatasime üheskoos dokumentaalfilmi „Uus Maailm“ ning tutvusime filmi autori Jaan Tootseniga. Teine filmiõhtu leidis aset Matsalu Loodusfilmide Festivali raames ning siis tutvusime eluga Lofootidel. Film „Talvevalgus“ oli kauniks poeetiliseks matkaks talvise Põhja-Norra maastikul. Õhtu külaliseks oli Norras elanud ja töötanud kunstnik Jarõna Ilo. Klubiõhtu lõpetas kaunis ja haarav dokumentaalfilm „Tantsivate Sardiinide saar,“ mis oli haarav reisikroonika Indoneesia rannavete kalade keskelt.

 

 

Ka 2013. aastal ootab meid kohtumisõhtute näol ees hulk põnevaid rännakuid maailma erinevatesse paikadesse. Olete ikka kuu viimasel reedel kell 19.00-21.00 Nurme bistroos (Nurme 1, Haapsalu) toimuvatele kokkusaamistele oodatud.

Hoitud, põnevaid ja avastuslikke rännakuid 2013. aastal!

 

Klubiõhtute korraldajad

Karczma

Läbi Poola sõites tekib ikka ja jälle soov parafraseerida Juhan Liivi ja ohates öelda: „Kui seda Poolat ees ei oleks.“ Siis oleks tunne, et Kesk-Euroopa on Eestile väga lähedal. Arvatavasti on enamusele põhja poolt tulijatele Poola ennekõike transiitmaa. Tegelikult on muidugi Poolas ka ääretult palju seda, millele tasuks aega pühendada, kuid ikka kipub olema nii, et Poola on pigem läbisõiduhoov, mis tuleb võimalikult kiiresti läbida, kui eraldi reisisihtkoht.

Sõites E 67 mööda ei ole just väga palju neid kohti, kus õdusalt aega veeta ja mitterekkajuhtide kombel einestada. Mõned meeldivad ja meeldejäävad erandid siiski on. Üks selline on Augustow´is tegutsev rahvusromantiline restoran Karczma (N 53˚50,518΄ E 22˚59,635΄).

Söögikoha menüü on rikkalik ja koosneb poola mitmekesise köögi hõrgutistest. Menüüst leiab endale sobiva kõhutäite nii kalorite kalkuleerija kui ka hedonistist toidunautleja. Mis meeltele kuidagi vabastavalt mõjub, on see, et Karczmas on ruumi. Ruumi nii restorani peamajas kui ka terrassidel ning restorani ümbritsevas hoolitsetud pargis. Kompleksi juurde kuulub ka laste mänguväljak mitmesuguste atraktsioonidega.

Ausalt öeldes kuluks ka täiskasvanutele midagi sarnast ära, sest pikast sõidust kangeks jäänud selg, sabakont ja jalad vääriksid pärast pikka sundasendis olekut samuti väikest vaheldust ja sirutust. Kuni täiskasvanutele Karczmas peale söömise-joomise muid atraktsioone ei ole, saab teha väikse jalutuskäigu restorani ümbritsevas pargis. Batuuti küll ei asenda, kuid asi seegi.

Karczma on hea koht nii keha kui Poola lõpututel teedel nüristuva vaimu kosutamiseks ning mis peamine - meeldiv vaheldus tavapärastele tanklapeatustele. Karczmas einestades jätkub mõõdukal toidutarbijal jaksu koduste kiluleibade ja kohukesteni vastu pidada.

Kakukkfészek

Kui satute miskil põhjusel Ungari linnakesse Jaszbereny ja otsite ööbimiseks omanäolist kohta, soovitame peatuda linna südames (vanalinnas) asuvas hostelis Kakukkfészek. Lonely Planet kirjutab majutuskoha iseloomustuses väga tabavalt järgmist:

„The owners of Kakukkfészek may be a little cuckoo themselves, but they're supremely friendly and have created a homely atmosphere. Rooms are filled with mismatching furniture and bedding and there are no en suite options.“ Hosteli toad on omanäolised ja kunstiliselt sisustatud. Selles n-ö loomingulises segaduses on tunda on idamaade hõngu.

Õdusas sisehooviga endises kaupmehemajas peab hostelit ääretult sümpaatne ja sõbralik liibanonlane, kellele kuulub ka hosteli vahetus läheduses olev liibanoni restoran (arvatavasti ainus omasugune Jaszbereny´s ja lähikonnas). Umbes kolme minutiga suutis koha omanik kinkida meie reisiseltskonna noorimale liikmele pruunikirju mänguorava, anda ülevaate oma varalisest seisust ja rääkida ära oma kirju eluloo. Saabudes venna kutsel Saksamaale 20 aastat tagasi, alustas ta oma karjääri ühes hotellis lihtsamaid töid tehes. Hiljem siirdus Ungarisse, kus leidis sobiva koha oma unistuste – väikse majutuskoha ja liibanoni restorani – teostamiseks. Tänaseks on tal hostelis ja restoranis 4-5 töötajat ning ka ise on ta 24/7 kohal. See toimekas liibanonlane on hea näide sellest, et kui sihid on selged ja tahe tööd teha ning pingutada, võib ka Euroopas mitte sündinu siin edukalt hakkama saada.

Majutuskoha andmed leiab Facebookist. Kuna hostel on rändurite hulgas armastatud ja ka ööbimise hinnad on seal soodsad (rääkimata õdusast atmosfäärist), ei pruugi sinna tubade saamine olla alati kõige lihtsam, kuid proovida tasub alati, sest peremees on magamiskohtade pakkumisel leidlik ja vastutulelik.

Paralleelmaailmad

Preobraženski kloostri kellad.

Küllap on iga rändur kogenud, et nii mõnigi kord tabab mõnda paika kohale jõudes pettumus, sest tegelikkus ei vasta varasemale ettekujutusele ning osutub kas vähem kõnetavaks, rahvarohkeks või liiga turistilikuks. Sageli tekitab rändurites võõristust või distantsi liigne kaubitsemine. Mõnele teisele see just aga meeldib ja ta veedabki suurema osa ajast suveniiripoes või müügilettide ääres. Vahel läheb aga ka nii hästi, et mõni koht, mille suhtes ei ole eelnevalt erilisi ootusi, üllatab. Üllatab sedavõrd, et tunned ennast ikka ja jälle mõtetes sinna tagasi rändamas ning seal nähtut veelgi põhjalikumalt uurimas ja kogetut veelgi avalamalt endasse salvestamas.

Bulgaaria on kloostrite ja kirikute poolest väga rikas, kuid kaks pühakohta pugesid siinkirjutajale tema Bulgaaria-reisil iseäranis hinge - Preobraženski klooster Veliko Tarnovo lähistel ja Aladža kaljuklooster Kuldsete Liivade lähedal. Ühes oli tunda ehedat kloostrivaikust ja teises saada hea ettekujutus sellest, kuidas 6. sajandil üks vennaskond oma pühendunud elu elas.

Kuna kloostrikultuuri võib pidada üheks Euroopa kultuuri aluseks, on vast põhjust neist kahest kloostrist pisut rääkida.

Sissejuhatusena aga väike sissepõige Bulgaaria usulisele maastikule.  Enamus bulgaarlasi ehk 85,7% 7,4 miljonilisest rahvast kuulub Bulgaaria õigeusu kirikusse. Ristiusk jõudis Bulgaaria aladele 4. sajandil ning samal perioodil asutati ka Serdikas (praegune Sofia) esimesed kristlikud kirikud. Maa loeti ristiusku pöördunuks 9. sajandi teisel poolel (865), mil tsaar Boris võttis vastu õigeusu. Mõni aeg hiljem tegutsesid Bulgaaria ja mujal slaavi aladel munkadest tegusad vennad Kyrillos ja Methodios Thessalonikist, kes panid aluse slaavi kirjakeelele, mida täna tuntakse kirikuslaavi keele nime all. Bulgaaria keel ongi ilmselt n-ö elavatest keeltest siiani kirikuslaavi keelele kõige lähem.

10. sajandil Püha Ivani poolt asutatud Rila klooster. Rila munkadel oli Türgi ikke ajal oluline roll bulgaaria kultuuri, keele ja identiteedi säilitamisel.

Nii nagu Eesti rahvuslikul ärkamisel ja taasärkamisel oli kirikul oma roll, oli see veel kesksem Bulgaaria riigi ja identiteedi loomisel ning taasiseseisvumisel. Viis sajandit kestnud Osmani impeeriumi valitsemise ajal oli just kirik see, kes võttis endale bulgaaria identiteedi säilitaja ja alalhoidja rolli ning oli keskne institutsioon, mille ümber tärkas 18.-19. sajandil taaselule bulgaaria rahvuslik ärkamine. Enne Osmani impeeriumi algust (14. sajandi II pool) oli Bulgaaria Õigeusu Kirik autokefaalne (teistest samausulistest kirikutest sõltumatu alates 919. aastast) patriarhaat, kuid allutatud Konstantinoopoli patriarhaadile. Iseseisva institutsioonina kirik - Bulgaaria Õigeusu Kirik – loodi rahvuskirikuna sultani dekreediga 1870. aastal. 1872 heideti Bulgaaria Konstantinoopoli sinodi koosseisust välja süüdistatuna pületismis (kiriku moodustamine rahvuse baasil, mis on olnud õigeusu kirikule probleemiks alates 19. sajandist). Alles 1945. aastal suudeti lõhed ületada ja Konstantinoopoli patriarhaadiga leppimine tõi kaasa Bulgaaria patriarhaadi taastunnustamise. Patriarhaadi keskus on täna Aleksandȃr Nevski katedraal Sofias.

Aleksandȃr Nevski katedraal Sofias.

Bulgaaria kirikul on olnud läbi aegade oluline roll rahvusliku identiteedi ja väärtuste säilitajana. Kui Bulgaaria Venemaa abil 1878. aastal Türgi võimu alt vabanes, osales Bulgaaria Õigeusu kirik aktiivselt riigi loomisel ja rahvusliku idee propageerimisel. Pärast II maailmasõda kaotas kirik oma staatuse, järgnesid vaimulike represseerimised nii nagu paljudes teistes Ida-Euroopa riikides. Kirikut sunniti hoidma madalat profiili. Tänagi on Bulgaaria õigeusu kirik bulgaaria rahvusluse häll ning kirik mängib olulist rolli maa ühiskondlikus elus. Paljud kirikud ja kloostrid on taastatud või taastamisel.

Kristus pantokraatori kirik Nessebaris, mis pärineb 13.-14. sajandist. Praegu tegutseb seal kunstigalerii.

Teine suurem religioosne grupp, keda nii arhitektuurilisel maastikul kui ka tänavapildis näha, on moslemid, kes jagunevad neljaks: suurim vähemus ehk türklased, bulgaariakeelsed moslemid (pomak, slaavlased, kes pöördusid Osmani impeeriumi ajal islamiusku), moslemitest romad ja tatarlased. Enamus Bulgaaria moslemitest on sunnid (12,1%). Siiite (0,98%) pole eraldiseisvana tunnustatud ning nad on ametlikul olnud sunnide „vihmavarju all“. Moslemid on läbi ajaloo olnud riigivõimu poolt kontrollitud ja kannatanud samuti repressioonide ning diskrimineerimise all. Kommunismi viimastel aastatel sunniti 850 000 moslemit vahetama nimed bulgaaria nimede vastu ja näiteks türgi keele kasutamine avalikes kohtades polnud soositud.

Banja Bashi moshee Sofia südalinnas. Ehitamisaastaks on märgitud 1576.

Katoliiklased (0,62%) ja protestandid (0, 26%) on usulised vähemused, mis tegutsesid ka Osmani valitsuse ajal. Mõlema liikmeskond koosneb peamiselt etnilistest bulgaarlastest, kuid nende hulgas on ka romasid. Lisaks on Bulgaarias ka väike armeenia kiriku kogukond (0,11%), israelliidid (0,03%) ja mõnede teiste konfessioonide esindajad.

Kõik religioossed kogukonnad kannatasid kommunismi perioodil repressioonide käes. Suur hulk koguduste vara konfiskeeriti. Bulgaaria usulisel maastikul 20. sajandil toimunu osas võib paralleele tõmmata kirikute käekäiguga Balti riikides ning Ida-Euroopas, kuid nagu ütleb piibel: „Rudjutud pilliroogu ei murra Ta katki ja hõõguvat tahti ei kustuta Ta ära." (Mt. 12:20).

Sveta Bogoritsa kirik Plovdivis, mille seinu kaunistavad poliitilise sõnumiga seinamaalid. Neid vaadates tuleb kasuks Bulgaaria ajaloo tundmine. Linn on Bulgaarias suuruselt teine. Kauni vanalinna ja rahuvsliku ärkamisaja stiilis kenade häärberitega.

Preobraženski klooster Veliko Tarnovo lähistel

Umbes 7 km kaugusel Veliko Tarnovost mägedes Jantra jõe kohal kõrguvate kaljude servas asub ajahambast puretud, ent ääretult kaunis Preobraženski klooster. Klooster ehitati 14. sajandil, kuid nagu palju ristiusuga seotud kohti Bulgaarias, hävitati Türgi valitsemise ajal (14.-19. sajand). 1832. aastal saadi Türgi sultanilt luba uue kiriku ehitamiseks endise kloostri varemetele. Kirik valmis juba kahe aastaga ning pühitseti 1834. aastal. Täna kuulub kloostrikompleksi väike, ent rikkalike freskode ja ikoonidega kirik, elamu, külalistele kehakinnitamise võimalust pakkuv söögisaal ja mõned abihooned. Kiriku väravate vastas üpris tihedas padrikus on väike kabel hooldamata surnuaiaga.   

Mis muudab kiriku iseäranis ainulaadseks, on Bulgaaria maalikunstnik Zahari Zografi (1810–1853) ikoonid ja seinamaalingud nii interjööris kui eksterjööris. Tema maalitud on ka kiriku välisseinal olev eluratas, mis kujutab inimese elu kätkist kalmuni koos kõigi nende kahe vahele kuuluvate rõõmude ja murede, kiusatuste ja ahvatlustega.

Lisaks Zografile on kloostri arhitektuuris end jäädvustanud Bulgaarias tuntud rändehitusmeister, paljude kirikute, kellatornide, sildade ja teiste ehitiste autor Kolio Fiĉeto (1800-1881), kelle juhtimisel viidi kloostri ehitusööd 19. sajandil lõpule.

Seda, et Bulgaarial ja Venemaal on läbi aastasadade olnud eriline suhe, võib märgata paljude kultuuriliselt ja ajalooliselt oluliste mälestusmärkide juures. Nii ka Preobraženski kloostris, mille kellatornis olev kell on Vene keiser Aleksander II kingitus kloostrile.

Kloostri hoovilt avanevad maalilised vaated lähiümbrusele – metsadele ja mägedele ning kauguses olevale kloostrikompleksile. Preobraženski kloostrit ümbritsevat vaikust lõhub vaid tsikaadide sirin. Aeg seisab seal paigal.

Ka Eestiga on kloostril oma side. Nimelt tegutses kloostris Bulgaaria Vabadussõja aastail (1877-1878) väliarstina vene kirurg, lahinguväljakirurgia rajaja, anatoom ja pedagoog Nikolai Pirogov, kes 1836-41 oli professor Tartu ülikoolis. Pirogovi tegevuse rõhutamiseks on kloostri peavärvava lähedale püstitatud puna-valge mälestuskivi.

Sissepääs kloostrikompleksi on vaba, kuid kiriku eesruumis olevasse laekasse on võimalik jätta annetus. Arvestades kloostri suhteliselt tagasihoidlikku välimust ja seisukorda, on iga teelise jäetud panus kloostri korrastamiseks oluline.

Aladža kaljuklooster

Ligikaudu 7 km tavaliselt ülerahvastatud Kuldsetest Liivadest sisemaa poole jääb liivakivikaljudesse ehitatud Aladža klooster oma mungakongide, kiriku, kabeli, söögisaali ja muude ruumidega. Eraklik munkade kogukond asustas kaljudesse rajatud kloostri 6. sajandil, s.o. ligikaudu kolm sajandit pärast seda, kui askeedid 3. sajandist siirdusid Egiptuse ja Süüria kõrbetesse ning kellega algab organiseeritud munkluse ajalugu, millel on oma otsene mõju ka Euroopa munklusele.

Kaljusse uuristatud kong, kuhu mahtus elama üks munk.  

Arvatakse, et Aladža kloostri nimi tuleb türgi keelest ja tähendab „kirju“ või „värviline“ tähistamaks kas keskajast kloostri seinu ehtivaid värvilisi freskosid või värvilisi liivakivikaljusid. Tänapäeval pääseb kloostrisse metalltreppe mööda, kuid omal ajal kasutati kloostrisse jõudmiseks kaljudel olevaid liivakivist astmeid. Võib vaid ette kujutada, kui hoolikad astujad mungad pidid olema.

Kloostri esimesel korrusel on kabel, söögisaal ja munkade kambrid. Taevale lähemal, teisel korrusel, on kaljusse ehitatud kirik, mille seinu ehivad mitmed freskod ja millelt avaneb suurepärane vaade Mustale merele. Lähedal asuvad ka katakombid. Kloostri kunagine elu ja ka kasutusel olnud esemed on esil lähedalasuvas muuseumis (muuseumi territooriumile sisenedes vasakut kätt), millest õigupoolest tasuks kunagise kloostriga tutvust tegema minnes alustadagi. 

Suvisel ajal on kaljukloostri esine väljak armastatud kontsertide ja teiste suviste sündmuste pidamise koht ja sestap tuleb aeg-ajalt arvestada mõningate piirangutega kloostermuuseumi territooriumile sisenedes või siis ajutise rahvarohkusega.

Siinkirjutaja jaoks oli kaljuklooster kõnekas just seetõttu, et selles on võrdlemisi hästi ja kompaktselt esitletud ühte kunagi hinnatud ja austatud olemise ja elamise viisi– täielikku pühendumist, mida tänapäeva multikultuurses elukeskkonnas siiski suhteliselt harva kohtab.

Kui kaljukloostri kabeli põrandat katavad mündid ja rahasedelid, siis kloostri seinapraod on täidetud külastajate palvetega.

Bulgaarias on rohkesti kirikuid ja kloostreid, mis omal moel kujutavad elu kahes paralleelmaailmas – ilmalikus ja vaimulikus. Kindlasti on Bulgaaria põnev reisisihtkoht ka neile, keda huvitab religioosne turism ja erinevate pühapaikadega tutvumine.

Allikad:

RELIGIOUS FREEDOM AND CHURCH-STATE RELATIONS

BULGARIA,http://www.kirchenrecht.net/bg/relig.pdf, 23.07.2012

Tauno Teder. Bulgaaria ja Serbia taevase tsaari valitsuse all. KesKus 7/2009.http://www.kes-kus.ee/index.php?kategooria=artiklid&action=loe&artikkel_id=2285, 23.07.2012