Alfabeetilisi märkmeid Gotlandilt: B ja F

  

Bergman ja Fårö

 

"Olen leidnud oma kodu, oma tõelise kodu," kirjeldab Ingmar Bergman (14.7.1918-31.7.2007) esmakohtumist Fårö saarega.

 

 

Foto: http://www.bergmangardarna.se

 

Omapärasel moel on läbi aastatuhandete mõned karismaatilised ja erilised persoonid suutnud luua erilise tähenduse ka kohtadele, kus nad on tegutsenud või viibinud. Tundub, et ka Gotlandi kirdetipus asuva Fårö saarega on just täpselt nii. Raske on hinnata, milline oleks praegusel ajal saare külastatavus ilma bergmanliku pärandi ja aurata. 
 

Ühel tormisel aprillipäeval 1960 saabus filmirežissöör ja lavastaja Ingmar Bergman seoses järjekordsete filmivõttepaikade otsimisega Fårö saarele. See käik sai talle saatuslikuks, sest saare omapära lummas teda sedavõrd, et juba samal aastal soetas ta endale saarele suvila ning jäi saarega seotuks surmani. Fårö puutumatu loodus ja üleüldine atmosfäär inspireerisid meistrit sedavõrd, et seal valmisid mitmed tema hilisemad filmid (Persona 1966; Hunditund, 1968; Häbi 1968; Kirg, 1969). Fåröl kirjutas ta ka oma legendaarse „Laterna magica“ (1986).

 

 

Foto: http://www.bergmangardarna.se
 

 

Bergmani kodu (http://www.bergmangardarna.se/se/default.php?id=1) on avatud loomeinimestele inspireerivas keskkonnas töötamiseks kolmest nädalast kolme kuuni. 

 

"Ma ei tunne ennast siin kunagi üksildasena," tõdes Bergman oma vanaduspõlve kohta saarel, kus ta viibis püsivalt alates 2003. aastast. http://www.youtube.com/watch?v=5Dyz95P4He4

 

Bergmani maised säilmed puhkavad Fårö saare kirikuaias abikaasa Ingridi kõrval. Tähelepanuväärne on suure meistri erakordselt lihtne maakividest hauatähis.

 

 

Ingmar ja Ingrid Bergmani viimne puhkepaik Fårö kirikuaias. Foto: T. Padu.
 

 

Saare keskel asub Fårö kirik, mis on Gotlandi kirikute hulgas eriline selle poolest, et ehitati 19. saj kapitaalselt ringi. Algseid müüriosi leidub pikihoone ja torni seintes. 18. sajandi keskel hävis pikselöögist kiriku tornikiiver ja ehitati uus, tänapäevani säilinud kiiver. 19. saj keskel ehitati kiriku pikihoonele põiklööv.

 

 

Foto: T. Padu.

 

Omapärased on ka kaks hülgejahil jääpankadelt pääsenute mälestustahvlit (käutatavlor, käut=säl 1618 ja 1767).

 

 

Foto: T. Padu.

 

Kirikus avatakse igal aastal Bergmani filmifestival, mida korraldab Bergmani keskus (http://bergmancenter.se/en/).

 

 

Bergmani keskus. Foto: T. Padu.

 

Bergman ei ole aga ainus filmilooja, keda saar oma kohati sürrealistliku loodusega on lummanud – 1986. aastal filmis saarel oma viimase filmi (Ohverdus) Andrei Tarkovski.

Lisaks Bergmanile on Fåröl suvitada armastanud teisedki Rootsi prominentsed isikud – nii näiteks veetis saarel üle kolmekümne suve Rootsi pikaajaline peaminister Olaf Palme. Tema mälestuseks on asutatud Sudersandi lähedale ka põhjamaiselt minimalistlik mälestusplats (koordinaadid: 57.957089 19.253299).

 

 

Helgumanneni kaluriküla. Foto: A. Engman. Vaata virtuaaltuuri: http://www.virtualsweden.se/panorama/helgumannen-faro

 

 

Pikemas ajalises perspektiivis ei muuda saart muidugi ainulaadseks seal viibinud prominentsed isikud, vaid unikaalne loodus – jääajal erosiooni tulemusel moodustunud raukad (raukarn / kivirahnud), klindid, 97 km pikkune rannajoon, soode ja rabadega nõmmed. Üks maalilisemaid raugastega randu asub Digerhuvudi ja Gamla hamni vahel. Fåröd peetakse tõeliseks suveparadiisiks, mis olevat tänu omapärasele loodusele, Ullahau liivadüünide ning Sundersandi pika liivarannaga eksootiline isegi gotlandlastele endile.  

 

 

Langhammari raukad. Fotod: A. Engman (ülemine), T. Padu (alumine).

 

114 km² suurust Fårö saart eraldab põhisaarest Fårösundi väin. Praam Fårösundist ja Broast väljub suvisel ajal igal täis- ja pooltunnil, muudel aegadel on liiklus harvem. Kitsukese väina ületus kestab 7-10 minutit.

 

Suvine praamijärjekord. Foto: A. Engman.

 

Turismihooajal on Fårö populaarne sihtkoht, muul ajal elab aga saarel alla kuuesaja inimese. Kas kõik neist ka kohalikku murret – väidetavalt kõige arhailisemat kogu Rootsis – räägivad, jäi siinkirjutajale lühikese saarekülastuse ajal välja selgitamata. Ehk järgmine kord.  

 Alfabeetilisi märkmeid Gotlandilt: A

Head logiraamatu lugejad! Siit leiate 2013. aasta juulis toimunud Gotlandi-reisi reisikirja, mille sissekandeid lisandub nii, kuidas võimalusi kirjutamiseks tekib. Kirjutises kasutatud arhitektuuriloolised ülestähendused pärinevad enamjaolt Haapsalu Linnavalitsuse linnaarengu ja muinsuskaitse peaspetsialistilt Tõnis Padult.

  

Algus(ed)

 

Legendid jutustavad, et nii umbes 11 000 aastat tagasi tõusis merest Gotlandi saar. Esialgu küll ainult ööseks, päeval olevat saar merre vajunud. Kui esimene asukas Tjelvar taipas saarele teha tule, see enam merre tagasi ei vajunud. Tjelvarist ja tema naisest Vitastjernast said gotlandlaste vaarvanemad.

Gotland on olnud asustatud aastatuhandeid ning saarel leidub selle kinnituseks ligi 42 000 muinasmälestist. Omapäraseimad on Gotlandi pronksiaegsed matmiskohad: laevkalmed (skeppssätningar) ning matmiskohtadena kasutatud kivikuhjatised (rojr), I aastatuhandest pärinevad ruunikivid (runsten) ja pildikivid (bildsten).

 

Gannarve paadikalme Fröjeli kihelkonnas on 29 m pikk ja 5 m lai. Kivilaev on  noorema pronksiaja (1100-1500 eKr) matusekoht. Foto: A. Engman.

Viikingiajal (u 700-1100) sai Gotlandist Põhja-Euroopa rikkaim piirkond, millel olid oma kaubahoovid Novgorodis ja Londonis. 12. sajandil sai Visby üheks Hansaliidu keskuseks. See oli majanduslikus mõttes saare hiilgeajaks, mil ehitati muuhulgas arvukalt ristiusu kirikuid, mille arhitektuuriliste rikkustega tutvumine oli ka meie retke peamiseks eesmärgiks.

 

Öja kivikirik. Ilmselt just selle koha nimi on olnud aluseks Gotlandi eestikeelsele nimekujule - Ojamaa. Kiriku vanimaks osaks on omapärane kooriosa, väljast nelinurkse hoone see on ümarkaarne absiid. Foto: T. Padu.

Keskaegne majanduslik õitseng ei kestnud aga liiga pikalt ning 13. sajandi lõpus algas Visby ja kogu Gotlandi järkjärguline poliitilis-majandusliku tähtsuse vähenemine. Hädadel on kalduvus akumuleeruda - saare olulisust ja jõukust kahandasid ka kehv viljasaak ja 1350. aastal saart laastanud must surm.

Saaremaast (2922 km²) territoriaalselt vaid pisut suurem Gotland ehk eesti keeles Ojamaa (2994 km²) asub Eesti rannikust linnulennult umbes 150 km kaugusel, kuid isiklikku veesõidukit omamata ei ole sinna siiski mitte kõige lihtsam ja mugavam minna. Praegu on Eestist parvlaevaga reisides võimalusi kaks – Tallinnast Stockholmi või Paldiskist Kappelskäri ning sealt juba edasi Oskarshamini või Nynäshamni kaudu Visbysse. Võimalus on ka lennata Stockholmi, Norrköpingi või Nyköpingi kaudu Visbysse. Navigatsioonihooajal on muidugi Gotlandile pääsemisel suur eelis neil, kellel on Rootsi suurima saare külastamiseks oma veesõiduk. Meie reis algas Paldiskist pühapäeva hilisõhtul. Visbys randusime teisipäeva varahommikul. Ei olnud kõige lühem ja mugavam tee, kuid kui puhkusepäevad liiga loetud ei ole, võib seesugust liikumist endale vahel lubada. Oletatavasti oli aga tegemist ühe soodsaima võimalusega Eestist Gotlandile jõuda. Jääb loota, et ükskord saabuvad ajad, mil Eesti rannikult Gotlandile ka ilma Rootsi mandriosa väisamata sõita saab.

 

 

Hilisõhtune Visby jahisadam. Foto: A. Engman.

 

Kui on neid, kes samuti Kapellskäri kaudu Rootsis maabuvad, soovitab siinkirjutaja minna vaatama Roslageni rannas asuvat MS Estonia laevahuku mälestusmärki – graniitkaljul asuvat monoliitset puuristi.

 

MS Estonia laevahuku mälestusmärk. Kapellskäri neem on lähim koht Rootsi mandil Estonia laevahuku kohale. Foto: T. Padu.

 

Meie Gotlandi-sõiduga oli seotud veel üks isiklikku laadi algus: meie ajaloo- ja arhitektuurihuvilistest ränduritest koosneva reisiseltskonna noorima liikme, 4-kuuse Ekke Oskari jaoks oli see esimene pikem kodust eemalolek ja märgilise tähendusega algus tema ränduriks olemise teel, ehkki enamjaolt kulges see magades ja selg vastu sõidusuunda.

Foto: A. Engman