Palverändurlusest

„…minusuguse jaoks on teelolek ainuke tõeline kodu.“

Kultuurigeograaf Edmunds Bunkše

EPL nr 41, 18.02.2012

Paastuaja alguse eel, 17. veebruaril rääkisid Rändurite klubi kokkusaamisel palverännakutest Lääne praost Tiit Salumäe ning Santiago de Compostela kogemustest Sirle Pai ja Martin Ilumets. Siinkohal mõned nopped klubiõhtul kuuldust  ja räägitust.

El Greco
„Apostel Püha Jaakobus Vanem”

Palverännak (ld.k. peregrinato), mis algselt tähendas võõrsil rändamist, on üks askeesi vorme või usukohustus. Palverännakus väljendub palveränduri soov teatud teekonna käigus tunnetada püha. Nõnda on palverändurlus omamoodi vaimne nomaadlus, mis reeglina eeldab ka ajutist lahtiütlemist argipäevast. Palverännak sisaldab alati lisaks vertikaalsele – Jumala ja inimese – suhtele ka vaimset teekonda iseenda juurde. Palverännaku juures ei ole oluline mitte kohalejõudmine, vaid teekond ja sellel toimuv (k.a rituaalid). Palverännak on ennekõike vaimsuse otsing mingi teekonna läbi. Palverännakud on ka osaduse ilming. Ühine teekond ühise eesmärgi suunas paljude teiste samu väärtusi ja ideaale jagavate inimestega.

Vaikne ja harras hetk Jeesuse sünnikirikus Petlemmas

Palverännakud on levinud kõigis suuremates religioonides. Moslemite jaoks on palverännak püha kohustus ja hadz ehk rännak Mekasse on üks islami viiest sambast. Hinduismi palverändurite varaseimad märgid u 2000 a. tagasi (pühad jõed ja mäed, templid; sihtkohtadeks näiteks Allahabad ja Kumbh Mela – 2001.a. 70 milj. osalejat, Amritsar ja Kuldtempel, Pandhapur). Budismis on üks osa religioossest korraldusest liikuda vaese palverändurina. Seejuures ei ole koht, kuhu palverännak toimub, oluline, vaid tähtis on liikumine, teekond nirvaana poole, mille käigus “mina” peab kaduma. On huvitav, et sageli kattuvad erinevate religioonide pühapaigad. Nii on Jeruusalemm kolme religiooni – islami, judaismi ja kristluse jaoks püha linn, Kailase mägi Tiibetis aga oluline koht nii budistidele kui hinduistidele.

 Jeruusalemm - ühtaegu püha nii juutidele, moslemitele kui ka kristlastele

Ristiusu palverännak on Kristuse ristitee meenutamine. Varaseimad tõendid kristlikest palverännakutest pärinevad III sajandi katakombide freskodelt Roomas. Ka ristiretked olid oma olemuselt palverännakud ning ristirüütlid palveränduritest sõdalased. Keskajal edenes palverännakukultuur ning palverännakute sihtkohtadeks said ennekõike need paigad, kus teati olevat pühi säilmeid või toimunud imelisi tervenemisi, puhastumisi ja paranemisi. Palverändurite teed läbisid Euroopat risti ja põiki (kes lõuna poole palverännakule minna ei saanud, suundus põhja poole). Huvitav on fakt, et keskajal toimusid omamoodi tšarterreisid Pühale maale ehk siis laevaühendus palveränduritele Veneetsia ja Haifa vahel, mida kasutades suundusid tuhanded palverändurid Euroopast Kristusega seotud paikadesse. Ka meie oma Maarjamaad on läbinud olulised palverändurite teed, mida täna meenutavad mitmed kirikud Saaremaal, Muhus, Lääne-, Põhja- ja Lõuna-Eestis.

Ajalooliselt on tähtsaimad kristlikud palverännakute sihtkohad olnud Jeruusalemm, Rooma ja Santiago de Compostela (Püha Jaakobuse tee) palverändurite tee. Lugematul hulgal on ka regionaalse tähtsusega palverännakute paiku. Palverännaku mõiste on religioonide aga ka kultuuripiiride ülene ning sekulariseerunud maailmas minetanud osa oma algupärasest tähendusest.

Püha Peetruse väljak Roomas. Üks palverännakute finaale.  

Praost Salumäe tõdes, et inimestena armastame asju või muljeid koguda, rännakutelt ja reisidelt midagi kaasa tuua. Samas on palverännakute juures oluline just kogemine – see, kuidas püha inimest teatud kohas kõnetab. Fotografeerimine kui püüe kogetut jäädvustada ja koju kaasa tuua võib palverännaku fookust muuta oluliselt ebaolulisele, ajatult ajalisele. Oluline on kogetu meeltes kaasa võtta. Kohal ei ole nii suurt tähtsust (ehkki on tähendus), vaid oluline on see, mis inimeses rännaku ajal toimub. Teekond võimalikult kiiresti läbi käia ei ole nii oluline, vaid tähtis on teadmine sellest, miks teekond on ette võetud. Palverännak tähendab palvet ja rännakut ning selle üks avaldumisvorme on roosipärg.  

Oma kogemustest Püha Jaakobuse teel kõnelenud Sirle Pai ja Martin Ilumets kirjeldasid värvikalt seikasid, millega rändurid sellel teel võivad kokku puutuda, olgu selleks siis vabade kohtade osas toimuv võidujooks teelistele ööbimiseks mõeldud alberguedes, valutavad lihased, rakkudega kaetud jalad, vahelduvad ilmaolud (päeval kõrvetavalt palav, öösel näpistavalt külm või rõske) või kaasrändurid, kellest küll rajal on võimalik distantseeruda, ent täielikku füüsilist privaatsust on raske saavutada.

 

Püha Jaakobuse tee

Allikas: Internet

Eelkristlikul ajal käidi Santiago de Compostela teed kui Linnutee all kulgevat teed pidi Fisterrasse, kus arvati asuvat maailma lõpp, selleks, et kummardada päikest. Keskajal hakkasid palverändurid rändama Santiago de Compostela katedraali, kus arvati asuvat püha Jaakobuse (Jeesuse nõbu) säilmed. Palverändurite peatuspunktidest kujunesid hiljem külad ja linnad. Rada on käinud nii kerjused, kuningad, pühakud kui patused väga erinevatel motiividel. Seda teed on kasutatud meeleparanduse teena keskajal ja kasutatakse ka tänapäeval.

 

Camino de Santiago

Foto: Internet

Läbi aegade on palverändur alustanud Caminot oma koduukselt, kuid enamlevinud alguspunktideks on Püreneedes asuvad St Jean Pied de Port või Roncesvalles. Lõpp-punktiks Satntiago de Compostela katedraal või visamate jaoks Atlandi ookeani ääres asuv Fisterra.

 

Santiago de Compostela katedraal

Foto: Internet 

Palverännak tähendab suuremate või väiksemate füüsiliste ja vaimsete pingutuste läbi vaimset puhastumist, mille tulemusel palverändur võib kogeda uuenemist ja muutusi. Kes on sõlminud enesega rahu, kes on nii mõnedki asjad selgeks mõelnud, kes on püstitanud uued eesmärgid tulevikuks, kes tahab olla pärast Jaakobuse tee läbimist parem inimene. Tiina Sepp tõdeb tabavalt oma Santiago-mälestustes (LR 2007/1-2, lk 15): „…kui sul on õnne, siis taipad, et oled nii mõnelegi küsimusele vastuse leidnud.“

Kammkarp - püha Jaakobuse ja kõigi Camino teeliste tunnus. Jaakobus on kõigi palverändurite kaitsja. Esimene Jeesuse jüngritest, kes aastal 44 suri märtrina. Kammkarp on üks neid motiive, mida palverändurid kinnitasid juba varastest aegadest nähtavale kohale (rännusauale, peakattele või reisipaunale). Tegu oli meenega, mis pidi meenutama sooritatud vaga rännakut, teisalt oli see ühtlasi tunnusmärk, mis võimaldas ära tunda pühapaiga suunas liikuvat palverändurit, kellele kõik kristlased pidid osutama abi ja toetust (Horisont, 4/2001).
Kollased nooled aitavad püsida õigel teel.
Fotod: Internet

Ränduri jaoks on teelolemine ainuke tõeline kodu. Saatku kõiki selle postituse lugejaid nii algaval paastuajal kui läbi elu Santiago de Compostela teelise ajalooline palve: Ole tema kaaslane teekonnal, teejuht ristteedel. Anna talle jõudu, kui ta on nõrk, kaitset ohtude keskel, peavarju teekonnal, varju päikese eest, valgust pimeduses, lohutust meeleheites ja kindlust tema otsuses.

Tähendusrikkaid ja elumuutvaid (palve)rännakuid!

Huvilistel on soovitav lugeda ja kuulata:

Aldur Vunk "Jeesus läks maal kõndimaie. Ristisõjad ja palverännakud Eesti keskajal", Tallinn, Argo, 2005

Tiit Salumäe reisikiri rännakust Pühale maale ajalehes „Lääne Elu“, jaanuar 2012

Tiina Sepp „Peregrina päevik“, Loomingu Raamatukogu 2007/1-2

Tiina Sepp „Palverändurid ja turistid teel Santiago de Compostelasse“, magistritöö (2005),  Tartu Ülikooli Usuteaduskond
Ain Lavi, Õhtumaade kultuurisümboleid – Santiago merikarpmärk, Horisont 4/2001
http://www.horisont.ee/arhiiv_2000_2002/h2001n4l15.html
Martti Kalda, Palverännakud, ERR: http://vikerraadio.err.ee/helid?main_id=1630461

Paulo Coelho "Palverännak: Maagi päevik"
David Souden "Palverännak. Kakskümmend reisi, mis innustavad hinge", Koolibri, 2007

Praktilisi nõuandeid ja teavet leiab ka Trip.ee foorumist http://trip.ee/node/3795 või http://www.caminosantiago.com/