Preobraženski kloostri kellad.
Küllap on iga rändur kogenud, et nii mõnigi kord tabab mõnda paika kohale jõudes pettumus, sest tegelikkus ei vasta varasemale ettekujutusele ning osutub kas vähem kõnetavaks, rahvarohkeks või liiga turistilikuks. Sageli tekitab rändurites võõristust või distantsi liigne kaubitsemine. Mõnele teisele see just aga meeldib ja ta veedabki suurema osa ajast suveniiripoes või müügilettide ääres. Vahel läheb aga ka nii hästi, et mõni koht, mille suhtes ei ole eelnevalt erilisi ootusi, üllatab. Üllatab sedavõrd, et tunned ennast ikka ja jälle mõtetes sinna tagasi rändamas ning seal nähtut veelgi põhjalikumalt uurimas ja kogetut veelgi avalamalt endasse salvestamas.
Bulgaaria on kloostrite ja kirikute poolest väga rikas, kuid kaks pühakohta pugesid siinkirjutajale tema Bulgaaria-reisil iseäranis hinge - Preobraženski klooster Veliko Tarnovo lähistel ja Aladža kaljuklooster Kuldsete Liivade lähedal. Ühes oli tunda ehedat kloostrivaikust ja teises saada hea ettekujutus sellest, kuidas 6. sajandil üks vennaskond oma pühendunud elu elas.
Kuna kloostrikultuuri võib pidada üheks Euroopa kultuuri aluseks, on vast põhjust neist kahest kloostrist pisut rääkida.
Sissejuhatusena aga väike sissepõige Bulgaaria usulisele maastikule. Enamus bulgaarlasi ehk 85,7% 7,4 miljonilisest rahvast kuulub Bulgaaria õigeusu kirikusse. Ristiusk jõudis Bulgaaria aladele 4. sajandil ning samal perioodil asutati ka Serdikas (praegune Sofia) esimesed kristlikud kirikud. Maa loeti ristiusku pöördunuks 9. sajandi teisel poolel (865), mil tsaar Boris võttis vastu õigeusu. Mõni aeg hiljem tegutsesid Bulgaaria ja mujal slaavi aladel munkadest tegusad vennad Kyrillos ja Methodios Thessalonikist, kes panid aluse slaavi kirjakeelele, mida täna tuntakse kirikuslaavi keele nime all. Bulgaaria keel ongi ilmselt n-ö elavatest keeltest siiani kirikuslaavi keelele kõige lähem.
Nii nagu Eesti rahvuslikul ärkamisel ja taasärkamisel oli kirikul oma roll, oli see veel kesksem Bulgaaria riigi ja identiteedi loomisel ning taasiseseisvumisel. Viis sajandit kestnud Osmani impeeriumi valitsemise ajal oli just kirik see, kes võttis endale bulgaaria identiteedi säilitaja ja alalhoidja rolli ning oli keskne institutsioon, mille ümber tärkas 18.-19. sajandil taaselule bulgaaria rahvuslik ärkamine. Enne Osmani impeeriumi algust (14. sajandi II pool) oli Bulgaaria Õigeusu Kirik autokefaalne (teistest samausulistest kirikutest sõltumatu alates 919. aastast) patriarhaat, kuid allutatud Konstantinoopoli patriarhaadile. Iseseisva institutsioonina kirik - Bulgaaria Õigeusu Kirik – loodi rahvuskirikuna sultani dekreediga 1870. aastal. 1872 heideti Bulgaaria Konstantinoopoli sinodi koosseisust välja süüdistatuna pületismis (kiriku moodustamine rahvuse baasil, mis on olnud õigeusu kirikule probleemiks alates 19. sajandist). Alles 1945. aastal suudeti lõhed ületada ja Konstantinoopoli patriarhaadiga leppimine tõi kaasa Bulgaaria patriarhaadi taastunnustamise. Patriarhaadi keskus on täna Aleksandȃr Nevski katedraal Sofias.
Aleksandȃr Nevski katedraal Sofias.
Bulgaaria kirikul on olnud läbi aegade oluline roll rahvusliku identiteedi ja väärtuste säilitajana. Kui Bulgaaria Venemaa abil 1878. aastal Türgi võimu alt vabanes, osales Bulgaaria Õigeusu kirik aktiivselt riigi loomisel ja rahvusliku idee propageerimisel. Pärast II maailmasõda kaotas kirik oma staatuse, järgnesid vaimulike represseerimised nii nagu paljudes teistes Ida-Euroopa riikides. Kirikut sunniti hoidma madalat profiili. Tänagi on Bulgaaria õigeusu kirik bulgaaria rahvusluse häll ning kirik mängib olulist rolli maa ühiskondlikus elus. Paljud kirikud ja kloostrid on taastatud või taastamisel.
Teine suurem religioosne grupp, keda nii arhitektuurilisel maastikul kui ka tänavapildis näha, on moslemid, kes jagunevad neljaks: suurim vähemus ehk türklased, bulgaariakeelsed moslemid (pomak, slaavlased, kes pöördusid Osmani impeeriumi ajal islamiusku), moslemitest romad ja tatarlased. Enamus Bulgaaria moslemitest on sunnid (12,1%). Siiite (0,98%) pole eraldiseisvana tunnustatud ning nad on ametlikul olnud sunnide „vihmavarju all“. Moslemid on läbi ajaloo olnud riigivõimu poolt kontrollitud ja kannatanud samuti repressioonide ning diskrimineerimise all. Kommunismi viimastel aastatel sunniti 850 000 moslemit vahetama nimed bulgaaria nimede vastu ja näiteks türgi keele kasutamine avalikes kohtades polnud soositud.
Banja Bashi moshee Sofia südalinnas. Ehitamisaastaks on märgitud 1576.
Katoliiklased (0,62%) ja protestandid (0, 26%) on usulised vähemused, mis tegutsesid ka Osmani valitsuse ajal. Mõlema liikmeskond koosneb peamiselt etnilistest bulgaarlastest, kuid nende hulgas on ka romasid. Lisaks on Bulgaarias ka väike armeenia kiriku kogukond (0,11%), israelliidid (0,03%) ja mõnede teiste konfessioonide esindajad.
Kõik religioossed kogukonnad kannatasid kommunismi perioodil repressioonide käes. Suur hulk koguduste vara konfiskeeriti. Bulgaaria usulisel maastikul 20. sajandil toimunu osas võib paralleele tõmmata kirikute käekäiguga Balti riikides ning Ida-Euroopas, kuid nagu ütleb piibel: „Rudjutud pilliroogu ei murra Ta katki ja hõõguvat tahti ei kustuta Ta ära." (Mt. 12:20).
Preobraženski klooster Veliko Tarnovo lähistel
Umbes 7 km kaugusel Veliko Tarnovost mägedes Jantra jõe kohal kõrguvate kaljude servas asub ajahambast puretud, ent ääretult kaunis Preobraženski klooster. Klooster ehitati 14. sajandil, kuid nagu palju ristiusuga seotud kohti Bulgaarias, hävitati Türgi valitsemise ajal (14.-19. sajand). 1832. aastal saadi Türgi sultanilt luba uue kiriku ehitamiseks endise kloostri varemetele. Kirik valmis juba kahe aastaga ning pühitseti 1834. aastal. Täna kuulub kloostrikompleksi väike, ent rikkalike freskode ja ikoonidega kirik, elamu, külalistele kehakinnitamise võimalust pakkuv söögisaal ja mõned abihooned. Kiriku väravate vastas üpris tihedas padrikus on väike kabel hooldamata surnuaiaga.
Mis muudab kiriku iseäranis ainulaadseks, on Bulgaaria maalikunstnik Zahari Zografi (1810–1853) ikoonid ja seinamaalingud nii interjööris kui eksterjööris. Tema maalitud on ka kiriku välisseinal olev eluratas, mis kujutab inimese elu kätkist kalmuni koos kõigi nende kahe vahele kuuluvate rõõmude ja murede, kiusatuste ja ahvatlustega.
Lisaks Zografile on kloostri arhitektuuris end jäädvustanud Bulgaarias tuntud rändehitusmeister, paljude kirikute, kellatornide, sildade ja teiste ehitiste autor Kolio Fiĉeto (1800-1881), kelle juhtimisel viidi kloostri ehitusööd 19. sajandil lõpule.
Seda, et Bulgaarial ja Venemaal on läbi aastasadade olnud eriline suhe, võib märgata paljude kultuuriliselt ja ajalooliselt oluliste mälestusmärkide juures. Nii ka Preobraženski kloostris, mille kellatornis olev kell on Vene keiser Aleksander II kingitus kloostrile.
Kloostri hoovilt avanevad maalilised vaated lähiümbrusele – metsadele ja mägedele ning kauguses olevale kloostrikompleksile. Preobraženski kloostrit ümbritsevat vaikust lõhub vaid tsikaadide sirin. Aeg seisab seal paigal.
Ka Eestiga on kloostril oma side. Nimelt tegutses kloostris Bulgaaria Vabadussõja aastail (1877-1878) väliarstina vene kirurg, lahinguväljakirurgia rajaja, anatoom ja pedagoog Nikolai Pirogov, kes 1836-41 oli professor Tartu ülikoolis. Pirogovi tegevuse rõhutamiseks on kloostri peavärvava lähedale püstitatud puna-valge mälestuskivi.
Sissepääs kloostrikompleksi on vaba, kuid kiriku eesruumis olevasse laekasse on võimalik jätta annetus. Arvestades kloostri suhteliselt tagasihoidlikku välimust ja seisukorda, on iga teelise jäetud panus kloostri korrastamiseks oluline.
Aladža kaljuklooster
Ligikaudu 7 km tavaliselt ülerahvastatud Kuldsetest Liivadest sisemaa poole jääb liivakivikaljudesse ehitatud Aladža klooster oma mungakongide, kiriku, kabeli, söögisaali ja muude ruumidega. Eraklik munkade kogukond asustas kaljudesse rajatud kloostri 6. sajandil, s.o. ligikaudu kolm sajandit pärast seda, kui askeedid 3. sajandist siirdusid Egiptuse ja Süüria kõrbetesse ning kellega algab organiseeritud munkluse ajalugu, millel on oma otsene mõju ka Euroopa munklusele.
Kaljusse uuristatud kong, kuhu mahtus elama üks munk.
Arvatakse, et Aladža kloostri nimi tuleb türgi keelest ja tähendab „kirju“ või „värviline“ tähistamaks kas keskajast kloostri seinu ehtivaid värvilisi freskosid või värvilisi liivakivikaljusid. Tänapäeval pääseb kloostrisse metalltreppe mööda, kuid omal ajal kasutati kloostrisse jõudmiseks kaljudel olevaid liivakivist astmeid. Võib vaid ette kujutada, kui hoolikad astujad mungad pidid olema.
Kloostri esimesel korrusel on kabel, söögisaal ja munkade kambrid. Taevale lähemal, teisel korrusel, on kaljusse ehitatud kirik, mille seinu ehivad mitmed freskod ja millelt avaneb suurepärane vaade Mustale merele. Lähedal asuvad ka katakombid. Kloostri kunagine elu ja ka kasutusel olnud esemed on esil lähedalasuvas muuseumis (muuseumi territooriumile sisenedes vasakut kätt), millest õigupoolest tasuks kunagise kloostriga tutvust tegema minnes alustadagi.
Suvisel ajal on kaljukloostri esine väljak armastatud kontsertide ja teiste suviste sündmuste pidamise koht ja sestap tuleb aeg-ajalt arvestada mõningate piirangutega kloostermuuseumi territooriumile sisenedes või siis ajutise rahvarohkusega.
Siinkirjutaja jaoks oli kaljuklooster kõnekas just seetõttu, et selles on võrdlemisi hästi ja kompaktselt esitletud ühte kunagi hinnatud ja austatud olemise ja elamise viisi– täielikku pühendumist, mida tänapäeva multikultuurses elukeskkonnas siiski suhteliselt harva kohtab.
Kui kaljukloostri kabeli põrandat katavad mündid ja rahasedelid, siis kloostri seinapraod on täidetud külastajate palvetega.
Bulgaarias on rohkesti kirikuid ja kloostreid, mis omal moel kujutavad elu kahes paralleelmaailmas – ilmalikus ja vaimulikus. Kindlasti on Bulgaaria põnev reisisihtkoht ka neile, keda huvitab religioosne turism ja erinevate pühapaikadega tutvumine.
Allikad:
RELIGIOUS FREEDOM AND CHURCH-STATE RELATIONS
BULGARIA,http://www.kirchenrecht.net/bg/relig.pdf, 23.07.2012
Tauno Teder. Bulgaaria ja Serbia taevase tsaari valitsuse all. KesKus 7/2009.http://www.kes-kus.ee/index.php?kategooria=artiklid&action=loe&artikkel_id=2285, 23.07.2012
No comments:
Post a Comment