Laupäev, 28. august
Bobruisk-Odessa
Läbitud km 915
Inimtühi hommik Bobruiskis tervitas lakkamatu vihmasajuga. Olime häälestud ligikaudu 800 km autoisõiduks, et õhtuhämaruses Odessasse jõuda. Piiriületused kulgesid võrdlemisi ladusalt nii Valgevene kui Ukraina poolel. Viimases piiripunktis näitasid ukrainlased meie suhtes üles silmatorkavat sõbralikkust. Teel Kiievisse nautisime ühes väikses ja räpases, ent lahke perenaisega konteinerkohvikus selle sõidu esimest boršisuppi, võis hulpivaid ja maitserohelisega maitsestatud pelmeene ja koduseid kotlette. Sisetunne ütles, et siit edasi saab ainult paremaks minna, ja ega see tunne alt vedanudki. Teel põikasime Martini juhtimisel sisse Haapsalu sõpruslinna Umani, kuhu vaikselt on hakanud iga-aastasele üleilmsele kokkusaamisele kogunema ortodokssed juudid. Sarnaselt paljudele teistele Ukraina linnadele linnaväljakul „teed näitav“ Iljitš neid ei seganud. Eks see rahvas ole igasuguste olude ja inimestega oma pika ja keeruka ajaloo vältel kokku puutunud. Selle rahva saatus on saanud lahutamatuks osaks Ukraina ajaloost. Ka siin, Odessas, on nende tegemised ja saatus kirjutatud linna ajalukku. Odessa on tõeline rahvaste ja kultuuride paabel, kus koostoimimine saab tugineda üksnes kriitilise miinimumi tolerantsi korral ja seda näib siin tõepoolest olevat rohkem kui nii mõneski teises Ukraina piirkonnas.
Viibides Umanis saime ühe ootamatu kogemuse osaliseks, mis aga ka hiljem kordus ja sestap talletame selle meie logiraamatusse. Nimelt regulaarsed ja planeerimata veekatkestused. Uman on veega varustatud hommikul 06.00-09.00 ja õhtul 17.00-20.00. Muul ajal vett ei ole ning kõik veega seotud protseduurid tuleb vastavalt selle korraldada, k.a ihuvaevade kergendamine. Kui sattusime tanklasse, kus teatati, et WC ei tööta, kuna vett ei ole, tekkis vandersellide hulgas väike arutelu teemal, kas tualeti kasutamise piiramine kellaajaliselt on inimõiguste piiramine. Ammendavat vastust me sellele küsimusele ei leidnud ja ega vist polnudki eesmärk. Veekatkestuse ohvriteks osutusime ka päev hiljem Odessas, mil kohvikusse minnes teatas tütarlaps leti tagant, et kohvi ja teed tellida ei saa, kuna vett ei ole. Hiljem kuulsime kohalikelt, et veekatkestused on siin sedavõrd tavalised, et soovitatakse omada regulaarseid veetagavarasid.
Teine iseärasus, mis silma on hakanud ja samuti mõneti seotud veega, on kohalik kemmergukultuur. Üldine tähelepanek on, et auk põrandas ei pea tingimata viitama mahajäämusele – vesikloseti asemel kükitusauke võib leida ka uuemates (peamiselt küll ühiskondlikes) tualettides. Kuna veevarustus on ebastabiilne, on mõistetav, miks kindlam on omada auku põrandas, kui uhket vesiklosetti, mille kasutusvõimalused on piiratud. Paberiga varustamine on neis kergendusasutustes vahelduv – mõnes on, mõnes teises aga tuleb kasutusele võtta oma tagavarad. Üks teeäärne kemmerg suutis aga üllatada sellega, et kasutusel oli omapärane hall ja veniv stretch - paber. Kokkuvõttes tuleb siin kemmergus käies hoida soovide lagi madal ja tagataskus piisavas koguses paberit.
Jah, arusaam mugavusest ja elementaarsest hügieenist on väga varieeruv ja tihedalt kohaliku kultuuri põhine. Rändurina on meil aga võimalus teistsugust tundma õppida ja võib olla seejuures tõdeda, et pole meie kodusel elukorraldusel häda midagi.
No comments:
Post a Comment