Naschmarkt kui peegeldus Austria ajaloost ja tavadest

Kui 16. sajandil tõid Viini lähikonna lehmapidajad viinlastele piima müügiks, oli neil õigus oma saarepuust piimanõud panna maha selleks eraldatud platsil, mida hiljem hakati nende samade püttide järgi kutsuma Aschenmarktiks. Sellest arenes aja jooksul välja viinlasete suupärasem Naschmarkt.

Ehkki lahtise piima müüki (m.h ilmselt karmide euronõuete tõttu) enam turul ei toimu, saab Naschmarktilt jätkuvalt osta suures valikus piima- ja lihatooteid, aga ka mereande, aed- ja juurvilju, maitsetaimi ja maitseaineid, kohalikke hõrgutisi (k.a kohalikke jooke) ning idamaiseid roogasid. Laupäeviti on turu lõunapoolses otsas ka vanakraamiturg, kust leiab kõiksugu träni alustades Šiva kõrvarõngastest kuni kasutatud rösteri juhtmeni.

Naschmarktil müüdav ja seal toimuv on läbilõige Austria kultuuri- ja ajaloost, aga ka Austria-Ungari keisririigi rahvuslikust, kultuurilisest ja keelelisest mitmekülgusest. Turul müüdava põhjal on võimalik aimata kunagise keisririigi geograafilisi piire ning riigis valitsenud kultuurilist mitmekülgsust ja tavasid.

Wienzeiles asuv Naschmark on ka armastatud kogunemiskoht. Siia tullakse sõprade ja lähedastega päeva esimesele vahuveinile, hommikukohvile või Austria ühele tuntuimale magustoidule  kaiserschmarrn´le (lihtsustatult väljendades on tegemist hakitud pannkookidega). Turul on arvukalt õdusaid söögikohti ja lette, kus head-paremat maitsta või kaasa osta.

Naschmarktile minnes peab aga kindlasti aega varuma, sest turul liikumine ja ka kauplemine toimub Viinile kohase väärikusega. Lisaks võtab rahvarohkusest tulenevalt 1,5 km pikkuse turuplatsi läbimine omajagu aega.

P.S. Mõistagi saab Naschmarktilt osta sügisel populaarset Sturmi ja aastaringselt armastatud kõrvitsaseemneõli. Viimaseta ei kujuta austerlased kokkamist ette.

Sületäis rahvuslikku uhkust. Seik ühest Viini plaadipoest.

Hiljuti tähistati Eestis paljude kaunite kontsertide ja arvukate ettevõtmistega maailmas ilmselt ühe tuntuima eestlase, maestro Arvo Pärdi juubelit. Osaliselt veel suviste ja varasügiseste kontserdielamuste mõju all olnuna sai külastatud Viini Muusikamaja (Haus der Musik, www.hdm.ad) kõrval asuvat plaadipoodi. Küsimuse peale, kas teil Arvo Pärdi muusikat leidub, vastas müüja kiiresti: „Ja, aber natürlich!“ Ise tõttas samal ajal plaate otsima. Vähem kui minuti pärast oli ta tagasi sületäie plaatidega. Selline hulk salvestisi oli üllatav, sest üheski Eesti plaadipoes ei ole siinkirjutaja sellist hulka Arvo Pärdi plaate leidnud. Müüja hakkas varmalt seletama, et seoses maestro 75. sünnipäevaga on neil ka kaks uhiuut plaati ning ühel neist dirigeerib (samuti eestlane) Kristjan Järvi, kes on tuntud dirigent Neeme Järvi poeg. Müüa selgitused olid vägagi asjatundlikud. Mõttevahetuse lõpetuseks sai kommentaaride eest tänatud ja siirdutud plaatidega tutvuma. Südames aga puhkes lõkkele rahvuslik uhkuselõke. Oli uhke olla Nende Inimeste rahvuskaaslane. Oli hea tunne olla eestlane.  

P.S.
Mõnedes valdkondades teatakse meist maailmas siiski oluliselt rohkem kui seda, et eestlased ei ela Austraalias või et meie emakeel ei ole vene keel. Teatakse m.h tänu sellistele pühendunud inimestele nagu eelnimetatud. Oleks tore kui me ka ise neid väikse Eesti suuri Inimesi, nende tegevust ja loomingut paremini tunneksime ning nende suurust ja olulisust vääriliselt hinnata oskaksime.  

Trzesniewski ja Hawelka - lihtsuse võlu ja traditsioonide lummus.

Viini südalinnas Dorotheergasse 1 on 1902. aastast tegutsenud puhvet, mille nime hääldamiseks tuleb kordi hoogu võtta ja ka siis on raske sõna veerimisega edukalt lõpuni jõuda, sest selles on häälikuid, mida soome-ugrilase kõneaparaat ei võta omaks. Tr… trz…trzesniewski. Vastupidiselt koha keerulisele nimele on selle kontseptsioon lihtne – pakutakse kahtekümmet ühte sorti võileivakesi, neist 18 sorti tehakse samade retseptide järgi kui siis, kui toimekas Francisek Trzesniewski Grabeni ääres puhveti avas. Pereettevõte on põlvkondade töö tulemusel arenenud ja laienenud ning täna võib Viinist leida juba 10 Trzesniewski võileivapuhvetit, mille ees on järjekorrad pigem reegel kui erand. Õnneks on tegemist heas mõttes kiire eine võtmise kohtadega ning järjekorrad liiguvad kiiresti. Kuna tegemist on valdavalt püstijala-kohtadega, kus on üksikud toolidega lauad, ei saa ka ennast süües unustada või unistama jääda. Teiseks on võileivad nii maitsvad, et kaovad märkamatult mõne hetkega taldrikult kõhtu. 

Võileibade valmistamisel kasutatakse kahte põhikomponenti – musta leiba ja muna. Imeliselt nüansirikaste ja maitsvate võileibade juurde võtavad kohalikud ühe Pfiff´i (0,2 l õlut), vahel ka kaks või kolm ning teekond võib jätkuda.

Trzesniewski on erilise auraga koht, kuhu tasub kergele einele minna või siis imemaitsvaid võileibu karbiga kaasa osta (www.trzesniewski.at).

Kui vats on võileibadest pakatamas, ent ruumi on siiski veel ühele kleine Schwarzen´ile või melange`le, on üle tänava üks legendaarsemaid Viini kohvikuid, kirjanike ja kunstiinimeste armastatud kogunemiskoht, Café Hawelka. See pretensioonitu kohake on samuti kõnekas näide sellest, kuidas põlvkondade järjepideva töö tulemusel on võimalik luua väärtusi, millel ei ole tähendus mitte ainult oma ajas, vaid ka tulevastele aegadele. On üsna tõenäoline, et Hawelka andnud Austriale ja austerlastele rohkem kui ükski teine Viini arvukatest kohvikutest.

Kunagisest peamiselt kunstnike ja kirjanike meelispaigast on tänaseks saanud sedavõrd populaarne koht, et laua saamiseks tuleb vahel koguni 15-20 minutit järjekorras seista.

Kohviku omapära kinnitab aga ka tõik, et Viini tutvustavates väljaannetes võib Hawelkat leida nii kohvikute rubriigist kui ka vaatamisväärsusi käsitlevast peatükist. Ja tõesti, kui te Hawelkasse sisenedes parasjagu vaba lauda ei leia ja mõnda kunsti- või kirjainimest ei kohta, on see tore kohvik seda väärt, et aeg maha võtta, mõne laua vabanemist ootama jääda, aastakümnete jooksul sinna kogunenud kultuurihõngu sisse hingata ning Hawelka kunstikoguga tutvuda (www.hawelka.at).

Valge ei saa kunagi päris mustaks ja must kunagi päris valgeks. Episoodid kultuuride kokkupõrkest.

Ühel vihmasel sügisõhtul hakkas ühes Helsingi kesklinna korteris mängima DVD-mängija, tuues lähenevasse kaamosesse Aafrika päikest ja eksootikat. Plaadimasinas mängis Corinne Hofmanni raamatu põhjal vändatud draama „Valge masai“ (The White Masai, 2005), peaosades väga loomulikud ja lummavad Nina Hoss ja Jacky Ido. See on kaunis ja vägagi „päris“ jutustus sellest, kuidas kultuuritaust, tavad ja uskumused seljatavad inimlikud tunded, vastastikuse tõmbe ja lootuse. See on lugu valge naise ja musta mehe konarlikust kooseksisteerimisest. Taustaks imelised loodusvaated ja pisut ka masaide kultuuri ning elu-olu.

Filmi lühitutvustus: http://www.youtube.com/watch?v=eE1tRM-j1bY

Lõuna-Keenias ja Põhja-Tansaanias elab esiisade ja esiemade tavade järgi masaide hõim. Nende arhailiste Musta mandri elanike kohta saab lähemalt lugeda http://www.maasai-association.org/maasai.html. Masaid elatuvad peamiselt põllumajandusest ja karjakasvatusest, kuid viimasel ajal üha rohkem ka turismist, teenides kena lisasissetuleku oma eripärade tutvustamisest. Nii näiteks pakuvad nad huvilisele võimalust külastada nende „näidisküla“,  mis koosneb 12st õlgkatusega onnist. Masaid korraldavad turistidele meeliköitvaid safarieid ja jalgsimatku ning pakuvad võimalust tutvuda sealse rikkaliku linnuriigiga, uurida masaide küla elu-olu või võtta ette üks õhupalliretk savannide kohal. Täpsemalt www.basecampexplorer.com  Kutsuv, mis? Eriti keset lähenevast kaamost.

Fotod internetist.