Üle 27 miljoni kallistuse. Viis järeldust Amritapuri ashramist.

Indias on rohkesti isesuguseid, omapäraseid ja erilisi inimesi, ainulaadseid inimsaatusi, müstikat ja vaimsust. India mõjub magnetina enese sisekaemusega tegelejatele ja kõrgema jõuga ühenduse otsijatele. Selle hoomamatult suure riigi igas linnas ja külas on hulgaliselt erinevatele jumalatele ja jumalustele pühendatud templeid, kirikuid, palve- ja pühakodasid.

India on religioosselt väga värvikas riik, kus on esindatud kõik maailma suurimad religioonid ja veel rohkem on kohalikke usundeid, jumalaid, jumalusi ning pühasid või pühendunud inimesi. Religioossel turismil on oluline ja üha suurem roll India turismimajanduses. Nõudlus usuturismi järele on küll üleilmne tendents, kuid India pakub praegu selleks võrreldes paljude teiste riikidega märkimisväärset valikut. Kel huvi, võiks teemakohase kirjandusena lugeda Sarah Macdonald´i kaasahaarvat raamatut  „Püha lehm! Seiklus India moodi" (Verb, 2009).

Amritapuri ashrami kõrval looklev jõgi ja Kerala lummav maastik

Jõudsin Amma (kodanikunimega Sri Mata Amritanandamay Devi) ashramisse Amritapuris (http://www.amritapuri.org/) pärast pool aastat kestnud planeerimist ja kaks päeva väldanud lennureisi. Kui maastur (millesse oli oskuslikult pakitud seitse usuturisti) ashrami väravatest sisse sõitis, olin võrdlemisi jahmunud, sest pilvedesse püüdlevaid roosasid kõrghooneid ja väsimatult ringi sagivaid inimmasse ma tegelikult ikkagi ei oodanud. Pigem kujutasin kristlike kloostrite kogemustele tuginedes ette kloostrivaikust ja äraseletatud ilmel ringi hõljuvaid pühendunuid. Reaalsus osutus aga ootustele vastupidiseks. Keset Kerala looduslikku ilu ja palmisalusid kõrguvad pilvelõhkujad pühkisid minema igasuguse soovi endasse vaadata ning vaatluse objektideks muutusid teised ashrami asukad, ashramis toimuv ja sealne elukorraldus. Vaatlusainest oli küllaldaselt. Ühtlasi koorus siit välja ashramis nähtu ja kogetu põhjal esimene järeldus - teele asudes ei tasu seada liiga konkreetseid ootusi ja kõrgeid lootusi rännakul kogetava suhtes. Teine järeldus jõudis mu teadvusesse samuti üsna kiiresti - Indiasse ei ole mõtet minna lootusega leida sealt vaikust ja rahu. Rahu peab tulema iga rahuotsija seest, s.t endal kaasas olema. India on selleks liiga suur, rahvast liiga palju ning maa kultuuriliselt ja religioosselt sedavõrd värviküllane, et sealt võiks välist rahu leida. Samas on huvitav see, et vaatamata eelmainitule on Indias ruumi kõigile. Alati mahub täistuubitud bussi, toidujärjekorda või inimestest ülerahvastatud suitsusesse templisse veel mõniteist või mõnikümmend inimest.

Vaade ashrami hoovile

Elu-olu on ashramis mõistagi võrdlemisi askeetlik ning selle rütmi määravad Amma kalender ja tegemised. Kui Amma pidas darshanit, soikus ashramis kogu muu elu. Siit kloostrielu kolmas järeldus – oma elu rütmi ei määra lõppkokkuvõttes mitte meie ise, vaid üks teine vägi. Seda muidugi juhul, kui tahame ennast sellel väel mõjutada lasta.

Teine periood, mil ashramis elavad teelised suhteliselt ühes rütmis hingasid, olid toidukorrad (kolm ametlikku päevas). Hakkas silma, et ka ashramis ei ole kõik võrdsed – lääneriikidest pärit inimestele oli oma toiduvalikuga söökla ning teisel pool sirmi pikkade laudadega lihtne söögisaal kohalikele. Lisaks ashrami elanikele käisid seal keha kinnitamas ka need kohalikud, kellele igapäevast toidust oma n.ö tavapärases keskkonnas alati ei jätkunud. Näljaste toitmine on ashrami viis kanda sotsiaalset ja kogukondlikku vastutust.

Kahtlemata on Amma üks edukamaid (nais)ettevõtjaid ja heategevusega tegelevaid inimesi, keda olen oma rännakutel kohanud. Siit neljas järeldus – religiooni, äri ja altruismi oskuslikul kombineerimisel ja mõistlikus sümbioosis on võimalik teha palju head (iseäranis nende heaks, kes miskil põhjusel end alati ise aidata ei saa).

Lõunahetk

Oma tegevusega püüab Amma olla armastuse, headuse ja üksmeele eeskujuks. Inimese ja kõrgema jõu suhte ning meditatsiooni kõrval rõhutab ta ka vabatahtlikku ligimese teenimise ja armastustöö olulisust.

Uus kogemus oli ashrami ja selle elanike heaks töötamine. Kaks tundi päevas oma ego alla suruda, midagi füüsiliselt ja/või esteetiliselt ebameeldivat (nagu näiteks hügieeniruumide koristustööd) teha ei ole ju tegelikult sugugi ületamatu pingutus, kuid raske on ennast motiveerida tegelema millegagi, mis ei johtu sinu enda vabast tahtest, soovidest või huvidest. Ligimese isetu teenimine on aga osa askeesist ja vaimulikust elust sõltumata religioonist. Seda isetu teenimise ja ego lahustamise põhimõtet rakendab Amma kõigis oma ashramites üle maailma (Indias, USA-s, Prantsusmaal, Saksamaal, Jaapanis, Austraalias ja Mauritiusel), haiglates ja meditsiinikeskustes, ülikoolides ja instituutides ning laialdase humanitaarabi andmisel nii vaesuses elavatele inimestele kui ka loodusõnnetuste tagajärjel kannatanutele.

Amma õpetuslikud seisukohad tunduvad kaunikesti praktilised, lihtsakoelised, humaansed ja üldinimlikud. Seetõttu on nendega sõltumata isiklikust usulisest taustast ja konfessionaalsest kuuluvusest ka lihtne nõustuda. Näiteks leiab Amma, et kaastunne, mõistmine ja heatahtlikkus oleksid lahenduseks kõigile tänapäeva probleemidele. Amma õpetuse kese on ligimese ja jumala teenimise rõhutamine. Amma jumal ja ülim vägi on armastus, mille levitamise kaudu ta maailma inimlikumaks, paremaks ja täiuslikumaks püüab muuta.

Amma armastus väljendub lisaks üleilmsetele heategevuslikele projektidele tema „kaubamärgis,“ milleks on pehme ja emalik kallistus. Seda on ta viimase 40 aasta jooksul jaganud rohkem kui 27 miljonit korda. Siinkohal küsimus meile: mitu korda kallistame ise päevas, nädalas või aastas?

Siinkirjutajalgi oli võimalus olla üks 27 miljonist, kes on Amma kallistuse osaliseks saanud. Kui ashramis miski väga eeskujulikult toimis, siis oli see järjekorra korraldus Amma kallistuse saamiseks. Kuid siingi olid lääneriikide inimesed kohalikest eraldatud ja omasid nähtavaid eeliseid. Lääneriikidest tulijate järjekord liikus võrdlemisi sujuvalt ja tõrgeteta, samal ajal kui kohalikud seisid õnnistava süleluse järjekorras tunde.

Tseremooniat juhivad Amma jüngrid ja abilised. Enne kallistustseremooniat võtavad nad järjekorras olijate kotid jm esemed enda kätte hoiule – et tseremoonia tõrgeteta kulgeks ja mine tea, võib-olla on see ka üsna algeline julgeolekuline meede. Abilised küsivad järjekorras olijatelt nende rahvust ning informeerivad vahetult enne kallistust sellest Ammat (kes siis nii mõnelegi midagi emmatava emakeeles lausub). Kallistatav põlvitab Amma ees ja viimane kahmab kallistatava oma pehmesse embusesse ning lausub igale kallistatavale mõne personaalse mantra või palve. Kogu tseremoonia kestab mõne hetke ja juba ongi aeg loovutada Amma süli järgmisele järjekorras olijale.

Mõned küsisid mu käest pärast tseremooniat innustunult, et kuidas siis oli. Pidin tõdema põhjamaalase lakoonilisusega, et ei oska (veel) öelda. Võib-olla jäi kallistuse tegelik mõju minu jaoks hoomamatuks ning toimis (kui toimis) minust sõltumata. Amma karismaatilisus ja kallistus, milleni pärast higistamaajavat järjekorras seismist jõudsin, mind siiski ei sulatanud. Tundsin ennast pigem pakkeliinil pakendamist ootava viinerina. Aga kallistaja lõhn jäi meelde.

Lisaks vürtsikale lõuna-india lihtsale toidule ja ashrami looduslikult kaunile asukohale nautisin hetki, mil sain kloostris toimuvat usuteadlase silmade läbi jälgida. Templi treppidel Araabia mere lainete müha kuulata, oma ööbimiskoha 12. korrusel asuvalt rõdult ashramis toimuvat nagu peopesal uudistada, vaadelda, analüüsida ja mõtiskleda. Samuti oli põnev kuulda teiste ashramisse tulnute lugusid. Tutvusin pühendunutega, kes olid ashramis mitmendat aastat või elanud seal korduvalt ning lubasid ka järgmistel aastatel tulla. Pesumajas sain kokku soomlannaga, kes elab ashramis juba aastaid ning austerlannaga, kes oli tulnud oma pojaga ashramisse mõned kuud tagasi selleks, et jääda. Mõned tulid siia ööks või paariks, kuna Amritapuri jäi nende teele. Palju oli ka minusuguseid mõneks päevaks tulnud uudistajaid. Suurem osa tulijatest väitis, et olid tulnud Amma ja tema armastuse pärast, mis motiveerib, innustab ja annab jõudu. Ilus, kui nii.

Kui (planeeritust pisut varem) viiendal päeval ashramist lahkusin, tundsin hinges magusat kergendust, sest ashramis nähtu ja kogetu põhjal sai kinnitust viies järeldus – kõrgemat väge ei tasu otsida kloostrivaikusest, pilve piirilt või mägede harjadelt ega ka askeesi ja müstiliste kogemuste kaudu, vaid Ta on otsiva hingega igal pool ja igal ajal... 

India teeline

Eureka! Tähelepanekuid Sürakuusast.

Fontana Aretusa

Sürakuusa on linn, mida Cicero pidas antiikmaailma ilusaimaks ja mis pakkus konkurentsi isegi toonasele n.n linnade linnale ehk Ateenale. See Joonia mere kaldal asuv ülikoolilinnake oli omal ajal üks kuulsamaid antiikkultuuri keskusi ning antiikmaailma kultuurilist lopsakust ja erinevate kultuuride segunemist on siin tunda ka täna pea igal sammul. Selles linnas sündis aastal 287 e.m.a. antiikmaailma suurim teadlane-leiutaja Archimedes ning ka Platon on siin elanud. Lühiajaliselt on Sürakuusa olnud Sitsiilia pealinn ja keiser Konstantinuse ajal ka Bütsantsi impeeriumi kese (663-878).

Ligikaudu 125 000 elanikuga Sürakuusa ongi ennekõike kultuurilinn, mida kinnitab ka linna kuulumine UNESCO kultuuripärandi nimistusse. Linn võiks kuuluda nende rändurite rännukaardile, kes tahavad mõista euroopa kultuuri juuri ja tausta, aga ka ristikiriku ajalugu ja seda, kuidas üks kultuuriruum võib sujuvalt asenduda teisega ja nõnda kasvatada üldist „kultuurikihti“. Sürakuusa on linn, mida on mainitud ka Uue Testamendi Apostlite tegude raamatus (28:12), kus on juttu apostel Pauluse teekonnast Rooma. Nimelt olla Paulus peatunud Sürakuusas kolm päeva.

Linn on oma värvika ajaloo jooksul jagunenud kaheks osaks – 4. sajandil e.m.a korintlaste asustatud Ortyga saareks ning ülejäänud linnaks (Acradina, Tyche). Siin linnas on kõike – kultuuri, mitmekülgset ajalugu, rannaelu, mõnusaid kohvikuid, õdusaid restorane, eksklusiivseid hotelle, taskukohase hinnaga B&B majutuskohti (peamiselt raudteejaama lähistel), lihtsaid kauplusi ja kallemaid väikepoekesi. Turiste ei ole linnas mitte just liiga palju (või hajuvad nad linna erinevate osade ja vaatamisväärsuste vahel sedavõrd ühtlaselt, et nende kohalolu väga ei häiri).

Sürakuusas olles tasuks külastada endises juutide linnaosas asuvat Alla Giudecca (www.allagiudecca.it) hotelli ja iseäranis hotelli keldris asuvaid ja juhuslikult restaureerimistööde käigus avastatud judaistlikke rituaalseid basseine - miqve´sid. Olevat ühed paremini säilinud ja vanimad omataolised Euroopas. 20 m sügavusel maa all asuvad miqved ja nende juurde kuuluvad ruumid on müstilised. Basseinides olev allikavesi on karge ja selge. Kunagi olid basseinid ühendatud sünagoogiga, kuid ehitati kinni 1492. aastal, kui juudid Ortyga saarelt välja saadeti.

Hotelli ümbruskond on oma labürintliku tänavate võrgustikuga romantikutele ja muidu uitajatele tõeline paradiis. Kui kohalikega jutule saada, on võimalik hea õnne korral heita pilk ka mõnda kodusse. Eelmainitud hotell on ka igati õdus koht ööbimiseks ning erinevalt paljudest teistest Sitsiilia majutuskohtadest on hommikusöök Alla Giudeccas mitmekülgne. Kindlasti tasub hommikusöögi juurde tellida klaas sidrunimaitselist või mandlipiima granitat - ergutav algus päevale. Iseäranis siis, kui eelmine õhtu ja öö on läinud pisut pikaks.

Suhkrust ja nisujahutoodetest hommikusöögil puudust ei ole

Hotelli läheduses on koduselt mõjuv väike Piccolo Teatro dei Pupi (www.pupari.it) nukuteater. Etendused toimuvad umbes kord päevas ja kuna temaatiliselt on need üsna klassikalised hea-võidab-kurja lood, siis ei ole etendusi vaatama minnes itaalia või sitsiilia keele oskus ilmtingimata  vajalik. Midagi taipab igaüks (kes tahab taibata).

Siinsamas lähedal on ka 5. sajandist e.m.a. pärineva ateena templi varemetele ehitatud Sürakuusa katedraal, mis on kõnekas näide sellest, kuidas integreerida erinevad kultuurid ja religioonid.

Keskhommikune vaade Sürakuusa katedraalile

Katedraalist lõuna suunas liikudes jõuab suurema vaevata Fontana Aretusa juurde, millest on aastatuhandeid pulbitsenud linnaelanike rõõmuks kristalset allikavett. Mõni samm edasi on Apollo templi varemed, millest alles ei ole küll palju, kuid ettekujutuse kunagisest kultuspaigast annab.

Üle silla jalutades on mõne minuti kaugusel linna modernseim osa Acradina oma kihava elu, kaupluste ja äridega. Samas lähedal asub ka Sürakuusa foorum (Foro Siracusano).  Acardinasse jääb ka Püha Luciale pühendatud kirik (Chiesa di Santa Lucia al Sepolcro) ja selle kõrval laiutav hiiglaslik piazza. 17. sajandil ehitatud kirik on pühendatud aastal 304 hukatud märtrile, keda tuntakse m.h üsna hästi Põhjamaades ning ka mitmel pool Eestis korraldatakse luutsinapäeval, 13. detsembril tema auks valguse-pidustusi.

Püha Luciale pühendatud kirik

Edasi kõndides jõuab suhteliselt hõlpsa vaevaga Tyche linnaosas asuvate katakombideni, kus esimeste sajandite kristlased kogunesid, palvusi ja jumalateenistusi pidasid, aga mille kaugematesse soppidesse ka oma lähedasi matsid. Sürakuusa katakombe peetakse Rooma katakombide järel suurimateks Itaalias. Katakombide kõrval on kaunikesti idülliline püha Johannese basiilika. Tyche linnaosaga tutvumiseks tasub kindlasti aega võtta, sest lisaks katakombidele on seal ka ülevaatliku ekspositsiooniga arheoloogiamuuseum, arheoloogiapark (Parco Arheologico della Neapolis), kreeka amfiteater 16 000 istekohaga ja 2. sajandist pärinev rooma amfiteater. Viimane on Itaalias omasuguste hulgas suuruselt kolmas, jäädes alla vaid Rooma ja Verona amfiteatritele.  

Kokkuvõtteks võiks Sürakuusa olla ühe õige kultuuri- ja ajaloogurmaani sihtkoht, kus tegemist ja nähtu endasse talletamiseks jagub mitmeteks päevadeks ja mine tea, võib-olla ka pärast seda, kuid olete juba Sürakuusast järgmistesse kohtadesse edasi liikunud. Rock'n'roll'i kuningaks tituleeritud Elvis Presley on ühe oma paljudest surematutest lauludest nimetanud pealkirjaga „Always on my mind“. Siinkirjutaja võib Sürakuusa osas tõdeda sama.

Ortyga maalilised tänavad

Lähem teave: http://www.comune.siracusa.it/

Sitsiilia – Vahemere kultuuri- ja ajaloopärl.

Sitsiilia, Itaalia suurim Vahemeres asuv saar, lummab oma lopsakusega kõiges – kultuuriga, rikkaliku ja geopoliitilisest asendist mõjutatud ajalooga, geograafilise vaheldusrikkusega, omanäoliste toitudega, huvitavate veinidega ja kahtlemata ka sitsiillaste endiga. Öeldakse, et tänaste sitsiillaste soontes voolab vähem itaalia verd kui foiniikia, kreeka, araabia, normanni, hispaania ja prantsuse verd.

Palermo katedraal

Saar on värvika ajalooga – siin on valitsenud kreeklased, foiniiklased, roomlased, idagootid, bütsantlased ning oma mõju Sitsiilia ajaloole, kultuurile ja arhitektuurile on jätnud ka araablased. Seega on Sitsiilia tõeline kultuuride, keelte, religioonide sümbioos, kus on tunda ajaloo suurjõudude võimuvõitluste jälgi. Sitsiillased on väga selge identiteedi ja eneseteadvusega. Nende põlvest põlve edasikandumisele aitavad kaasa m.h sitsiillaste perekesksus, traditsiooniliste pereväärtuste toonitamine, kalduvus matriarhaadile ja religioossus (enamus saare elanikest on rooma-katoliiklased).

Nii nagu paljude Euroopa saarte elanikud, on ka Sitsiilia pidanud 20. sajandil ja ka käesoleval kümnendil elama läbi märkimisväärseid demograafilisi muutusi – miljoneid sitsiillasi on 20. sajandi pöördelistel aegadel lahkunud saarelt mujale Euroopasse ja Ameerikasse ning saarele on tasapisi maabunud üha enam immigrante Aafrikast. Paljud neist kasutavad saart rändlindude kombel vahepeatusena, et saarelt ajapikku Mandri-Itaaliasse ja mujale Euroopasse suunduda.

Milleks rääkida vagunis, kui seda saab teha läbi rongiakna

Kultuuriliselt äärmiselt mitmekihiline ja ajaloo poolest värvikas Sitsiilia sai 1946. aastal Itaalialt osalise autonoomia. Saarel on oma parlament, mis tegutseb Palermos. Majanduslike näitajate poolest on Sitsiilia üks Itaalia vaesemaid piirkondi, mida on põllumajanduslikku vaheldusrikkust, veinitootmist, mäetööstust ja lokkavat turismindust silmas pidades isegi mõneti raske uskuda.

Cefalu rahvarohke rannariba

Lisaks on saare värvikas ajalugu jätnud oma jälje ka sitsiillaste toidukultuuri, mis on äärmiselt rikkalik. Rääkimata kohalikest veinidest. On öeldud, et sitsiillased armastavad tugevaid maitseid ja ebatavalisi toidukooslusi. Pastadest tasub saarel olles kindlasti proovida kohalikku klassikut ehk pasta con le sarde´t (pasta sardiinidega). Mekkida kalatoite, aga ka granitat, mandlipiima, kohalikku jäätist (kas siis vahvlitopsis, saia vahele pistetuna või kuulikestena papptopsist) ja desserte - riccotta magustoitu cassatat ja kreemitoru cannolit.

Palermo turu aed- ja juurviljavalik ilmestab hästi Sitsiilia lopsakust

Sitsiilia võlub ka oma loodusliku mitmekülgsusega – lisaks merele, kaunile rannajoonele ja saartele on siin mägesid ja viljakaid rannikutasandikke. Etnast kui Euroopa kõrgeimast aktiivsest vulkaanist rääkimata.

Sitsiilia viljaaidad

Teel Etnale

Omaette vaatamisväärsused on Sitsiilia väikelinnad – Ragusa, Noto, Modica, Erice, üks tuntumaid antiikkultuuri keskusi Sürakuusa, kuurortlinn Cefalú ning maalilised külad nii rannikul, saartel kui mägedes.

 Merereis Lipari saarele

     

     Sitsiilias on avastamist erinevate huvide ja soovidega külastajale kultuurihuvilistest ja  loodussõpradest kuni hedonistlike eluviiside nautlejateni.

Ja lõpetuseks tuleb meeles pidada, et Sitsiilia ei ole tüüpiline Itaalia. Seega tasub Sitsiiliasse minnes minnagi Sitsiiliasse, mitte sealt Itaaliat otsima. Siinkohal reserveerib käesoleva loo autor endale õiguse olla eri meelt suurmeister Goethega, kes on öelnud, et kes pole näinud Sitsiiliat, pole näinud Itaaliat, kuna Sitsiilia on kõige võti. Itaalia on Itaalia ja Sitsiilia jääb oma maagilise võluga Sitsiiliaks.

Rohkem teavet Sitsiilia kohta:

http://www.regione.sicilia.it/turismo/web_turismo/sicilia/uk/home.html