Rütmiline elu. Jõulude lähenemisest Viinis.

„Inimese elu on rütmiline. Inimene vajab rütmi ja regulaarsust. Sestap on oluline ka kirikuaasta ja selle rütmi teadvustamine“, on ühes vestluses tõdenud austusväärne doktor Heino Noor. Järgmisel pühapäeval tähistab kristlik maailm advendiaja algust, mis on ühtlasi ka jõuludeni kestev paastuaeg. Viinis on ettevalmistused jõuludeks pikad ja põhjalikud. Linnatänavad on kaunistatud rohkete jõulutuledega, muidu tühjadesse tänavanurkadesse või vähegi suuremale platsile on paigutatud kioskid, kus müüakse kuuma punši või hõõgveini, piparkooke, rõngassaiu ja kõike muud  maitsvat ja magusat. Kõik on natuke liiga magus, natuke liiga särav ja kiiskav, kuid olgu peale. Siin sedamoodi.

Pea igas linnaosas ja külas on oma jõuluturud, mis rahvast lähemalt ja kaugemalt kokku toovad. Toimuvad kontserdid, etendused ja muu temaatiline meelelahutus. Väljakuid ehivad kuused ja nende all Petlemma sõim jõuluevangeeliumist tuttavate tegelaskujudega.

Kuna lund ei ole, siis põhjamaalases paraku õiget jõulutunnet ei teki ja siinsed piparkoogid ei maitse ikka ka nii nagu kodus. Pisut on selline tunne nagu ostaks novembris piibelehti või sööks jaanipäeval verivorsti.

Advendiaeg tähendab ühe perioodi lõppu ja uue algust. Käesoleva sissekandega päädivad ka siinkirjutaja vested ja mõtisklused Viinist, kui ühest ilusamast ja rahulikumast Euroopa linnast, kus olen viibinud. Tänan teid, head sõbrad, et olete leidnud aega ja logiraamatus toimuvat jälginud. Tänan ka toredate kirjade ja kommentaaride eest!

Meie, rändurid, oleme igavesed teelised ja pidevas liikumises. Minu tee viib mind mõneks ajaks Kasahstani OSCE (Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon) tippkohtumisele ning detsembri esimesel nädalavahetusel peaksin jõudma tagasi Eestisse. Loodan, et trehvame hiljemalt 17. detsembril (19.00) Rändurite klubis, mil külas on ajakirjanik Õnne Pärl, kes räägib Afganistanist ja sealsete inimeste igapäevasest elust ja olust.

Seniks helget ja pingevaba advendiaega teile!

Kristel

Neljajalgsed sõbrad Viini tänavapildis.

On kaks inimese kodustatud looma, keda on Viini tänavapildis väga sageli näha, nende märke võimalik tuvastada ja nende kohalolu haista – need on hobused ja koerad.

Hobustel on olnud oma oluline (kõrval)roll Viini ajaloos – nad kulgesid kunagise Vindobona paekivist teedel kindlasti juba siis kui praeguse Viini asualale Doonau kaldal tekkis esimene roomlaste garnison (arvatavasti umbes aastal 15 e.Kr).

Tänapäeval on Viini tänavapildis aga hobused ennekõike turistide meeleheaks, nii nagu Mozartkugeli šokolaadi-martsipanipallid kioskites ja maiustustepoodides. Kapjade klõbinal ringi liikuvad suksud teevad kuulekalt oma tööd kergendades turistide jalavaeva ühe vaatamisväärsuse juurest teise juurde. Seda sõltumata ilmast ja aastaajast.

Viinis asub ka maailma vanim (1735. aastast pärinev) ja tänaseni tegutsev Hispaania Ratsakool (Spanische Hofreitschule, www.srs.at), kus on võimalik õppida klassikalist ratsakunsti.  Et tegemist on väga konservatiivse ja traditsioone austava asutusega kinnitab m.h tõik, et kooli pääsesid ratsakunsti õppima esimest korda naissoosoost isikud alles kaks aastat tagasi (2008). Turistide hulgas on hobuste ja nende meisterlike ratsanike etendused ja hommikuste ratsatundide külastused väga populaarsed. Arvatakse, et 2010. aasta lõpuks on nõtkete valgete Lipizzianeri hobuste etteasteid näinud ligi 300 000 silmapaari. Muide, lipizzianerid on vist ka ainsad hobused, kes on vermitud euromüntidele – sellisel kujul jäädvustas need kaunid loomad ajalukku Sloveenia.

Viini monumentide juures on hobune ilmselt kõige sagedamini kasutatud motiiv, mis samuti kinnitab selle suursuguse looma kuulumist Viini kultuuri- ja ajalukku.

Koerte haukumist on Viinis harva kuulda, küll aga on neid kõikjal näha – mida jahedamaks lähevad ilmad, seda toekamaks muutuvad ka väikeste koerte vammused. Suured koerad peavad lootma oma karvasele kasukale.

Koerad on siinse sotsiaalse suhtluse osapooled – neid kaasatakse poodlemisse, rahvaüritustele ja mõistagi perekondlikele jalutuskäikudele. Tavaline on see, et inimese parimal neljajalgsel sõbral ja lemmikul on õigus siseneda kohvikutesse. On kohti, kus koertele on lausa oma menüü või vähemalt pakutakse neile vett. Kuidas teisiti saakski olla? Koer on ju sotsiaalne olend ja seda mõistavad suhtlemisaltid viinlased väga hästi.

Rändamise põhitõde – võõrasse kloostrisse ei minda oma reeglitega.

Nagu ühes varasemas sissekandes on tõdetud, on viinlased väga viisakad ja tähelepanelikud. Südalinnas, eksklusiivsete kaupluste poolest tuntud Kohlmarktil mõnda poodi sisenedes võib aga sattuda viiniliku viisakuse meisterliku etenduse üheks tegelaseks. Tähelepaneliku ja püüdlikult viisaka klienditeenindusega poodide ustel on enamasti uksehoidja, kes ukse avab, tervitab ja igale sisenejale esmase hinnangu annab. Klient saab sisenemisel kaasa ülimalt abivalmi klienditeenindaja, kes võimalikku ostjat kogu poes oleku ajal saadab ja jälgib. Just ühes sellises näiliselt lõpuni harjutatud ja viimistletud viisakusega kohas tekkis siinkirjutajal seesmine konflikt kliendi privaatruumi ja üliviisakasse paberisse pakendatud klienditeeninduse vahel. Kui kolmandat korda tuli mitu korrust varjuna saatnud müüja küsimusele tema võimaliku abi suhtes eitavalt vastata ja vabandada, et soovin vaid valikuga tutvuda, sai siinkirjutajale selgeks tõsiasi, et kui soovitakse peenemaid kaupu tarbida, tuleb nõustuda ka vastava kaubamärgi müügi- ja klienditeeninduse põhimõtetega, mis ju tegelikult kajastuvad ka toodete hindades. Kas olen valmis maksma selle eest, et minu privaatruumi pidevalt pingutatud sõbralikkusega tungitakse, on omaette küsimus. Sai selgeks, et kallimate kaubamärkide maailma ei tasu siseneda siis, kui ei olda valmis aktsepteerima selle reegleid (k.a arusaama kõrgetasemelisest klienditeenindusest) ning kinnitust leidis üks rändamise põhitõdedest – võõrasse kloostrisse ei minda oma reeglitega.

Külalississekanne. Rändurite klubi kui mõnusa õhustikuga ettevõtmine.

29. oktoobril toimunud klubiõhtul oli meil külas ajakirjanik ja kaks aastat Krimmis Aleksandrovka koolis eesti keelt õpetanud Tiina Rekand. Pärast klubiõhtut saime Tiinalt alljärgneva läkituse, mida logiraamatu jälgijate ja klubilistega jagada soovime.

Neil, kes klubiõhtul osaleda ei saanud, soovitame vaadata V. Laiapea dokumentaalfilmi "Krimmi õpetaja" ning lugeda kaasahaaravalt kirjutatud Tiina raamatut "Krimmi päevik: õpetajapreili juhtumused stepikülas" (Tänapäev, 2010).  

Tiina kirjutab:

"Mul oli au rääkida oma rändamistest Krimmis Rändurite klubis, mis jättis mulle oma sõbraliku ja maheda olekuga väga hea mulje.

Alati on tore kui inimesi ühendab mõni tore huvi ja see aitab jagada kogemusi. Eriti tore on kui seda saadab imemaitsev kohupiimakook ja sügisõhtut soojendav kuum tee.

Maailmas on palju kohti ning alati ei ole võimalik igale poole jõuda, kuid selle võrra on tore kui need kohad tulevad ise kätte ja seda Rändurite klubi oma üritustega annabki. Isiklikult on kahju, et ma Haapsalust niivõrd kaugel elan, et ei saa üritustest väga lihtsalt osa võtta. Kuid võimalusel tahaks isegi kohal käia ja rahulikus atmosfääris kuulata ja arutleda teiste kogemuste üle erinevates maailmapaikades rändamisest.

Tore, et leidub inimesi, kes võtavad kätte, sellist klubi ja rändamise üritusi korraldada ning ei vaata ainult oma nina ette, vaid ka jagavad kogemusi kaaslastega. Tänud Rändurite klubile mind kutsumast ja soovin edaspidiseks jõudu ning meeldivaid klubiõhtuid!"

Tiina Rekand

Kunst+kohvikud+kirikud+muusika = Viin

Eks neil, kes Viinis on käinud, olnud või elanud, on kahtlemata oma pilt sellest linnast ja siinsetest inimestest. Allolev kirjatükk ei pretendeeri ammendavale Viini-käsitlusele, vaid on siinkirjutaja silmade läbi nähtu ja kogetu kirjeldus. Ja seegi on üsna fragmentaarne ning kindlasti subjektiivne.

Kui koju tagasi jõudes sõbrad küsivad, kuidas Viinis oli ja milline Viin oli, siis vastaksin ilmselt alljärgnevalt: „Viin on suursugune nii eriilmelise arhitektuuri, rütmi kui kohaliku rahva hoiakute ja tavade poolest. Viin on (enamasti) äärmiselt viisakate, rahulolevate ja rõõmsate inimeste linn. Siinsetel inimeste on aega lasta ajal enesest läbi voolata. Ükskõik, kas siis linnas patseerides ja vaateaknaid uurides, tunde ja õhtuid kohvikus istudes või andunult tänavamuusikuid kuulates. Nagu ütles üks vastne eestlasest viinlane, ei ole siin isegi koerad (ja neid on siin palju) kurjad. Võrreldes kümne aasta taguse ajaga, mil siin sai pikemalt oldud, on see linn ja riik tervikuna ka oluliselt rahvusvahelisemaks muutunud.

Erinevalt anglo-ameerikalike mõjudega Eestist on siin tavaks võõrast teietada ning on täiesti mõeldamatu, et teenindaja pöördub kliendi poole sinatades. See ei kuulu Viinis heade tavade hulka.

Siinkirjutaja Viini kuvandisse kuuluvad lahutamatult kolm K-d ja üks M – kunst, kohvikud, kirikud ja muusika. Raske on ette kujutada, milline oleks Viini pärand Euroopa kultuuriloole, kui poleks olnud Mozartit, Beethovenit, Strausse, Mahlerit, Schönbergi või Klimti, Schielet ja Kokoschkat, siin arenema hakanud euroopalikku kohvi- ja kohvikukultuuri, Demeli, Landtmanni, Hawelka ja Grienstedli kohvikut, hiiglaslikku Stephansdomi, uhket Karlskirchet või väikest Ruprechtskirchet.

Viimatimainitud kirik on teenimatult esimeste varju jäänud, sest see on võrdlemisi tagasihoidlik pühakoda, mille juures tavaturistil on ilmselt vähe vaadata. Kui aga selle kiriku ajaloole Viini ajaloo kontekstis läheneda, tasub aega võtta ja kirikuga lähemalt tutvust teha. Muide, tegemist on arvatavasti ühe vanima kirikuga Viinis, Austrias ja Euroopas. Legendi kohaselt on kirik asutatud 740. aastal kahe Salzburgi munga poolt. Esimesed kirjalikud allikad kiriku kohta on aastast 1200. Võrreldes paljude teiste Viini kirikutega on see pühakoda tilluke ja õdus, erakordselt minimalistliku interjööriga, kuid samas võib siin imetleda Viini vanimat klaasakent ja erinevatest ajastutest pärinevaid vitraaže. Arvatavasti on kiriku kõige hinnalisemaks varaks barokses puust sarkofaagis püha Vituse (varakristlik märter) säilmed. Tegemist on paavst Clemens XIII kingitusega keisrinna Maria Theresiale, kes omakorda reliikvia Ruprechti kirikule kinkis (ei saa mainimata, et omal ajal tehti huvitavaid kingitusi). Pühakoja nimi tuleb aga Salzburgi esimese piiskopi Ruperti nimest, kellest sai soolakaupmeeste kaitsepühak ning kuna kirik asub Doonau kanali ääres piirkonnas, mis oli kunagi soolakaubanduse keskus, pühitseti ka kirik pühale Rupertile. Kirik oli omal ajal soolakaubanduse kontrolli- ja vahenduskeskus – vaid siin võis seda väärtusliku toidusäilitajat müüa. Kirik on aga ka ise omamoodi „soolatera“ Viini värvikirevas ajaloos. Selliseid soolateri tasub otsida ja mitte ainult Viinis, vaid ka igal pool mujal – vaadata pealispinna virvendusest sügavamale.

Viin on linn, kus on tunda itaallaslikku kergust ja saksalikku korraarmastust. See on linn, mis suudab pakkuda inimmeeltele unustamatuid hetki. Sellepärast tasub siia tulla ja miks mitte mõnda aega ka ankrus olla“. 

P.S. Üks seik jäi viinlaste kohta ütlemata – nad on võrdlemisi konservatiivsed. Neid ridu kirjutades helises kohvikus telefon. Ettekandja tõstis telefonitoru hargilt ja hetke pärast hõikas üle saali ühele kundele: „Härra, teile on telefon! Teie sõber helistab.“ Siin on veel neid, kes eelistavad taskutelefoni mitte omada…