Üle 27 miljoni kallistuse. Viis järeldust Amritapuri ashramist.

Indias on rohkesti isesuguseid, omapäraseid ja erilisi inimesi, ainulaadseid inimsaatusi, müstikat ja vaimsust. India mõjub magnetina enese sisekaemusega tegelejatele ja kõrgema jõuga ühenduse otsijatele. Selle hoomamatult suure riigi igas linnas ja külas on hulgaliselt erinevatele jumalatele ja jumalustele pühendatud templeid, kirikuid, palve- ja pühakodasid.

India on religioosselt väga värvikas riik, kus on esindatud kõik maailma suurimad religioonid ja veel rohkem on kohalikke usundeid, jumalaid, jumalusi ning pühasid või pühendunud inimesi. Religioossel turismil on oluline ja üha suurem roll India turismimajanduses. Nõudlus usuturismi järele on küll üleilmne tendents, kuid India pakub praegu selleks võrreldes paljude teiste riikidega märkimisväärset valikut. Kel huvi, võiks teemakohase kirjandusena lugeda Sarah Macdonald´i kaasahaarvat raamatut  „Püha lehm! Seiklus India moodi" (Verb, 2009).

Amritapuri ashrami kõrval looklev jõgi ja Kerala lummav maastik

Jõudsin Amma (kodanikunimega Sri Mata Amritanandamay Devi) ashramisse Amritapuris (http://www.amritapuri.org/) pärast pool aastat kestnud planeerimist ja kaks päeva väldanud lennureisi. Kui maastur (millesse oli oskuslikult pakitud seitse usuturisti) ashrami väravatest sisse sõitis, olin võrdlemisi jahmunud, sest pilvedesse püüdlevaid roosasid kõrghooneid ja väsimatult ringi sagivaid inimmasse ma tegelikult ikkagi ei oodanud. Pigem kujutasin kristlike kloostrite kogemustele tuginedes ette kloostrivaikust ja äraseletatud ilmel ringi hõljuvaid pühendunuid. Reaalsus osutus aga ootustele vastupidiseks. Keset Kerala looduslikku ilu ja palmisalusid kõrguvad pilvelõhkujad pühkisid minema igasuguse soovi endasse vaadata ning vaatluse objektideks muutusid teised ashrami asukad, ashramis toimuv ja sealne elukorraldus. Vaatlusainest oli küllaldaselt. Ühtlasi koorus siit välja ashramis nähtu ja kogetu põhjal esimene järeldus - teele asudes ei tasu seada liiga konkreetseid ootusi ja kõrgeid lootusi rännakul kogetava suhtes. Teine järeldus jõudis mu teadvusesse samuti üsna kiiresti - Indiasse ei ole mõtet minna lootusega leida sealt vaikust ja rahu. Rahu peab tulema iga rahuotsija seest, s.t endal kaasas olema. India on selleks liiga suur, rahvast liiga palju ning maa kultuuriliselt ja religioosselt sedavõrd värviküllane, et sealt võiks välist rahu leida. Samas on huvitav see, et vaatamata eelmainitule on Indias ruumi kõigile. Alati mahub täistuubitud bussi, toidujärjekorda või inimestest ülerahvastatud suitsusesse templisse veel mõniteist või mõnikümmend inimest.

Vaade ashrami hoovile

Elu-olu on ashramis mõistagi võrdlemisi askeetlik ning selle rütmi määravad Amma kalender ja tegemised. Kui Amma pidas darshanit, soikus ashramis kogu muu elu. Siit kloostrielu kolmas järeldus – oma elu rütmi ei määra lõppkokkuvõttes mitte meie ise, vaid üks teine vägi. Seda muidugi juhul, kui tahame ennast sellel väel mõjutada lasta.

Teine periood, mil ashramis elavad teelised suhteliselt ühes rütmis hingasid, olid toidukorrad (kolm ametlikku päevas). Hakkas silma, et ka ashramis ei ole kõik võrdsed – lääneriikidest pärit inimestele oli oma toiduvalikuga söökla ning teisel pool sirmi pikkade laudadega lihtne söögisaal kohalikele. Lisaks ashrami elanikele käisid seal keha kinnitamas ka need kohalikud, kellele igapäevast toidust oma n.ö tavapärases keskkonnas alati ei jätkunud. Näljaste toitmine on ashrami viis kanda sotsiaalset ja kogukondlikku vastutust.

Kahtlemata on Amma üks edukamaid (nais)ettevõtjaid ja heategevusega tegelevaid inimesi, keda olen oma rännakutel kohanud. Siit neljas järeldus – religiooni, äri ja altruismi oskuslikul kombineerimisel ja mõistlikus sümbioosis on võimalik teha palju head (iseäranis nende heaks, kes miskil põhjusel end alati ise aidata ei saa).

Lõunahetk

Oma tegevusega püüab Amma olla armastuse, headuse ja üksmeele eeskujuks. Inimese ja kõrgema jõu suhte ning meditatsiooni kõrval rõhutab ta ka vabatahtlikku ligimese teenimise ja armastustöö olulisust.

Uus kogemus oli ashrami ja selle elanike heaks töötamine. Kaks tundi päevas oma ego alla suruda, midagi füüsiliselt ja/või esteetiliselt ebameeldivat (nagu näiteks hügieeniruumide koristustööd) teha ei ole ju tegelikult sugugi ületamatu pingutus, kuid raske on ennast motiveerida tegelema millegagi, mis ei johtu sinu enda vabast tahtest, soovidest või huvidest. Ligimese isetu teenimine on aga osa askeesist ja vaimulikust elust sõltumata religioonist. Seda isetu teenimise ja ego lahustamise põhimõtet rakendab Amma kõigis oma ashramites üle maailma (Indias, USA-s, Prantsusmaal, Saksamaal, Jaapanis, Austraalias ja Mauritiusel), haiglates ja meditsiinikeskustes, ülikoolides ja instituutides ning laialdase humanitaarabi andmisel nii vaesuses elavatele inimestele kui ka loodusõnnetuste tagajärjel kannatanutele.

Amma õpetuslikud seisukohad tunduvad kaunikesti praktilised, lihtsakoelised, humaansed ja üldinimlikud. Seetõttu on nendega sõltumata isiklikust usulisest taustast ja konfessionaalsest kuuluvusest ka lihtne nõustuda. Näiteks leiab Amma, et kaastunne, mõistmine ja heatahtlikkus oleksid lahenduseks kõigile tänapäeva probleemidele. Amma õpetuse kese on ligimese ja jumala teenimise rõhutamine. Amma jumal ja ülim vägi on armastus, mille levitamise kaudu ta maailma inimlikumaks, paremaks ja täiuslikumaks püüab muuta.

Amma armastus väljendub lisaks üleilmsetele heategevuslikele projektidele tema „kaubamärgis,“ milleks on pehme ja emalik kallistus. Seda on ta viimase 40 aasta jooksul jaganud rohkem kui 27 miljonit korda. Siinkohal küsimus meile: mitu korda kallistame ise päevas, nädalas või aastas?

Siinkirjutajalgi oli võimalus olla üks 27 miljonist, kes on Amma kallistuse osaliseks saanud. Kui ashramis miski väga eeskujulikult toimis, siis oli see järjekorra korraldus Amma kallistuse saamiseks. Kuid siingi olid lääneriikide inimesed kohalikest eraldatud ja omasid nähtavaid eeliseid. Lääneriikidest tulijate järjekord liikus võrdlemisi sujuvalt ja tõrgeteta, samal ajal kui kohalikud seisid õnnistava süleluse järjekorras tunde.

Tseremooniat juhivad Amma jüngrid ja abilised. Enne kallistustseremooniat võtavad nad järjekorras olijate kotid jm esemed enda kätte hoiule – et tseremoonia tõrgeteta kulgeks ja mine tea, võib-olla on see ka üsna algeline julgeolekuline meede. Abilised küsivad järjekorras olijatelt nende rahvust ning informeerivad vahetult enne kallistust sellest Ammat (kes siis nii mõnelegi midagi emmatava emakeeles lausub). Kallistatav põlvitab Amma ees ja viimane kahmab kallistatava oma pehmesse embusesse ning lausub igale kallistatavale mõne personaalse mantra või palve. Kogu tseremoonia kestab mõne hetke ja juba ongi aeg loovutada Amma süli järgmisele järjekorras olijale.

Mõned küsisid mu käest pärast tseremooniat innustunult, et kuidas siis oli. Pidin tõdema põhjamaalase lakoonilisusega, et ei oska (veel) öelda. Võib-olla jäi kallistuse tegelik mõju minu jaoks hoomamatuks ning toimis (kui toimis) minust sõltumata. Amma karismaatilisus ja kallistus, milleni pärast higistamaajavat järjekorras seismist jõudsin, mind siiski ei sulatanud. Tundsin ennast pigem pakkeliinil pakendamist ootava viinerina. Aga kallistaja lõhn jäi meelde.

Lisaks vürtsikale lõuna-india lihtsale toidule ja ashrami looduslikult kaunile asukohale nautisin hetki, mil sain kloostris toimuvat usuteadlase silmade läbi jälgida. Templi treppidel Araabia mere lainete müha kuulata, oma ööbimiskoha 12. korrusel asuvalt rõdult ashramis toimuvat nagu peopesal uudistada, vaadelda, analüüsida ja mõtiskleda. Samuti oli põnev kuulda teiste ashramisse tulnute lugusid. Tutvusin pühendunutega, kes olid ashramis mitmendat aastat või elanud seal korduvalt ning lubasid ka järgmistel aastatel tulla. Pesumajas sain kokku soomlannaga, kes elab ashramis juba aastaid ning austerlannaga, kes oli tulnud oma pojaga ashramisse mõned kuud tagasi selleks, et jääda. Mõned tulid siia ööks või paariks, kuna Amritapuri jäi nende teele. Palju oli ka minusuguseid mõneks päevaks tulnud uudistajaid. Suurem osa tulijatest väitis, et olid tulnud Amma ja tema armastuse pärast, mis motiveerib, innustab ja annab jõudu. Ilus, kui nii.

Kui (planeeritust pisut varem) viiendal päeval ashramist lahkusin, tundsin hinges magusat kergendust, sest ashramis nähtu ja kogetu põhjal sai kinnitust viies järeldus – kõrgemat väge ei tasu otsida kloostrivaikusest, pilve piirilt või mägede harjadelt ega ka askeesi ja müstiliste kogemuste kaudu, vaid Ta on otsiva hingega igal pool ja igal ajal... 

India teeline