Lapimaa lummuses

 

  

15. oktoobril, oktoobrikuu kolmandal laupäeval 2011 tähistati Eestis esimest korda lipupäevana hõimurahvaste päeva. Sestap on igati asja- ja ajakohane kirjutada mõningaid mõtteid ühest eestlaste hõimurahvast ehk saamidest ja nende traditsioonilisest asualast Lapimaast, mis nii mõnegi Rändurite klubi liikme jaoks on aastaid olnud üks neid kohti, kuhu ikka ja jälle tagasi minnakse. Alljärgnevas keskendutakse ennekõike Soome territooriumil olevale saamide asualadele.

Kaart: Internet, http://www.kaapeli.fi/

Põhjuseid, miks Lapimaal käiakse, on erinevaid. Kes tahab nautida suusakeskuste elu ja melu ning kõrgetasemelisi suusaradu ja laskumiseks sobilikke mägesid, varaste hommikutundideni suusakeskuste ööklubides tantsu vihtuda; kes meelierutavate kelgukoeraretkede ja saanisõitudega adrenaliini taset tõsta ja virmaliste diskot imetleda; kes kirgast kevadvalgust ja lumesulamise aega näha; kes hindab suviseid tundru- ja kalaretkesid miljonite sääskede suminast saadetuna ning kellele meeldib lõherikastel jõgedel kalastada; kes huvitub saamide traditsioonilisest tegevusalast ehk põhjapõdrakasvatusest; kes ruska-aegsest Lapimaast (ruska-aeg on lühike periood sügisel, mil üle tundrute on hiilinud esimesed öökülmad, muutes tundrud sadades punastes toonides lõõskavateks iludusteks); kes peab aga lugu seljakotiga matkamist ja kaunite kantide nautimist sõltumata aastaajast.

Ruska-aegne tundru

Saamide ajaarvestuse kohaselt on Lapis kaheksa aastaaega ja iga neist pakub midagi sellele, kes on vaevunud ette võtma teekonda saamide traditsioonilistele asualadele.

 

Foto: Internet, http://www.kolumbus.fi/reijo.laaksonen/kuvat/

Lapimaa ei vea kunagi alt seda, kes läheb sinna ootusega veeta kvaliteetne puhkus keset vaikust ja rahu. Vaikus, rahu, võimalus vaadata üle laugete tundrute kilomeetrite ja kilomeetrite taha ning kuulata vaikuse häält on midagi, mida Lapimaa pakub. Vaikuse kuulamise võimalus on üha kära- ja mürarohkemas ning massikommunikatsiooni „toodangust“ ülekuhjatud maailmas aina haruldasemaks muutumas ning ainuüksi see muudab Lapimaa väga eriliseks sihtkohaks.

Järgi vaistu, kuid kasuta ka kaarti!

Neile, kes peavad lugu jalgsimatkadest, looduslähedastest eluviisidest ning fotografeerimisest, on Lapimaa eriline maiuspala iseäranis suvel ja sügisel, ruska-ajal.

Vaatamata suurele territooriumile on Lapimaa teedevõrgustik läbimõeldud ja heal tasemel. Taristute kasutamisel tuleb aega arvestada sellega, et igas külas ei pruugi olla internetiühendust ning tanklasse või kauplusesse jõudmiseks tuleb läbida sadakond või rohkem kilomeetrit, et järgmisesse asulasse jõuda.

Ühel kargel septembrihommikul teel Karigasniemilt Utsjokile sai auto peale võetud lumisel teel hääletanud vanaproua, kes seletas, et käib kord-paar nädalas postkontoris ja poes, mis jääb kodust ligikaudu 60 km kaugusele. Kuna transpordiühendust kahe punkti vahel ei ole, käib atsakas tädi oma asju ajamas ja toidutagavarasid täiendamas n.ö juhusliku transpordi abiga. Kuna aga liiklus piirkonnas ei ole just kõige tihedam (meile tuli 60 km läbimisel vastu 2-3 autot), siis tihti tuleb proual jala kõndida mitu tundi, kuni tuleb mõni juhuslik sõiduauto ja ta poele-postkontorile lähemale viib. Sageli võtab poes ja postkontoris käimine toimekal proual terve päeva... aga aeg ja vahemaad ongi Lapis teise tähendusega kui meie siin Maarjamaal harjunud oleme.

Lapimaal on hästi korraldatud looduskaitsealasid või rahvusparke (kokku 8), kus liikudes tuleb arvestada looduse säilitamise ja hoidmise eesmärgil seatud piirangutega. Samuti on neis liikudes oht kohata teisi matkajaid (mida mõnel n.ö metsikul tundrurajal harva juhtub, pigem on tõenäolisem kohtumine väiksearvulise hulkuva põhjapõdrakarja, lemmingute või teiste tundru põlisasukatega).

Lapis liikudes tasub olla tähelepanelik, sest põhjapõtradel on omad teed ja rajad, mis võivad ristuda inimeste omadega

Looduskaitsealade loend ja muu teemakohane teave:
http://www.luontoon.fi/RETKIKOHTEET/KANSALLISPUISTOT/Sivut/Default.aspx.

Märksa huvitavam on muidugi (omal riisikol) liikuda väljaspool looduskaitsealade ja rahvusparkide piire ürgse ja puutumatu looduse keskel.

Saam kulda sõelumas

Kahtlemata muudavad Lapimaa ainulaadseks selle elanikud ehk saamid (nb! nimetust „laplased“ peavad saamid ise halvustavaks) ja nende mõneti arhailised tegevusalad. Saamide asustusvöönd laiub nelja riigi territooriumil, on u 2000 km pikk ja selle koguulatus on ligi 400 000 km². Täna elab neid pisut nomaadlikke eluviisidega hõimurahvaid Soome territooriumil ligikaudu 4000, Norras 40 000, Rootsis 10 000 ja Venemaal 2 000 (http://www.suri.ee/r/sami/index.html). See teeb saamidest arvukaima põlisrahva Põhja-Euroopas.

Saame ja nende eluolu on tänuväärse ülevaatlikkusega kajastatud Fenno-Ugria Asutuse koduleheküljel: http://www.fennougria.ee/index.php?id=11843 Samas on ka mitmeid kasulikke teemakohaseid linke. Inarisse sattudes julgeb siinkirjutaja soovitada Saami muuseumi Siidat, http://www.siida.fi/.

Saamid (nagu ka paljud teised väikerahvad) on oma ajaloo jooksul võrdlemisi palju vintsutada saanud, mis kinnitab, et mitte alati ei taga muust tsivilisatsioonist kaugemal asumine veel tingimata rahu ja turvalisust. Keda saamide lugu lähemalt huvitab, võiks kuulata Vikerraadio heliarhiivist Andrus Mölderi ja Marje Lenk´i raadiosaateid Riigita rahvas – saamid 1 ja 2.

Sevettijärvi (mille elanikkond koosneb peamiselt õigeusklikest) rahula

Ilmselt ei ole liialdus väita, et tänapäeval on saamide olukord parem kui kunagi varem nende pika ajaloo vältel – saamidel on oma parlamendid Soomes, Rootsis ja Norras, oma raadiojaamad, teleuudised, omakeelsed ajalehed ja ajakirjad ning haruldane ei ole saamikeelsete raamatute väljaandmine (muide, esimene saamikeelne raamat oli 1619. aastal ilmunud kirikukäsiraamat), rääkimata kuulsate saami joigude, kui Euroopa vanima ja algupäraseima muusikavormi kasutamisest kaasaegses saami muusikas. Nii nagu mujal Euroopas, on üha suuremat tähelepanu hakatud pöörama rahva identiteedile omaste oskuste elluäratamisel - näiteks saami lugude vestmisoskuste või traditsiooniliste käsitööoskuste edendamisele.

Saami naine vitspunutisi tegemas

Saami köök on oma lihtsuses midagi, mida kohapeal olles kindlasti proovida tasuks – hõrgud põhjapõdralihast valmistatud road, küpsetatud lõhe, marjadest vaaritatud magusroad ja küpsetised ning muidugi tunde tulel tuksunud pannukahvi (kannukohv). Kuna kangemaid jooke müüvaid Alko poode pole hõreda asustusega Lapimaal just kuigi tihedalt, siis sisemise ja välimise kompressi tegemiseks on soovitav omad „ravimid“ kaasa võtta.

 

Teatavasti on Lapimaal avastatud mitmeid kulla- ja vääriskivide poolest rikkaid piirkondi, mis õnnejahtijaid lähemalt ja kaugemalt on ikka Lapimaale viinud. Samas võib öelda, et Lapimaal  käimine on nagu üks vaikne kulla sõelumine – Lapimaa tundmaõppimine vajab aega, rahu, kannatlikkust ning oskust näha ja märgata. Seda vaatamata vahel lõõskavatele tundrute tuultele, mitmeid päevi kestvatele vihmahoogudele, näpistavale külmale või kohati lõputuna tunduvale kaamosele. 

Kindlasti ei ole Lapimaa odav reisisihtkoht (nädal Egiptuse, Hispaania või Türgi liivadel tekitab rahakotis kindlasti väiksema tõmbetuule), kuid neile, kes tahavad kogeda midagi väga ainulaadset, samas lihtsat ja rikastavat, on Lapimaa kindlasti õige kant väisamiseks.

 

Eelpool kirjeldatu sisaldab vaid fragmente sellest, mis on Lapimaale iseloomulik ja selle kandi siinkirjutajale lummavaks muudab. Kuna Lapimaa on kaugelt rohkem, kui ühes logiraamatu sissekandes on võimalik kajastada, siis tasub kindlasti ise Lapimaale, Põhja-Euroopa servale kohale minna ja sealse puutumatu looduse ning elu ja oluga tutvust teha. Seejuures tuleb aga olla tähelepanelik, sest kuuldavasti on neil, kes Lapi-pisikusse nakatunud üsna raske sellest lahti saada.

Foto: Internet, www.luumaenlehti.fi

Ahjaa, kõigil neil, kes arvavad, et on Rovaniemil jõuluvanal külas käies või Levi ja Saariselkä suusakeskustes viibides näinud Lapimaad, tuleks ilmselt soovitada veel mõnda retke, mis ulatuks eelmainitud punktidest põhja poole.

Lähem teave Lapimaa kohta:

http://www.lappi.fi

http://www.laplandfinland.com

www.visitfinland.com

Le Havre - sadamalinn (Kaurismäki, 2011)

Foto: cinemaeclipse.blogspot.com

http://www.youtube.com/watch?v=BpAFPgNyxmc&noredirect=1

Pärast kinokülastust esitasid mõned sõbrad kaks tavapärast küsimust. Esiteks, kuidas nähtud film oli ja teiseks, kas tasub vaatama minna. Kuna film (nii nagu enamus Kaurismäki filme) ei jätnud siinkirjutajat puudutamata, siis siinkohal mõningad väga subjektiivsed tähelepanekud (mille põhjal ei tasu muidugi otsustada selle üle, kas vaadata filmi või mitte). Kuna teema haakub kaude rändamise ja maailma nägemise ning selle mõistmisega, saagu filmist ajendatud mõtted ka logiraamatusse kirja pandud.

Ei ole vist liiga suur üldistus väita, et filmide puhul on võimalik rääkida filmidest tootjate, riikide, kultuuriruumide ja režissööride põhjal. Selles mõttes on Le Havre väga ja väga kaurismäkilik film (selle erandiga, et sündmused arenevad mitte Soomes, vaid Prantsusmaa sadamalinnas). Nagu ikka Kaurismäki filmides, tuuakse vaataja ette tavalise inimese sotsiaalsed, inimlikud või hingelised probleemid ja rännakud, mis sageli vastanduvad ühiskondlike seaduspärasuste ja suundumustega. Jutustuse käigus muutub tavaline inimene suureks ja oluliseks ning teda ümbritsevad olud mõtlemapanevaks ja vähegi tundlikuma sotsiaalse närviga inimest kõnetavaks. Kaurismäki oskab teha tavalised inimesed ja nende sageli väga sünge argipäeva oluliseks. Enamus peategelastest on jäänud pea kõigis filmides ühel või teisel moel elu hammasrataste vahele ning äratavad kaastunnet.

Kaurismäkil on võime esitleda üksikisiku elus heiastuvate probleemide ja nurjumiste kaudu laiemaid ühiskondlikke probleeme ja päevakajalisi küsimusi. Le Havre´s on selleks küsimus, kuidas suhtuda immigrantidesse. Seegi ju üks viimase kümnekonna aasta olulisi teemasid Euroopas, millega nii paiksema eluviisiga inimesed kui ka rändurid kokku puutuvad.

Puändina koorub filmis välja lisaks põhijutustusele - mustanahalise haritud perest ja ontliku poisi aitamine Le Havre`st Londonisse – seos tegude ja tasu vahel. Ehk siis mõte sellest, et iga tegu saab vastava tasu. Kas iga heateo peale aias just kirsipuu õide peaks puhkema, jäägu iga vaataja enda otsustada.

Kokkuvõttes on Kaurismäki Le Havre oma lihtsuses ja selge sõnumiga inimlik, ilus ja empaatiline film, mida kroonivad meisterliku näitlejatööga Kati Outinen, Andre Wilms, Jean-Pierre Darroussin, Blondin Miguel jt.

Le Havre´s on väga oluline roll sündmustiku toimumiskohal. Peamiselt libisevad ekraanilt läbi sadamalinna visiitkaart ehk sadam ning linna mõned agulid, idüllilised tänavad, kodutänava väikepoed ja vinoteegid, kus tiksuvad kohalikud - just sellised põnevad kohad, kus ühel ränduril on mõnus uidata ja kohalike „päris“ eluga tutvuda. http://www.le-havre-tourism.com/; http://wikitravel.org/en/Le_Havre

Kuna Le Havre on Kaurismäki kavandatud sadamalinnade triloogiast esimene, jääb vaid huviga oodata järgmisi filme, mis kuuldavasti peaksid sündima Saksamaal ja Hispaanias.

Üle 27 miljoni kallistuse. Viis järeldust Amritapuri ashramist.

Indias on rohkesti isesuguseid, omapäraseid ja erilisi inimesi, ainulaadseid inimsaatusi, müstikat ja vaimsust. India mõjub magnetina enese sisekaemusega tegelejatele ja kõrgema jõuga ühenduse otsijatele. Selle hoomamatult suure riigi igas linnas ja külas on hulgaliselt erinevatele jumalatele ja jumalustele pühendatud templeid, kirikuid, palve- ja pühakodasid.

India on religioosselt väga värvikas riik, kus on esindatud kõik maailma suurimad religioonid ja veel rohkem on kohalikke usundeid, jumalaid, jumalusi ning pühasid või pühendunud inimesi. Religioossel turismil on oluline ja üha suurem roll India turismimajanduses. Nõudlus usuturismi järele on küll üleilmne tendents, kuid India pakub praegu selleks võrreldes paljude teiste riikidega märkimisväärset valikut. Kel huvi, võiks teemakohase kirjandusena lugeda Sarah Macdonald´i kaasahaarvat raamatut  „Püha lehm! Seiklus India moodi" (Verb, 2009).

Amritapuri ashrami kõrval looklev jõgi ja Kerala lummav maastik

Jõudsin Amma (kodanikunimega Sri Mata Amritanandamay Devi) ashramisse Amritapuris (http://www.amritapuri.org/) pärast pool aastat kestnud planeerimist ja kaks päeva väldanud lennureisi. Kui maastur (millesse oli oskuslikult pakitud seitse usuturisti) ashrami väravatest sisse sõitis, olin võrdlemisi jahmunud, sest pilvedesse püüdlevaid roosasid kõrghooneid ja väsimatult ringi sagivaid inimmasse ma tegelikult ikkagi ei oodanud. Pigem kujutasin kristlike kloostrite kogemustele tuginedes ette kloostrivaikust ja äraseletatud ilmel ringi hõljuvaid pühendunuid. Reaalsus osutus aga ootustele vastupidiseks. Keset Kerala looduslikku ilu ja palmisalusid kõrguvad pilvelõhkujad pühkisid minema igasuguse soovi endasse vaadata ning vaatluse objektideks muutusid teised ashrami asukad, ashramis toimuv ja sealne elukorraldus. Vaatlusainest oli küllaldaselt. Ühtlasi koorus siit välja ashramis nähtu ja kogetu põhjal esimene järeldus - teele asudes ei tasu seada liiga konkreetseid ootusi ja kõrgeid lootusi rännakul kogetava suhtes. Teine järeldus jõudis mu teadvusesse samuti üsna kiiresti - Indiasse ei ole mõtet minna lootusega leida sealt vaikust ja rahu. Rahu peab tulema iga rahuotsija seest, s.t endal kaasas olema. India on selleks liiga suur, rahvast liiga palju ning maa kultuuriliselt ja religioosselt sedavõrd värviküllane, et sealt võiks välist rahu leida. Samas on huvitav see, et vaatamata eelmainitule on Indias ruumi kõigile. Alati mahub täistuubitud bussi, toidujärjekorda või inimestest ülerahvastatud suitsusesse templisse veel mõniteist või mõnikümmend inimest.

Vaade ashrami hoovile

Elu-olu on ashramis mõistagi võrdlemisi askeetlik ning selle rütmi määravad Amma kalender ja tegemised. Kui Amma pidas darshanit, soikus ashramis kogu muu elu. Siit kloostrielu kolmas järeldus – oma elu rütmi ei määra lõppkokkuvõttes mitte meie ise, vaid üks teine vägi. Seda muidugi juhul, kui tahame ennast sellel väel mõjutada lasta.

Teine periood, mil ashramis elavad teelised suhteliselt ühes rütmis hingasid, olid toidukorrad (kolm ametlikku päevas). Hakkas silma, et ka ashramis ei ole kõik võrdsed – lääneriikidest pärit inimestele oli oma toiduvalikuga söökla ning teisel pool sirmi pikkade laudadega lihtne söögisaal kohalikele. Lisaks ashrami elanikele käisid seal keha kinnitamas ka need kohalikud, kellele igapäevast toidust oma n.ö tavapärases keskkonnas alati ei jätkunud. Näljaste toitmine on ashrami viis kanda sotsiaalset ja kogukondlikku vastutust.

Kahtlemata on Amma üks edukamaid (nais)ettevõtjaid ja heategevusega tegelevaid inimesi, keda olen oma rännakutel kohanud. Siit neljas järeldus – religiooni, äri ja altruismi oskuslikul kombineerimisel ja mõistlikus sümbioosis on võimalik teha palju head (iseäranis nende heaks, kes miskil põhjusel end alati ise aidata ei saa).

Lõunahetk

Oma tegevusega püüab Amma olla armastuse, headuse ja üksmeele eeskujuks. Inimese ja kõrgema jõu suhte ning meditatsiooni kõrval rõhutab ta ka vabatahtlikku ligimese teenimise ja armastustöö olulisust.

Uus kogemus oli ashrami ja selle elanike heaks töötamine. Kaks tundi päevas oma ego alla suruda, midagi füüsiliselt ja/või esteetiliselt ebameeldivat (nagu näiteks hügieeniruumide koristustööd) teha ei ole ju tegelikult sugugi ületamatu pingutus, kuid raske on ennast motiveerida tegelema millegagi, mis ei johtu sinu enda vabast tahtest, soovidest või huvidest. Ligimese isetu teenimine on aga osa askeesist ja vaimulikust elust sõltumata religioonist. Seda isetu teenimise ja ego lahustamise põhimõtet rakendab Amma kõigis oma ashramites üle maailma (Indias, USA-s, Prantsusmaal, Saksamaal, Jaapanis, Austraalias ja Mauritiusel), haiglates ja meditsiinikeskustes, ülikoolides ja instituutides ning laialdase humanitaarabi andmisel nii vaesuses elavatele inimestele kui ka loodusõnnetuste tagajärjel kannatanutele.

Amma õpetuslikud seisukohad tunduvad kaunikesti praktilised, lihtsakoelised, humaansed ja üldinimlikud. Seetõttu on nendega sõltumata isiklikust usulisest taustast ja konfessionaalsest kuuluvusest ka lihtne nõustuda. Näiteks leiab Amma, et kaastunne, mõistmine ja heatahtlikkus oleksid lahenduseks kõigile tänapäeva probleemidele. Amma õpetuse kese on ligimese ja jumala teenimise rõhutamine. Amma jumal ja ülim vägi on armastus, mille levitamise kaudu ta maailma inimlikumaks, paremaks ja täiuslikumaks püüab muuta.

Amma armastus väljendub lisaks üleilmsetele heategevuslikele projektidele tema „kaubamärgis,“ milleks on pehme ja emalik kallistus. Seda on ta viimase 40 aasta jooksul jaganud rohkem kui 27 miljonit korda. Siinkohal küsimus meile: mitu korda kallistame ise päevas, nädalas või aastas?

Siinkirjutajalgi oli võimalus olla üks 27 miljonist, kes on Amma kallistuse osaliseks saanud. Kui ashramis miski väga eeskujulikult toimis, siis oli see järjekorra korraldus Amma kallistuse saamiseks. Kuid siingi olid lääneriikide inimesed kohalikest eraldatud ja omasid nähtavaid eeliseid. Lääneriikidest tulijate järjekord liikus võrdlemisi sujuvalt ja tõrgeteta, samal ajal kui kohalikud seisid õnnistava süleluse järjekorras tunde.

Tseremooniat juhivad Amma jüngrid ja abilised. Enne kallistustseremooniat võtavad nad järjekorras olijate kotid jm esemed enda kätte hoiule – et tseremoonia tõrgeteta kulgeks ja mine tea, võib-olla on see ka üsna algeline julgeolekuline meede. Abilised küsivad järjekorras olijatelt nende rahvust ning informeerivad vahetult enne kallistust sellest Ammat (kes siis nii mõnelegi midagi emmatava emakeeles lausub). Kallistatav põlvitab Amma ees ja viimane kahmab kallistatava oma pehmesse embusesse ning lausub igale kallistatavale mõne personaalse mantra või palve. Kogu tseremoonia kestab mõne hetke ja juba ongi aeg loovutada Amma süli järgmisele järjekorras olijale.

Mõned küsisid mu käest pärast tseremooniat innustunult, et kuidas siis oli. Pidin tõdema põhjamaalase lakoonilisusega, et ei oska (veel) öelda. Võib-olla jäi kallistuse tegelik mõju minu jaoks hoomamatuks ning toimis (kui toimis) minust sõltumata. Amma karismaatilisus ja kallistus, milleni pärast higistamaajavat järjekorras seismist jõudsin, mind siiski ei sulatanud. Tundsin ennast pigem pakkeliinil pakendamist ootava viinerina. Aga kallistaja lõhn jäi meelde.

Lisaks vürtsikale lõuna-india lihtsale toidule ja ashrami looduslikult kaunile asukohale nautisin hetki, mil sain kloostris toimuvat usuteadlase silmade läbi jälgida. Templi treppidel Araabia mere lainete müha kuulata, oma ööbimiskoha 12. korrusel asuvalt rõdult ashramis toimuvat nagu peopesal uudistada, vaadelda, analüüsida ja mõtiskleda. Samuti oli põnev kuulda teiste ashramisse tulnute lugusid. Tutvusin pühendunutega, kes olid ashramis mitmendat aastat või elanud seal korduvalt ning lubasid ka järgmistel aastatel tulla. Pesumajas sain kokku soomlannaga, kes elab ashramis juba aastaid ning austerlannaga, kes oli tulnud oma pojaga ashramisse mõned kuud tagasi selleks, et jääda. Mõned tulid siia ööks või paariks, kuna Amritapuri jäi nende teele. Palju oli ka minusuguseid mõneks päevaks tulnud uudistajaid. Suurem osa tulijatest väitis, et olid tulnud Amma ja tema armastuse pärast, mis motiveerib, innustab ja annab jõudu. Ilus, kui nii.

Kui (planeeritust pisut varem) viiendal päeval ashramist lahkusin, tundsin hinges magusat kergendust, sest ashramis nähtu ja kogetu põhjal sai kinnitust viies järeldus – kõrgemat väge ei tasu otsida kloostrivaikusest, pilve piirilt või mägede harjadelt ega ka askeesi ja müstiliste kogemuste kaudu, vaid Ta on otsiva hingega igal pool ja igal ajal... 

India teeline

Eureka! Tähelepanekuid Sürakuusast.

Fontana Aretusa

Sürakuusa on linn, mida Cicero pidas antiikmaailma ilusaimaks ja mis pakkus konkurentsi isegi toonasele n.n linnade linnale ehk Ateenale. See Joonia mere kaldal asuv ülikoolilinnake oli omal ajal üks kuulsamaid antiikkultuuri keskusi ning antiikmaailma kultuurilist lopsakust ja erinevate kultuuride segunemist on siin tunda ka täna pea igal sammul. Selles linnas sündis aastal 287 e.m.a. antiikmaailma suurim teadlane-leiutaja Archimedes ning ka Platon on siin elanud. Lühiajaliselt on Sürakuusa olnud Sitsiilia pealinn ja keiser Konstantinuse ajal ka Bütsantsi impeeriumi kese (663-878).

Ligikaudu 125 000 elanikuga Sürakuusa ongi ennekõike kultuurilinn, mida kinnitab ka linna kuulumine UNESCO kultuuripärandi nimistusse. Linn võiks kuuluda nende rändurite rännukaardile, kes tahavad mõista euroopa kultuuri juuri ja tausta, aga ka ristikiriku ajalugu ja seda, kuidas üks kultuuriruum võib sujuvalt asenduda teisega ja nõnda kasvatada üldist „kultuurikihti“. Sürakuusa on linn, mida on mainitud ka Uue Testamendi Apostlite tegude raamatus (28:12), kus on juttu apostel Pauluse teekonnast Rooma. Nimelt olla Paulus peatunud Sürakuusas kolm päeva.

Linn on oma värvika ajaloo jooksul jagunenud kaheks osaks – 4. sajandil e.m.a korintlaste asustatud Ortyga saareks ning ülejäänud linnaks (Acradina, Tyche). Siin linnas on kõike – kultuuri, mitmekülgset ajalugu, rannaelu, mõnusaid kohvikuid, õdusaid restorane, eksklusiivseid hotelle, taskukohase hinnaga B&B majutuskohti (peamiselt raudteejaama lähistel), lihtsaid kauplusi ja kallemaid väikepoekesi. Turiste ei ole linnas mitte just liiga palju (või hajuvad nad linna erinevate osade ja vaatamisväärsuste vahel sedavõrd ühtlaselt, et nende kohalolu väga ei häiri).

Sürakuusas olles tasuks külastada endises juutide linnaosas asuvat Alla Giudecca (www.allagiudecca.it) hotelli ja iseäranis hotelli keldris asuvaid ja juhuslikult restaureerimistööde käigus avastatud judaistlikke rituaalseid basseine - miqve´sid. Olevat ühed paremini säilinud ja vanimad omataolised Euroopas. 20 m sügavusel maa all asuvad miqved ja nende juurde kuuluvad ruumid on müstilised. Basseinides olev allikavesi on karge ja selge. Kunagi olid basseinid ühendatud sünagoogiga, kuid ehitati kinni 1492. aastal, kui juudid Ortyga saarelt välja saadeti.

Hotelli ümbruskond on oma labürintliku tänavate võrgustikuga romantikutele ja muidu uitajatele tõeline paradiis. Kui kohalikega jutule saada, on võimalik hea õnne korral heita pilk ka mõnda kodusse. Eelmainitud hotell on ka igati õdus koht ööbimiseks ning erinevalt paljudest teistest Sitsiilia majutuskohtadest on hommikusöök Alla Giudeccas mitmekülgne. Kindlasti tasub hommikusöögi juurde tellida klaas sidrunimaitselist või mandlipiima granitat - ergutav algus päevale. Iseäranis siis, kui eelmine õhtu ja öö on läinud pisut pikaks.

Suhkrust ja nisujahutoodetest hommikusöögil puudust ei ole

Hotelli läheduses on koduselt mõjuv väike Piccolo Teatro dei Pupi (www.pupari.it) nukuteater. Etendused toimuvad umbes kord päevas ja kuna temaatiliselt on need üsna klassikalised hea-võidab-kurja lood, siis ei ole etendusi vaatama minnes itaalia või sitsiilia keele oskus ilmtingimata  vajalik. Midagi taipab igaüks (kes tahab taibata).

Siinsamas lähedal on ka 5. sajandist e.m.a. pärineva ateena templi varemetele ehitatud Sürakuusa katedraal, mis on kõnekas näide sellest, kuidas integreerida erinevad kultuurid ja religioonid.

Keskhommikune vaade Sürakuusa katedraalile

Katedraalist lõuna suunas liikudes jõuab suurema vaevata Fontana Aretusa juurde, millest on aastatuhandeid pulbitsenud linnaelanike rõõmuks kristalset allikavett. Mõni samm edasi on Apollo templi varemed, millest alles ei ole küll palju, kuid ettekujutuse kunagisest kultuspaigast annab.

Üle silla jalutades on mõne minuti kaugusel linna modernseim osa Acradina oma kihava elu, kaupluste ja äridega. Samas lähedal asub ka Sürakuusa foorum (Foro Siracusano).  Acardinasse jääb ka Püha Luciale pühendatud kirik (Chiesa di Santa Lucia al Sepolcro) ja selle kõrval laiutav hiiglaslik piazza. 17. sajandil ehitatud kirik on pühendatud aastal 304 hukatud märtrile, keda tuntakse m.h üsna hästi Põhjamaades ning ka mitmel pool Eestis korraldatakse luutsinapäeval, 13. detsembril tema auks valguse-pidustusi.

Püha Luciale pühendatud kirik

Edasi kõndides jõuab suhteliselt hõlpsa vaevaga Tyche linnaosas asuvate katakombideni, kus esimeste sajandite kristlased kogunesid, palvusi ja jumalateenistusi pidasid, aga mille kaugematesse soppidesse ka oma lähedasi matsid. Sürakuusa katakombe peetakse Rooma katakombide järel suurimateks Itaalias. Katakombide kõrval on kaunikesti idülliline püha Johannese basiilika. Tyche linnaosaga tutvumiseks tasub kindlasti aega võtta, sest lisaks katakombidele on seal ka ülevaatliku ekspositsiooniga arheoloogiamuuseum, arheoloogiapark (Parco Arheologico della Neapolis), kreeka amfiteater 16 000 istekohaga ja 2. sajandist pärinev rooma amfiteater. Viimane on Itaalias omasuguste hulgas suuruselt kolmas, jäädes alla vaid Rooma ja Verona amfiteatritele.  

Kokkuvõtteks võiks Sürakuusa olla ühe õige kultuuri- ja ajaloogurmaani sihtkoht, kus tegemist ja nähtu endasse talletamiseks jagub mitmeteks päevadeks ja mine tea, võib-olla ka pärast seda, kuid olete juba Sürakuusast järgmistesse kohtadesse edasi liikunud. Rock'n'roll'i kuningaks tituleeritud Elvis Presley on ühe oma paljudest surematutest lauludest nimetanud pealkirjaga „Always on my mind“. Siinkirjutaja võib Sürakuusa osas tõdeda sama.

Ortyga maalilised tänavad

Lähem teave: http://www.comune.siracusa.it/

Sitsiilia – Vahemere kultuuri- ja ajaloopärl.

Sitsiilia, Itaalia suurim Vahemeres asuv saar, lummab oma lopsakusega kõiges – kultuuriga, rikkaliku ja geopoliitilisest asendist mõjutatud ajalooga, geograafilise vaheldusrikkusega, omanäoliste toitudega, huvitavate veinidega ja kahtlemata ka sitsiillaste endiga. Öeldakse, et tänaste sitsiillaste soontes voolab vähem itaalia verd kui foiniikia, kreeka, araabia, normanni, hispaania ja prantsuse verd.

Palermo katedraal

Saar on värvika ajalooga – siin on valitsenud kreeklased, foiniiklased, roomlased, idagootid, bütsantlased ning oma mõju Sitsiilia ajaloole, kultuurile ja arhitektuurile on jätnud ka araablased. Seega on Sitsiilia tõeline kultuuride, keelte, religioonide sümbioos, kus on tunda ajaloo suurjõudude võimuvõitluste jälgi. Sitsiillased on väga selge identiteedi ja eneseteadvusega. Nende põlvest põlve edasikandumisele aitavad kaasa m.h sitsiillaste perekesksus, traditsiooniliste pereväärtuste toonitamine, kalduvus matriarhaadile ja religioossus (enamus saare elanikest on rooma-katoliiklased).

Nii nagu paljude Euroopa saarte elanikud, on ka Sitsiilia pidanud 20. sajandil ja ka käesoleval kümnendil elama läbi märkimisväärseid demograafilisi muutusi – miljoneid sitsiillasi on 20. sajandi pöördelistel aegadel lahkunud saarelt mujale Euroopasse ja Ameerikasse ning saarele on tasapisi maabunud üha enam immigrante Aafrikast. Paljud neist kasutavad saart rändlindude kombel vahepeatusena, et saarelt ajapikku Mandri-Itaaliasse ja mujale Euroopasse suunduda.

Milleks rääkida vagunis, kui seda saab teha läbi rongiakna

Kultuuriliselt äärmiselt mitmekihiline ja ajaloo poolest värvikas Sitsiilia sai 1946. aastal Itaalialt osalise autonoomia. Saarel on oma parlament, mis tegutseb Palermos. Majanduslike näitajate poolest on Sitsiilia üks Itaalia vaesemaid piirkondi, mida on põllumajanduslikku vaheldusrikkust, veinitootmist, mäetööstust ja lokkavat turismindust silmas pidades isegi mõneti raske uskuda.

Cefalu rahvarohke rannariba

Lisaks on saare värvikas ajalugu jätnud oma jälje ka sitsiillaste toidukultuuri, mis on äärmiselt rikkalik. Rääkimata kohalikest veinidest. On öeldud, et sitsiillased armastavad tugevaid maitseid ja ebatavalisi toidukooslusi. Pastadest tasub saarel olles kindlasti proovida kohalikku klassikut ehk pasta con le sarde´t (pasta sardiinidega). Mekkida kalatoite, aga ka granitat, mandlipiima, kohalikku jäätist (kas siis vahvlitopsis, saia vahele pistetuna või kuulikestena papptopsist) ja desserte - riccotta magustoitu cassatat ja kreemitoru cannolit.

Palermo turu aed- ja juurviljavalik ilmestab hästi Sitsiilia lopsakust

Sitsiilia võlub ka oma loodusliku mitmekülgsusega – lisaks merele, kaunile rannajoonele ja saartele on siin mägesid ja viljakaid rannikutasandikke. Etnast kui Euroopa kõrgeimast aktiivsest vulkaanist rääkimata.

Sitsiilia viljaaidad

Teel Etnale

Omaette vaatamisväärsused on Sitsiilia väikelinnad – Ragusa, Noto, Modica, Erice, üks tuntumaid antiikkultuuri keskusi Sürakuusa, kuurortlinn Cefalú ning maalilised külad nii rannikul, saartel kui mägedes.

 Merereis Lipari saarele

     

     Sitsiilias on avastamist erinevate huvide ja soovidega külastajale kultuurihuvilistest ja  loodussõpradest kuni hedonistlike eluviiside nautlejateni.

Ja lõpetuseks tuleb meeles pidada, et Sitsiilia ei ole tüüpiline Itaalia. Seega tasub Sitsiiliasse minnes minnagi Sitsiiliasse, mitte sealt Itaaliat otsima. Siinkohal reserveerib käesoleva loo autor endale õiguse olla eri meelt suurmeister Goethega, kes on öelnud, et kes pole näinud Sitsiiliat, pole näinud Itaaliat, kuna Sitsiilia on kõige võti. Itaalia on Itaalia ja Sitsiilia jääb oma maagilise võluga Sitsiiliaks.

Rohkem teavet Sitsiilia kohta:

http://www.regione.sicilia.it/turismo/web_turismo/sicilia/uk/home.html

Logiraamatu esimesed 365 päeva

Aastal 1873 kirjutas Jules Verne´i end oma seiklusromaaniga Le tour du monde en quatre-vingts jours (80 päevaga ümber maailma) kirjandusklassika ajalukku ning on selle aegumatu teosega inspireerinud rännuhimulisi läbi mitme sajandi.     

25. augustil täitus RÄNDURITE KLUBI logiraamatu esmasissekandest täpselt aasta. Logiraamatu alustamise peamine eesmärk oli toona (ja on ka täna) maailmas nähtu ja kogetu kaudu innustada teisi omasuguseid rännupisikusse nakatunud vanderselle uute kantidega tutvust tegema.

Üks aasta on igaviku perspektiivist üsna märkamatu ajaühik, kuid ühe lihtsureliku inimelu seisukohast siiski tegemist mainimisväärse arvu päevade, tundide ja sekunditega. Rääkimata kogemustest, teadmistest, oskustest ja muust, mida selle ajaga on võimalik omandada.

Aastaga jõuab toimuda nii mõndagi ning ka rännata jõuab aastaga omajagu. Alati ei pea need rännakud viima teisele poole ilmakera, sest iga rännak on just nii pikk, nii tuumakas ja nii meeldejääv, milliseks selle ise kujundame. Ja alati ei pea oma rännakute sihtkohtadena välja valima uusi ja eksootilisi kante – ka retk seenemetsa või seni tundmata laiule võib pakkuda ootamatuid avastusi. Fred Jüssi on talle omase tabavuse ja mõttesügavusega tõdenud, et kui tahad leida midagi uut, siis käi vanu radu. Ka need pakuvad alati midagi uut, olgu siis tegemist tuttava raja läbimisega erinevatel aastaaegadel, kellaaegadel, erineva ilmaga või erinevas meeleolus. Kõige ilusam teekond on ilmselt enamjaolt teekond koju. Seda eriti pärast pikemat äraolekut. Küllap on nii mõnigi seda tunnet suvepuhkuselt või pikemalt rännakult tulles ka peagi lõppeval suvel kogenud.   

Aasta jooksul on meie logiraamatusse kiigatud pea 2000 korda. See number kinnitab logiraamatu lugejate huvi rändamise ja mujal maailmas toimuva suhtes. Ühtlasi on see edasiste sissekannete kirjutamisel innustav ja inspireeriv. Loodame, et logiraamatu sissekanded kaugematest ja lähematest kantidest on nii mõndagi lugejat innustanud maailmas ringi vaatama ja mõne kirjeldatud kandiga lähemat tutvust tegema. Aitäh, et olete huvi tundnud, lugenud ja kaasa elanud. Lähiajal on logiraamatu lehekülgedele oodata reisikirja sügisvärvides Lapimaalt ning väikest põiget Sitsiilia põnevatesse paikadesse.

Samuti on olnud väga rõõmustav senine osavõtt Rändurite klubi kokkusaamistest ja huvi klubi tegevuse vastu. Siinkohal on hea meel teatada, et kolmandat hooaega alustame reedel, 30. septembril algusega kell 19.00 tuttavas kohas – Nurme bistroos. Hooaeg algab vestete ja tähelepanekutega eestlastele veel suhteliselt tundmatust Sambiast. Kõik senised ja uued huvilised on oodatud!

Taaskohtumisteni logiraamatu lehekülgedel ja klubiõhtutel!

Suvisel Eestimaal rändajate abiline

Iga teelolemine kätkeb endas oma lugu. Selleks, et teelolemine kulgeks selliselt, et seda tahaks ka hiljem meenutada ning sujuks viperusteta, oleks sisukas ja huvitav, kasutame sageli abilisi – olgu nendeks siis kohalike nõuanded, kompass, kaart, reisiraamatud, teabelehed, GPS-seadmed või internet. Kui ennemuiste liiguti peamiselt looduse ja taevakehade (päikse, kuu ja tähtede) järgi, siis tänapäeval on nende lugemise ja neist arusaamise oskus suuresti kaduma läinud ja tuleb kasutada meie aja inimestele arusaadavaid abilisi.

Kümmekond aastat on Eesti Kirikute Nõukogu (www.ekn.ee) eestvedamisel ilmunud Eestimaal rändajaid suvel avatud kirikutest informeeriv väljaanne „Teeliste kirikud“. Väljaanne on mõeldud kõigile neile, kes Eestimaal rännates soovivad avastada meie olulisi kultuurimälestisi ja vaimuelu keskuseid ehk kirikuid ja palvemaju, aga ka tundma õppida seda kristlikku mitmekesisust, mis Eestimaal leidub. Väljaandes on esindatud väga mitmete konfessioonide pühakojad, ühtekokku 199.

Käe- ja taskupärases formaadis väljaanne sisaldab teavet nende Maarjamaa kirikute kohta, mis on suvisel ajal teelistele teatud nädalapäevadel ja kellaaegadel huvilistele avatud või mida pääseb eelnevalt kiriku esindajatega kokku leppides kaema. Samuti sisaldab raamatuke vihjeid teelistele kiriklike külalismajade kohta, kus väsinud rändur saab puhata ja seda võrdlemisi soodsa hinnaga. Kirikute juures ööbimine on vana traditsioon - aastasadu on palverändurid leidnud öist varjupaika kirikute juures – olgu siis kiriku kuplitel, mõnes varjulises nurgakeses kirikus või kirikuga seotud hoonetes.

Tasuta jagatavat „Teeliste kirikud“ taskuraamatut saab I-punktidest üle Eestimaa ja Teeliste kiriku projektiga liitunud kogudustest ja kirikutest. Samas on rohkesti teavet ka Teeliste kiriku kodulehel www.teelistekirikud.ekn.ee, kust leiab informatsiooni ka nende pühakodade ja kristlike majutusasutuste kohta, mis väljaandesse ei ole mahtunud. Kui taskuraamatuke on kahes keeles (eesti ja inglise), siis kodulehel olev teave on seitsmes keeles.

Ees on loodetavasti kaunis ja päikseline suvi. Ehk jätkub meil kultuuriürituste ja grilliõhtute kõrval ka aega, et otsida üles mõni seni meile veel tundmata ja teadmata pühakoda Eestimaal ning avastada neid rikkusi, mida eneses kätkevad pühakodade kindlad seinad.

Huvitavaid avastusi Eestimaa pühakodades!

P.S. Väljaande kujunduse üks autoreid on Ain Vares, kes on juhtumisi kujundanud ka Rändurite klubi ja Nurme bistroo kodulehe, logo ja trükised. Väike maailm, veel väiksem Eesti ;-).

Sõbrad, meil on ikka väga hästi läinud!

Vaevalt jõudsid vabariigi 93. aastapäevaks sahvrisse varutud toidutagavarad vähenemise märke ilmutama hakata ja presidendi kõnes sisaldunud mõtted siinkirjutaja mõttemaailmas n.ö esimese mõtteringi ära teha, kui kena hulgake Haapsalu ja Läänemaa inimesi Nurme bistroo Rändurite klubi  kokkusaamisele kogunes, et kuulda sellest, kuidas läheb meie hõimurahvastel Venemaal. Oma tähelepanekuid külastustest Vene Föderatsioonis elavate soome-ugri rahvaste juurde jagas ja  meeleolukaid, värvikaid ning ka tõelisusest pakatavaid ja tõsiseid lugusid vahendas sünnipärane setu, Ugala teatri avalike suhete juht ja võimsa väega naiste ansambli Laudaukse kääksutajad (http://web.zone.ee/laudauks/index/index.html) liige Kairi Leivo.

Kuuldud lood, nähtud fotod ja videokatked sellest, kuidas eelmainitud riigis on toimunud soome-ugri rahvaste süstemaatiline venestamine, traditsiooniliste elatusalade hävitamine, keele- ja kultuuri arendamiseks vajaliku keskkonna ja tegutsemisvõimaluste kärpimine viisid mõtted teiste soome-ugri rahvaste olukorraga kõrvutamiseni ning õhtu kokkuvõttena jäi kõlama mõte, et meil eestlastena on ikka väga vedanud. Omada vähem kui miljonilise rahvana oma riiki, keelt, kultuuri, emakeelset haridust ja mis peamine – õigustatud ootusi tuleviku suhtes – on ime, kingitus ja saavutus, mille üle peaksime vähemalt kord päevas selja sirgeks lükkama ja olemasolevast rõõmu tundma.

Nendele hõimurahvastele, kellel aga ei ole läinud nii hästi kui meil, võime lippu heisates mõelda hõimupäeval, mida alates käesolevast aastast tähistatakse oktoobri kolmandal laupäeval. Tegemist on värskeima lipupäevaga, mille tähistamise üle otsustas parlament 17. veebruaril.

Elule taasäratatud vaimutempel. Peterburi Jaani kirik.

Pühapäeval, 20. veebruaril taaspühitseti Peterburi Jaani kirik. Tegemist oli väga sümboolse sündmusega nii Eesti Evangeelsele Luterlikule Kirikule kui riigile. See kirik on Eesti identiteedi, iseseisvuse, kultuuriloo ning luterliku kiriku omavahelist seost tähistav majakas, mis loodetavasti valgustab taas nii Peterburi eestlaskonda kui ka kõiki teisi, kelle jaoks on Eesti, selle riigi rahvas, keel ja identiteet olulised.

Tabavalt ütles oma kõnes president Toomas Hendrik Ilves, et oma kirik Peterburis on eestlastele tähendanud kolme olulist asja: eesmärki, sümbolit, teekonda. Sellel teekonnal liikumiseks anti kiriku taaspühitsemisega uus hoog. Avamispidustused olid rahvarohked ja ülevad – vaimulike rida oli esinduslik, Eesti Vabariiki esindasid lisaks Vabariigi Presidendile välisminister ja kultuuriminister. Lisaks arvukalt rahvuskaaslasi nii Eestist, Peterburist kui mujalt. Muusika, mis nii avajumalateenistusel kui hilisemal kontserdil kõlas, puges usutavasti iga kuulaja südamesse.  

Väga tahaks loota, et Peterburi Jaani kirik on edaspidi eesti kultuuri ja vaimuelu väärikas tempel Venemaal. Sobilikud eeldused on selleks loodud.

Head rändurid! Kui satute kaunisse Neevalinna, käige kindlasti ära ka Dekabristide uulitsal asuvas Jaani kirikus, sest see on kõnekas killuke meie - eestlaste - loost!