Head logiraamatu
lugejad! Siit leiate 2013. aasta juulis toimunud Gotlandi-reisi reisikirja, mille sissekandeid lisandub nii, kuidas võimalusi kirjutamiseks tekib. Kirjutises kasutatud arhitektuuriloolised ülestähendused pärinevad enamjaolt
Haapsalu Linnavalitsuse linnaarengu ja muinsuskaitse peaspetsialistilt Tõnis
Padult.
Algus(ed)
Legendid
jutustavad, et nii umbes 11 000 aastat tagasi tõusis merest Gotlandi saar.
Esialgu küll ainult ööseks, päeval olevat saar merre vajunud. Kui esimene
asukas Tjelvar taipas saarele teha tule, see enam merre tagasi ei vajunud.
Tjelvarist ja tema naisest Vitastjernast said gotlandlaste vaarvanemad.
Gotland
on olnud asustatud aastatuhandeid ning saarel leidub selle kinnituseks ligi
42 000 muinasmälestist. Omapäraseimad on Gotlandi pronksiaegsed
matmiskohad: laevkalmed (skeppssätningar) ning matmiskohtadena kasutatud
kivikuhjatised (rojr), I aastatuhandest pärinevad ruunikivid (runsten)
ja pildikivid (bildsten).
Gannarve paadikalme Fröjeli kihelkonnas on 29 m pikk ja 5 m lai. Kivilaev on noorema pronksiaja (1100-1500 eKr) matusekoht. Foto: A. Engman.
Viikingiajal
(u 700-1100 ) sai Gotlandist
Põhja-Euroopa rikkaim piirkond, millel olid oma kaubahoovid Novgorodis ja
Londonis. 12. sajandil sai Visby üheks Hansaliidu keskuseks. See oli
majanduslikus mõttes saare hiilgeajaks, mil ehitati muuhulgas arvukalt ristiusu
kirikuid, mille arhitektuuriliste rikkustega tutvumine oli ka meie retke
peamiseks eesmärgiks.
Öja kivikirik. Ilmselt just selle koha nimi on olnud aluseks Gotlandi eestikeelsele nimekujule - Ojamaa. Kiriku vanimaks osaks on omapärane kooriosa, väljast nelinurkse hoone see on ümarkaarne absiid. Foto: T. Padu.
Keskaegne
majanduslik õitseng ei kestnud aga liiga pikalt ning 13. sajandi lõpus algas
Visby ja kogu Gotlandi järkjärguline poliitilis-majandusliku tähtsuse
vähenemine. Hädadel on kalduvus akumuleeruda - saare olulisust ja jõukust
kahandasid ka kehv viljasaak ja 1350. aastal saart laastanud must surm.
Saaremaast
(2922 km²) territoriaalselt vaid pisut suurem Gotland ehk eesti keeles Ojamaa (2994
km²) asub Eesti rannikust linnulennult umbes 150 km kaugusel, kuid isiklikku
veesõidukit omamata ei ole sinna siiski mitte kõige lihtsam ja mugavam minna. Praegu
on Eestist parvlaevaga reisides võimalusi kaks – Tallinnast Stockholmi või
Paldiskist Kappelskäri ning sealt juba edasi Oskarshamini või Nynäshamni kaudu
Visbysse. Võimalus on ka lennata Stockholmi, Norrköpingi või Nyköpingi kaudu Visbysse.
Navigatsioonihooajal on muidugi Gotlandile pääsemisel suur eelis neil, kellel
on Rootsi suurima saare külastamiseks oma veesõiduk.
Meie reis algas Paldiskist pühapäeva hilisõhtul. Visbys randusime teisipäeva
varahommikul. Ei olnud kõige lühem ja mugavam tee, kuid kui puhkusepäevad liiga
loetud ei ole, võib seesugust liikumist endale vahel lubada. Oletatavasti oli
aga tegemist ühe soodsaima võimalusega Eestist Gotlandile jõuda. Jääb loota, et
ükskord saabuvad ajad, mil Eesti rannikult Gotlandile ka ilma Rootsi mandriosa
väisamata sõita saab.
Hilisõhtune Visby jahisadam. Foto: A. Engman.
Kui on neid, kes samuti Kapellskäri kaudu Rootsis
maabuvad, soovitab siinkirjutaja minna vaatama Roslageni rannas asuvat MS Estonia
laevahuku mälestusmärki – graniitkaljul asuvat monoliitset puuristi.
Meie Gotlandi-sõiduga oli seotud veel üks isiklikku laadi algus: meie ajaloo- ja arhitektuurihuvilistest ränduritest koosneva reisiseltskonna noorima liikme, 4-kuuse Ekke Oskari jaoks oli see esimene pikem kodust eemalolek ja märgilise tähendusega algus tema ränduriks olemise teel, ehkki enamjaolt kulges see magades ja selg vastu sõidusuunda.
No comments:
Post a Comment