Karczma

Läbi Poola sõites tekib ikka ja jälle soov parafraseerida Juhan Liivi ja ohates öelda: „Kui seda Poolat ees ei oleks.“ Siis oleks tunne, et Kesk-Euroopa on Eestile väga lähedal. Arvatavasti on enamusele põhja poolt tulijatele Poola ennekõike transiitmaa. Tegelikult on muidugi Poolas ka ääretult palju seda, millele tasuks aega pühendada, kuid ikka kipub olema nii, et Poola on pigem läbisõiduhoov, mis tuleb võimalikult kiiresti läbida, kui eraldi reisisihtkoht.

Sõites E 67 mööda ei ole just väga palju neid kohti, kus õdusalt aega veeta ja mitterekkajuhtide kombel einestada. Mõned meeldivad ja meeldejäävad erandid siiski on. Üks selline on Augustow´is tegutsev rahvusromantiline restoran Karczma (N 53˚50,518΄ E 22˚59,635΄).

Söögikoha menüü on rikkalik ja koosneb poola mitmekesise köögi hõrgutistest. Menüüst leiab endale sobiva kõhutäite nii kalorite kalkuleerija kui ka hedonistist toidunautleja. Mis meeltele kuidagi vabastavalt mõjub, on see, et Karczmas on ruumi. Ruumi nii restorani peamajas kui ka terrassidel ning restorani ümbritsevas hoolitsetud pargis. Kompleksi juurde kuulub ka laste mänguväljak mitmesuguste atraktsioonidega.

Ausalt öeldes kuluks ka täiskasvanutele midagi sarnast ära, sest pikast sõidust kangeks jäänud selg, sabakont ja jalad vääriksid pärast pikka sundasendis olekut samuti väikest vaheldust ja sirutust. Kuni täiskasvanutele Karczmas peale söömise-joomise muid atraktsioone ei ole, saab teha väikse jalutuskäigu restorani ümbritsevas pargis. Batuuti küll ei asenda, kuid asi seegi.

Karczma on hea koht nii keha kui Poola lõpututel teedel nüristuva vaimu kosutamiseks ning mis peamine - meeldiv vaheldus tavapärastele tanklapeatustele. Karczmas einestades jätkub mõõdukal toidutarbijal jaksu koduste kiluleibade ja kohukesteni vastu pidada.

Kakukkfészek

Kui satute miskil põhjusel Ungari linnakesse Jaszbereny ja otsite ööbimiseks omanäolist kohta, soovitame peatuda linna südames (vanalinnas) asuvas hostelis Kakukkfészek. Lonely Planet kirjutab majutuskoha iseloomustuses väga tabavalt järgmist:

„The owners of Kakukkfészek may be a little cuckoo themselves, but they're supremely friendly and have created a homely atmosphere. Rooms are filled with mismatching furniture and bedding and there are no en suite options.“ Hosteli toad on omanäolised ja kunstiliselt sisustatud. Selles n-ö loomingulises segaduses on tunda on idamaade hõngu.

Õdusas sisehooviga endises kaupmehemajas peab hostelit ääretult sümpaatne ja sõbralik liibanonlane, kellele kuulub ka hosteli vahetus läheduses olev liibanoni restoran (arvatavasti ainus omasugune Jaszbereny´s ja lähikonnas). Umbes kolme minutiga suutis koha omanik kinkida meie reisiseltskonna noorimale liikmele pruunikirju mänguorava, anda ülevaate oma varalisest seisust ja rääkida ära oma kirju eluloo. Saabudes venna kutsel Saksamaale 20 aastat tagasi, alustas ta oma karjääri ühes hotellis lihtsamaid töid tehes. Hiljem siirdus Ungarisse, kus leidis sobiva koha oma unistuste – väikse majutuskoha ja liibanoni restorani – teostamiseks. Tänaseks on tal hostelis ja restoranis 4-5 töötajat ning ka ise on ta 24/7 kohal. See toimekas liibanonlane on hea näide sellest, et kui sihid on selged ja tahe tööd teha ning pingutada, võib ka Euroopas mitte sündinu siin edukalt hakkama saada.

Majutuskoha andmed leiab Facebookist. Kuna hostel on rändurite hulgas armastatud ja ka ööbimise hinnad on seal soodsad (rääkimata õdusast atmosfäärist), ei pruugi sinna tubade saamine olla alati kõige lihtsam, kuid proovida tasub alati, sest peremees on magamiskohtade pakkumisel leidlik ja vastutulelik.

Paralleelmaailmad

Preobraženski kloostri kellad.

Küllap on iga rändur kogenud, et nii mõnigi kord tabab mõnda paika kohale jõudes pettumus, sest tegelikkus ei vasta varasemale ettekujutusele ning osutub kas vähem kõnetavaks, rahvarohkeks või liiga turistilikuks. Sageli tekitab rändurites võõristust või distantsi liigne kaubitsemine. Mõnele teisele see just aga meeldib ja ta veedabki suurema osa ajast suveniiripoes või müügilettide ääres. Vahel läheb aga ka nii hästi, et mõni koht, mille suhtes ei ole eelnevalt erilisi ootusi, üllatab. Üllatab sedavõrd, et tunned ennast ikka ja jälle mõtetes sinna tagasi rändamas ning seal nähtut veelgi põhjalikumalt uurimas ja kogetut veelgi avalamalt endasse salvestamas.

Bulgaaria on kloostrite ja kirikute poolest väga rikas, kuid kaks pühakohta pugesid siinkirjutajale tema Bulgaaria-reisil iseäranis hinge - Preobraženski klooster Veliko Tarnovo lähistel ja Aladža kaljuklooster Kuldsete Liivade lähedal. Ühes oli tunda ehedat kloostrivaikust ja teises saada hea ettekujutus sellest, kuidas 6. sajandil üks vennaskond oma pühendunud elu elas.

Kuna kloostrikultuuri võib pidada üheks Euroopa kultuuri aluseks, on vast põhjust neist kahest kloostrist pisut rääkida.

Sissejuhatusena aga väike sissepõige Bulgaaria usulisele maastikule.  Enamus bulgaarlasi ehk 85,7% 7,4 miljonilisest rahvast kuulub Bulgaaria õigeusu kirikusse. Ristiusk jõudis Bulgaaria aladele 4. sajandil ning samal perioodil asutati ka Serdikas (praegune Sofia) esimesed kristlikud kirikud. Maa loeti ristiusku pöördunuks 9. sajandi teisel poolel (865), mil tsaar Boris võttis vastu õigeusu. Mõni aeg hiljem tegutsesid Bulgaaria ja mujal slaavi aladel munkadest tegusad vennad Kyrillos ja Methodios Thessalonikist, kes panid aluse slaavi kirjakeelele, mida täna tuntakse kirikuslaavi keele nime all. Bulgaaria keel ongi ilmselt n-ö elavatest keeltest siiani kirikuslaavi keelele kõige lähem.

10. sajandil Püha Ivani poolt asutatud Rila klooster. Rila munkadel oli Türgi ikke ajal oluline roll bulgaaria kultuuri, keele ja identiteedi säilitamisel.

Nii nagu Eesti rahvuslikul ärkamisel ja taasärkamisel oli kirikul oma roll, oli see veel kesksem Bulgaaria riigi ja identiteedi loomisel ning taasiseseisvumisel. Viis sajandit kestnud Osmani impeeriumi valitsemise ajal oli just kirik see, kes võttis endale bulgaaria identiteedi säilitaja ja alalhoidja rolli ning oli keskne institutsioon, mille ümber tärkas 18.-19. sajandil taaselule bulgaaria rahvuslik ärkamine. Enne Osmani impeeriumi algust (14. sajandi II pool) oli Bulgaaria Õigeusu Kirik autokefaalne (teistest samausulistest kirikutest sõltumatu alates 919. aastast) patriarhaat, kuid allutatud Konstantinoopoli patriarhaadile. Iseseisva institutsioonina kirik - Bulgaaria Õigeusu Kirik – loodi rahvuskirikuna sultani dekreediga 1870. aastal. 1872 heideti Bulgaaria Konstantinoopoli sinodi koosseisust välja süüdistatuna pületismis (kiriku moodustamine rahvuse baasil, mis on olnud õigeusu kirikule probleemiks alates 19. sajandist). Alles 1945. aastal suudeti lõhed ületada ja Konstantinoopoli patriarhaadiga leppimine tõi kaasa Bulgaaria patriarhaadi taastunnustamise. Patriarhaadi keskus on täna Aleksandȃr Nevski katedraal Sofias.

Aleksandȃr Nevski katedraal Sofias.

Bulgaaria kirikul on olnud läbi aegade oluline roll rahvusliku identiteedi ja väärtuste säilitajana. Kui Bulgaaria Venemaa abil 1878. aastal Türgi võimu alt vabanes, osales Bulgaaria Õigeusu kirik aktiivselt riigi loomisel ja rahvusliku idee propageerimisel. Pärast II maailmasõda kaotas kirik oma staatuse, järgnesid vaimulike represseerimised nii nagu paljudes teistes Ida-Euroopa riikides. Kirikut sunniti hoidma madalat profiili. Tänagi on Bulgaaria õigeusu kirik bulgaaria rahvusluse häll ning kirik mängib olulist rolli maa ühiskondlikus elus. Paljud kirikud ja kloostrid on taastatud või taastamisel.

Kristus pantokraatori kirik Nessebaris, mis pärineb 13.-14. sajandist. Praegu tegutseb seal kunstigalerii.

Teine suurem religioosne grupp, keda nii arhitektuurilisel maastikul kui ka tänavapildis näha, on moslemid, kes jagunevad neljaks: suurim vähemus ehk türklased, bulgaariakeelsed moslemid (pomak, slaavlased, kes pöördusid Osmani impeeriumi ajal islamiusku), moslemitest romad ja tatarlased. Enamus Bulgaaria moslemitest on sunnid (12,1%). Siiite (0,98%) pole eraldiseisvana tunnustatud ning nad on ametlikul olnud sunnide „vihmavarju all“. Moslemid on läbi ajaloo olnud riigivõimu poolt kontrollitud ja kannatanud samuti repressioonide ning diskrimineerimise all. Kommunismi viimastel aastatel sunniti 850 000 moslemit vahetama nimed bulgaaria nimede vastu ja näiteks türgi keele kasutamine avalikes kohtades polnud soositud.

Banja Bashi moshee Sofia südalinnas. Ehitamisaastaks on märgitud 1576.

Katoliiklased (0,62%) ja protestandid (0, 26%) on usulised vähemused, mis tegutsesid ka Osmani valitsuse ajal. Mõlema liikmeskond koosneb peamiselt etnilistest bulgaarlastest, kuid nende hulgas on ka romasid. Lisaks on Bulgaarias ka väike armeenia kiriku kogukond (0,11%), israelliidid (0,03%) ja mõnede teiste konfessioonide esindajad.

Kõik religioossed kogukonnad kannatasid kommunismi perioodil repressioonide käes. Suur hulk koguduste vara konfiskeeriti. Bulgaaria usulisel maastikul 20. sajandil toimunu osas võib paralleele tõmmata kirikute käekäiguga Balti riikides ning Ida-Euroopas, kuid nagu ütleb piibel: „Rudjutud pilliroogu ei murra Ta katki ja hõõguvat tahti ei kustuta Ta ära." (Mt. 12:20).

Sveta Bogoritsa kirik Plovdivis, mille seinu kaunistavad poliitilise sõnumiga seinamaalid. Neid vaadates tuleb kasuks Bulgaaria ajaloo tundmine. Linn on Bulgaarias suuruselt teine. Kauni vanalinna ja rahuvsliku ärkamisaja stiilis kenade häärberitega.

Preobraženski klooster Veliko Tarnovo lähistel

Umbes 7 km kaugusel Veliko Tarnovost mägedes Jantra jõe kohal kõrguvate kaljude servas asub ajahambast puretud, ent ääretult kaunis Preobraženski klooster. Klooster ehitati 14. sajandil, kuid nagu palju ristiusuga seotud kohti Bulgaarias, hävitati Türgi valitsemise ajal (14.-19. sajand). 1832. aastal saadi Türgi sultanilt luba uue kiriku ehitamiseks endise kloostri varemetele. Kirik valmis juba kahe aastaga ning pühitseti 1834. aastal. Täna kuulub kloostrikompleksi väike, ent rikkalike freskode ja ikoonidega kirik, elamu, külalistele kehakinnitamise võimalust pakkuv söögisaal ja mõned abihooned. Kiriku väravate vastas üpris tihedas padrikus on väike kabel hooldamata surnuaiaga.   

Mis muudab kiriku iseäranis ainulaadseks, on Bulgaaria maalikunstnik Zahari Zografi (1810–1853) ikoonid ja seinamaalingud nii interjööris kui eksterjööris. Tema maalitud on ka kiriku välisseinal olev eluratas, mis kujutab inimese elu kätkist kalmuni koos kõigi nende kahe vahele kuuluvate rõõmude ja murede, kiusatuste ja ahvatlustega.

Lisaks Zografile on kloostri arhitektuuris end jäädvustanud Bulgaarias tuntud rändehitusmeister, paljude kirikute, kellatornide, sildade ja teiste ehitiste autor Kolio Fiĉeto (1800-1881), kelle juhtimisel viidi kloostri ehitusööd 19. sajandil lõpule.

Seda, et Bulgaarial ja Venemaal on läbi aastasadade olnud eriline suhe, võib märgata paljude kultuuriliselt ja ajalooliselt oluliste mälestusmärkide juures. Nii ka Preobraženski kloostris, mille kellatornis olev kell on Vene keiser Aleksander II kingitus kloostrile.

Kloostri hoovilt avanevad maalilised vaated lähiümbrusele – metsadele ja mägedele ning kauguses olevale kloostrikompleksile. Preobraženski kloostrit ümbritsevat vaikust lõhub vaid tsikaadide sirin. Aeg seisab seal paigal.

Ka Eestiga on kloostril oma side. Nimelt tegutses kloostris Bulgaaria Vabadussõja aastail (1877-1878) väliarstina vene kirurg, lahinguväljakirurgia rajaja, anatoom ja pedagoog Nikolai Pirogov, kes 1836-41 oli professor Tartu ülikoolis. Pirogovi tegevuse rõhutamiseks on kloostri peavärvava lähedale püstitatud puna-valge mälestuskivi.

Sissepääs kloostrikompleksi on vaba, kuid kiriku eesruumis olevasse laekasse on võimalik jätta annetus. Arvestades kloostri suhteliselt tagasihoidlikku välimust ja seisukorda, on iga teelise jäetud panus kloostri korrastamiseks oluline.

Aladža kaljuklooster

Ligikaudu 7 km tavaliselt ülerahvastatud Kuldsetest Liivadest sisemaa poole jääb liivakivikaljudesse ehitatud Aladža klooster oma mungakongide, kiriku, kabeli, söögisaali ja muude ruumidega. Eraklik munkade kogukond asustas kaljudesse rajatud kloostri 6. sajandil, s.o. ligikaudu kolm sajandit pärast seda, kui askeedid 3. sajandist siirdusid Egiptuse ja Süüria kõrbetesse ning kellega algab organiseeritud munkluse ajalugu, millel on oma otsene mõju ka Euroopa munklusele.

Kaljusse uuristatud kong, kuhu mahtus elama üks munk.  

Arvatakse, et Aladža kloostri nimi tuleb türgi keelest ja tähendab „kirju“ või „värviline“ tähistamaks kas keskajast kloostri seinu ehtivaid värvilisi freskosid või värvilisi liivakivikaljusid. Tänapäeval pääseb kloostrisse metalltreppe mööda, kuid omal ajal kasutati kloostrisse jõudmiseks kaljudel olevaid liivakivist astmeid. Võib vaid ette kujutada, kui hoolikad astujad mungad pidid olema.

Kloostri esimesel korrusel on kabel, söögisaal ja munkade kambrid. Taevale lähemal, teisel korrusel, on kaljusse ehitatud kirik, mille seinu ehivad mitmed freskod ja millelt avaneb suurepärane vaade Mustale merele. Lähedal asuvad ka katakombid. Kloostri kunagine elu ja ka kasutusel olnud esemed on esil lähedalasuvas muuseumis (muuseumi territooriumile sisenedes vasakut kätt), millest õigupoolest tasuks kunagise kloostriga tutvust tegema minnes alustadagi. 

Suvisel ajal on kaljukloostri esine väljak armastatud kontsertide ja teiste suviste sündmuste pidamise koht ja sestap tuleb aeg-ajalt arvestada mõningate piirangutega kloostermuuseumi territooriumile sisenedes või siis ajutise rahvarohkusega.

Siinkirjutaja jaoks oli kaljuklooster kõnekas just seetõttu, et selles on võrdlemisi hästi ja kompaktselt esitletud ühte kunagi hinnatud ja austatud olemise ja elamise viisi– täielikku pühendumist, mida tänapäeva multikultuurses elukeskkonnas siiski suhteliselt harva kohtab.

Kui kaljukloostri kabeli põrandat katavad mündid ja rahasedelid, siis kloostri seinapraod on täidetud külastajate palvetega.

Bulgaarias on rohkesti kirikuid ja kloostreid, mis omal moel kujutavad elu kahes paralleelmaailmas – ilmalikus ja vaimulikus. Kindlasti on Bulgaaria põnev reisisihtkoht ka neile, keda huvitab religioosne turism ja erinevate pühapaikadega tutvumine.

Allikad:

RELIGIOUS FREEDOM AND CHURCH-STATE RELATIONS

BULGARIA,http://www.kirchenrecht.net/bg/relig.pdf, 23.07.2012

Tauno Teder. Bulgaaria ja Serbia taevase tsaari valitsuse all. KesKus 7/2009.http://www.kes-kus.ee/index.php?kategooria=artiklid&action=loe&artikkel_id=2285, 23.07.2012

Bulgaaria?!
Sihtkoht pole oluline, teelolemine on põhiline

Rooside org lavendlite sinas

Nädalavahetuseks Pariisi kultuurireisile, Rooma ilu-, elu- ja ajalooga tutvuma, Londonisse kontserdile, New Yorki poodlema, Egiptusesse, Kreeka saartele või Hispaania rannikule puhkama  minna on lihtne ning see ei vaja põhjendusi. Kui aga võtta ette rohkem kui 5000 km pikkune automatk Eestist Bulgaariasse, tekib paratamatult küsimus: „Miks?“ Ei ole ju meie riikide suhted kõige tihedamad  ning rahvaste omavaheline läbikäimine kuigi igapäevane, meie teadmised Bulgaariast kipuvad pahatihti piirduma Musta mere äärsete märgilise tähendusega Kuldsete liivadega ning Bulgaaria veinidega või eestlaste kinnisvarasoetustega Musta mere rannikul.

Millega motiveerida üht eestimaalast Bulgaariat külastama? Sihtkohana on see riik meile võrdlemisi kaugelasuv. Meie teadmised sellest äärmiselt kireva ajalooga riigist on põgusad, lennuühenduses puudub otseliin (v.a suvised lõbureisid Musta mere rannikule). Küllap on veel teisigi põhjuseid, miks Bulgaariasse mitte tulla. Aga…käesoleva kirjutise mõte ei ole vähimalgi määral selles. Pigem tahaks tuua välja viie Rändurite klubi ränduri, kes neil päevil Bulgaarias ringi liiguvad, rännukogemustele tuginevad seigad, mis ehk nii mõnelegi teisele Bulgaariasse sõitjatele võiks huvi pakkuda.

• Erakordselt mitmekülgne loodus, mis pakub tegevust nii erinevate huvidega ränduritele kui ka erinevate hobidega tegelejatele.
• Kaunid rannad ja sinna juurde käiv võrdlemisi hästi toimiv taristu. 
• Värvikas kultuuri- ja ajalugu (mis on ka täna adutav kasvõi linnapildis – erinev nahavärvi, näojoonte ja käitumisharjumuste kogum, mis on põhjamaisele inimesele kohati väga nauditav).

Vaade Bairakli mosheele. Samokovo

• Põnev religioosne maastik, millel bulgaaria õigeusu (85 % elanikkonnast), moslemi (12%) ja juudi kogukonnad on õppinud kõrvuti elama. Arvukad kirikud ja kloostrid.

Munk Naiste turul. Sofia

• Mitmete maade mõjutustega (Kreeka, Türgi, Vene) köök, millest leiab endale nii fanaatiline lihasööja kui ka veendunud taimetoitlane. Toitu tellides tuleb aga arvestada, et kogused võivad olla mehised. Seda iseäranis salatite puhul. Rahvuslikes toidukohtades (mehana ehk kõrts ja kručma rahvuslikus stiilis toiduasutus) pole harv see, et menüüs on toidud, mida Maarjamaal ehk vaid mõnes üksikus esmaklassilises restoranis pakutakse.  
• Doonau tasandiku, Musta mere piirkonna, Rooside oru, Traakia tasandiku ja Struma oru veinid.
• Kohalikud elanikud ei ole liiga pealetükkivad. Pigem reserveeritud, kui ülevoolavalt seltsivad, ent vastutulelikud ja abivalmid.  

Naised Naiste turul. Sofia

• Hinnatase on Bulgaarias talutav – üldjoontes Eestiga sarnane, kuid ehk pisut odavam.
• Autoga reisija peaks Bulgaarias sõites arvestama sellega, et viitade süsteem ei pruugi olla ammendav ja on aeg-ajalt üsna juhuslik. Kütus on õige pisut odavam kui kodus, kuid arvestada tuleb kohustusliku automaksuga – vinjetiga - esiklaasile kleepimiseks (nädala tasu 5 eur). Kohalik liikluskultuur vajab veidi sisseelamist, kuid on omandatav üsna lühikese aja jooksul ja põhjamaine sõidukultuur väikeste mugandustega kergesti sobitatav. Bulgaariat autoga avastada on aga igal juhul hea valik.
• And last, but not least, neli aastaaega ja vaheldusrikas kliima.

Bulgaaria puhul võib öelda, et sihtkohad ei ole olulised. Teel olles on võimalik väga palju avastada, näha ja kogeda. Piisab vaid sellest, et kiirteelt kõrvale keerata.

Tervitustega Gabrovost (ausõna, see linn on täitsa olemas ja ei esine vaid anekdootides)!

Aitäh teile, hääd klubilised!

25. mail toimus klubi kolmanda hooaja pidulik(um) lõpetamine. Külas olid maailmarändurid Tiina Jokinen ja Peeter Vähi, kes rääkisid oma rännakutel nähtud põnevatest hõimudest ning nende eriskummalistest traditsioonidest.

Jaan Tootseniga käisime aga ühisel rännakul Uues Maailmas, vaadates samanimelist haaravat dokumentaalfilmi.

Klubiõhtu heategevusliku loterii ja raamatute müügist laekunud tuludest soetasime Lääne Maakonna Keskraamatukogule kümmekond rändamisega seotud raamatut, mis juuni alguses sai raamatukogule ka üle antud.

Tore, et saime üheskoos midagi kasulikku ära teha. Aitäh!

Eestlasest palermolase tabavaid tähelepanekuid Sitsiiliast

Rändurite klubi ajaveebis on paaril korral ka varem (sept. 2011) olnud juttu Sitsiilisast. Sedakorda ajendas kirjutama hiljuti ilmunud järjekordne Minu-sarja raamat, eestlannast palermolase Mae Meruski „Minu Sitsiilia. Maffia kohta mitte küsida!“ (Petrone Print OÜ, 2012). Raamat on tänuväärne täiendus sarja värvikale valikule sissepõigetest erinevatesse kultuuriruumidesse ning kahtlemata pakub Sitsiilia lähemaks vaatluseks küllaldaselt põhjuseid.

Vältimaks asjatute ootuste tekkimist, ütleb autor kohe esimestel lehekülgedel, et raamatust ei leia põhjalikku ülevaadet Sitsiilia vaatamisväärsustest ja erilistest sündmustest (ja hea nii, sest vaatamisväärsuste jaoks on mitmed teised väljaanded), vaid ta kirjutab Sitsiilia igapäevaelust: sellest, kuidas elavad Sitsiilia inimesed, mida autor nende keskel elades on õppinud, märganud ja kogenud. Ta kirjutab sitsiillaste elust-olust ja tavadest, käitumisnormidest ja hoiakutest. Raamat on omal moel väga aus ja otsekohene.

Vaatamata sellele, et autor on juba aastaid palermolane, on ta suutnud hoida enda ja ümbritseva vahel põhjamaalastele omast distantsi, jättes ruumi vaatlusteks ja tabavateks kirjeldusteks, lisades tihti nähtule ja kogetule ka oma eestlaslikult otsekohese arvamuse ja hinnangu (iseäranis hakkas silma lk 214, 219, 239). Minu-sari annab sellesse sarja kirjutavatele autoritele võimaluse olla subjektiivne ja ka hinnanguline kajastades kogetut oma silmade läbi nähtuna ja oma mätta otsast kirjutatuna. Selles osas on „Minu Sitsiilia“ autor formaadile igati truu.   

Kahes asjas ei teki raamatut lugedes kahtlust – autor tunneb kirjeldatavaid olusid ja on väga arenenud õiglustundega. Viimane kipub aeg-ajalt ristuma kohalike elukorralduse ja arusaamaga õiglusest või ratsionaalsusest, kuid see südikat eestlannat ei heiduta. Nende olukordade kirjeldused annavad „Minu Sitsiiliale“ värvi.

Sitsiiliast ühe või teise kandi pealt rääkivaid raamatuid on eesti keelde tõlgitud mitmeid, kuid Mae Meruski raamat erineb neist kõigist seetõttu, et on kirjutatud eestlaselt eestlastele ja on tänu sellele väga hästi loetav ja mõistetav.

Pisut arusaamatuks jääb raamatu alapealkiri („Maffia kohta mitte küsida“). Ehkki pealkirjas soovitatakse maffia kohta mitte küsida, pühendab autor sellele eraldi peatüki („Baciamo le mani“, lk 126-137) ning maffia tegevusega seonduv on põimunud ka mitmetesse teistesse lugudesse. Või on see hoopis hoiatuseks maarjamaalastest Sitsiilia külastajatele? Aga noh, ega kõigest peagi ilmselt esimese korraga aru saama.

Küllap on asjatundliku turismitöötaja Mae Meruskiga tutvunud mitmedki eestimaalased, kes Sitsiiliat on väisanud. Siinkirjutaja Maed kahjuks isiklikult ei tunne, kuid „Minu Sitsiilia“ põhjal otsustades võiks Mae professionaalsel juhtimisel Sitsiiliale paar ringi peale teha küll. Igav kindlasti ei hakkaks.

Raamatut tasub n-ö taustamaterjalina lugeda ennekõike neil, kes Sitsiiliat juba väisanud on või seda plaanivad, sest sisaldab mitmeid kasulikke soovitusi, kuidas saarel hakkama saada. Kindlasti on see raamat sobilik ka selleks, et silmaringi laiendamise eesmärgil mõned sulnid tunnid lugedes veeta, sest tegemist on ladusas keeles kirjutatud mõnusa raamatuga neile, keda Sitsiilia ja sitsiillased huvitavad. Lugemislusti lisavad autori lobe sulejooks ja raamatus käsitletavad suuremad ja väiksemad inimlikud intriigid.

Siinkirjutaja, kes peab ka ennast Sitsiilia sõbraks, tundis oma Sitsiilia Mae lugudes ära küll.

Aitäh, Mae ja Petrone Print!



Palverändurlusest

„…minusuguse jaoks on teelolek ainuke tõeline kodu.“

Kultuurigeograaf Edmunds Bunkše

EPL nr 41, 18.02.2012

Paastuaja alguse eel, 17. veebruaril rääkisid Rändurite klubi kokkusaamisel palverännakutest Lääne praost Tiit Salumäe ning Santiago de Compostela kogemustest Sirle Pai ja Martin Ilumets. Siinkohal mõned nopped klubiõhtul kuuldust  ja räägitust.

El Greco
„Apostel Püha Jaakobus Vanem”

Palverännak (ld.k. peregrinato), mis algselt tähendas võõrsil rändamist, on üks askeesi vorme või usukohustus. Palverännakus väljendub palveränduri soov teatud teekonna käigus tunnetada püha. Nõnda on palverändurlus omamoodi vaimne nomaadlus, mis reeglina eeldab ka ajutist lahtiütlemist argipäevast. Palverännak sisaldab alati lisaks vertikaalsele – Jumala ja inimese – suhtele ka vaimset teekonda iseenda juurde. Palverännaku juures ei ole oluline mitte kohalejõudmine, vaid teekond ja sellel toimuv (k.a rituaalid). Palverännak on ennekõike vaimsuse otsing mingi teekonna läbi. Palverännakud on ka osaduse ilming. Ühine teekond ühise eesmärgi suunas paljude teiste samu väärtusi ja ideaale jagavate inimestega.

Vaikne ja harras hetk Jeesuse sünnikirikus Petlemmas

Palverännakud on levinud kõigis suuremates religioonides. Moslemite jaoks on palverännak püha kohustus ja hadz ehk rännak Mekasse on üks islami viiest sambast. Hinduismi palverändurite varaseimad märgid u 2000 a. tagasi (pühad jõed ja mäed, templid; sihtkohtadeks näiteks Allahabad ja Kumbh Mela – 2001.a. 70 milj. osalejat, Amritsar ja Kuldtempel, Pandhapur). Budismis on üks osa religioossest korraldusest liikuda vaese palverändurina. Seejuures ei ole koht, kuhu palverännak toimub, oluline, vaid tähtis on liikumine, teekond nirvaana poole, mille käigus “mina” peab kaduma. On huvitav, et sageli kattuvad erinevate religioonide pühapaigad. Nii on Jeruusalemm kolme religiooni – islami, judaismi ja kristluse jaoks püha linn, Kailase mägi Tiibetis aga oluline koht nii budistidele kui hinduistidele.

 Jeruusalemm - ühtaegu püha nii juutidele, moslemitele kui ka kristlastele

Ristiusu palverännak on Kristuse ristitee meenutamine. Varaseimad tõendid kristlikest palverännakutest pärinevad III sajandi katakombide freskodelt Roomas. Ka ristiretked olid oma olemuselt palverännakud ning ristirüütlid palveränduritest sõdalased. Keskajal edenes palverännakukultuur ning palverännakute sihtkohtadeks said ennekõike need paigad, kus teati olevat pühi säilmeid või toimunud imelisi tervenemisi, puhastumisi ja paranemisi. Palverändurite teed läbisid Euroopat risti ja põiki (kes lõuna poole palverännakule minna ei saanud, suundus põhja poole). Huvitav on fakt, et keskajal toimusid omamoodi tšarterreisid Pühale maale ehk siis laevaühendus palveränduritele Veneetsia ja Haifa vahel, mida kasutades suundusid tuhanded palverändurid Euroopast Kristusega seotud paikadesse. Ka meie oma Maarjamaad on läbinud olulised palverändurite teed, mida täna meenutavad mitmed kirikud Saaremaal, Muhus, Lääne-, Põhja- ja Lõuna-Eestis.

Ajalooliselt on tähtsaimad kristlikud palverännakute sihtkohad olnud Jeruusalemm, Rooma ja Santiago de Compostela (Püha Jaakobuse tee) palverändurite tee. Lugematul hulgal on ka regionaalse tähtsusega palverännakute paiku. Palverännaku mõiste on religioonide aga ka kultuuripiiride ülene ning sekulariseerunud maailmas minetanud osa oma algupärasest tähendusest.

Püha Peetruse väljak Roomas. Üks palverännakute finaale.  

Praost Salumäe tõdes, et inimestena armastame asju või muljeid koguda, rännakutelt ja reisidelt midagi kaasa tuua. Samas on palverännakute juures oluline just kogemine – see, kuidas püha inimest teatud kohas kõnetab. Fotografeerimine kui püüe kogetut jäädvustada ja koju kaasa tuua võib palverännaku fookust muuta oluliselt ebaolulisele, ajatult ajalisele. Oluline on kogetu meeltes kaasa võtta. Kohal ei ole nii suurt tähtsust (ehkki on tähendus), vaid oluline on see, mis inimeses rännaku ajal toimub. Teekond võimalikult kiiresti läbi käia ei ole nii oluline, vaid tähtis on teadmine sellest, miks teekond on ette võetud. Palverännak tähendab palvet ja rännakut ning selle üks avaldumisvorme on roosipärg.  

Oma kogemustest Püha Jaakobuse teel kõnelenud Sirle Pai ja Martin Ilumets kirjeldasid värvikalt seikasid, millega rändurid sellel teel võivad kokku puutuda, olgu selleks siis vabade kohtade osas toimuv võidujooks teelistele ööbimiseks mõeldud alberguedes, valutavad lihased, rakkudega kaetud jalad, vahelduvad ilmaolud (päeval kõrvetavalt palav, öösel näpistavalt külm või rõske) või kaasrändurid, kellest küll rajal on võimalik distantseeruda, ent täielikku füüsilist privaatsust on raske saavutada.

 

Püha Jaakobuse tee

Allikas: Internet

Eelkristlikul ajal käidi Santiago de Compostela teed kui Linnutee all kulgevat teed pidi Fisterrasse, kus arvati asuvat maailma lõpp, selleks, et kummardada päikest. Keskajal hakkasid palverändurid rändama Santiago de Compostela katedraali, kus arvati asuvat püha Jaakobuse (Jeesuse nõbu) säilmed. Palverändurite peatuspunktidest kujunesid hiljem külad ja linnad. Rada on käinud nii kerjused, kuningad, pühakud kui patused väga erinevatel motiividel. Seda teed on kasutatud meeleparanduse teena keskajal ja kasutatakse ka tänapäeval.

 

Camino de Santiago

Foto: Internet

Läbi aegade on palverändur alustanud Caminot oma koduukselt, kuid enamlevinud alguspunktideks on Püreneedes asuvad St Jean Pied de Port või Roncesvalles. Lõpp-punktiks Satntiago de Compostela katedraal või visamate jaoks Atlandi ookeani ääres asuv Fisterra.

 

Santiago de Compostela katedraal

Foto: Internet 

Palverännak tähendab suuremate või väiksemate füüsiliste ja vaimsete pingutuste läbi vaimset puhastumist, mille tulemusel palverändur võib kogeda uuenemist ja muutusi. Kes on sõlminud enesega rahu, kes on nii mõnedki asjad selgeks mõelnud, kes on püstitanud uued eesmärgid tulevikuks, kes tahab olla pärast Jaakobuse tee läbimist parem inimene. Tiina Sepp tõdeb tabavalt oma Santiago-mälestustes (LR 2007/1-2, lk 15): „…kui sul on õnne, siis taipad, et oled nii mõnelegi küsimusele vastuse leidnud.“

Kammkarp - püha Jaakobuse ja kõigi Camino teeliste tunnus. Jaakobus on kõigi palverändurite kaitsja. Esimene Jeesuse jüngritest, kes aastal 44 suri märtrina. Kammkarp on üks neid motiive, mida palverändurid kinnitasid juba varastest aegadest nähtavale kohale (rännusauale, peakattele või reisipaunale). Tegu oli meenega, mis pidi meenutama sooritatud vaga rännakut, teisalt oli see ühtlasi tunnusmärk, mis võimaldas ära tunda pühapaiga suunas liikuvat palverändurit, kellele kõik kristlased pidid osutama abi ja toetust (Horisont, 4/2001).
Kollased nooled aitavad püsida õigel teel.
Fotod: Internet

Ränduri jaoks on teelolemine ainuke tõeline kodu. Saatku kõiki selle postituse lugejaid nii algaval paastuajal kui läbi elu Santiago de Compostela teelise ajalooline palve: Ole tema kaaslane teekonnal, teejuht ristteedel. Anna talle jõudu, kui ta on nõrk, kaitset ohtude keskel, peavarju teekonnal, varju päikese eest, valgust pimeduses, lohutust meeleheites ja kindlust tema otsuses.

Tähendusrikkaid ja elumuutvaid (palve)rännakuid!

Huvilistel on soovitav lugeda ja kuulata:

Aldur Vunk "Jeesus läks maal kõndimaie. Ristisõjad ja palverännakud Eesti keskajal", Tallinn, Argo, 2005

Tiit Salumäe reisikiri rännakust Pühale maale ajalehes „Lääne Elu“, jaanuar 2012

Tiina Sepp „Peregrina päevik“, Loomingu Raamatukogu 2007/1-2

Tiina Sepp „Palverändurid ja turistid teel Santiago de Compostelasse“, magistritöö (2005),  Tartu Ülikooli Usuteaduskond
Ain Lavi, Õhtumaade kultuurisümboleid – Santiago merikarpmärk, Horisont 4/2001
http://www.horisont.ee/arhiiv_2000_2002/h2001n4l15.html
Martti Kalda, Palverännakud, ERR: http://vikerraadio.err.ee/helid?main_id=1630461

Paulo Coelho "Palverännak: Maagi päevik"
David Souden "Palverännak. Kakskümmend reisi, mis innustavad hinge", Koolibri, 2007

Praktilisi nõuandeid ja teavet leiab ka Trip.ee foorumist http://trip.ee/node/3795 või http://www.caminosantiago.com/