15. oktoobril, oktoobrikuu kolmandal laupäeval 2011 tähistati Eestis esimest korda lipupäevana hõimurahvaste päeva. Sestap on igati asja- ja ajakohane kirjutada mõningaid mõtteid ühest eestlaste hõimurahvast ehk saamidest ja nende traditsioonilisest asualast Lapimaast, mis nii mõnegi Rändurite klubi liikme jaoks on aastaid olnud üks neid kohti, kuhu ikka ja jälle tagasi minnakse. Alljärgnevas keskendutakse ennekõike Soome territooriumil olevale saamide asualadele.
Kaart: Internet, http://www.kaapeli.fi/
Põhjuseid, miks Lapimaal käiakse, on erinevaid. Kes tahab nautida suusakeskuste elu ja melu ning kõrgetasemelisi suusaradu ja laskumiseks sobilikke mägesid, varaste hommikutundideni suusakeskuste ööklubides tantsu vihtuda; kes meelierutavate kelgukoeraretkede ja saanisõitudega adrenaliini taset tõsta ja virmaliste diskot imetleda; kes kirgast kevadvalgust ja lumesulamise aega näha; kes hindab suviseid tundru- ja kalaretkesid miljonite sääskede suminast saadetuna ning kellele meeldib lõherikastel jõgedel kalastada; kes huvitub saamide traditsioonilisest tegevusalast ehk põhjapõdrakasvatusest; kes ruska-aegsest Lapimaast (ruska-aeg on lühike periood sügisel, mil üle tundrute on hiilinud esimesed öökülmad, muutes tundrud sadades punastes toonides lõõskavateks iludusteks); kes peab aga lugu seljakotiga matkamist ja kaunite kantide nautimist sõltumata aastaajast.
Ruska-aegne tundru
Saamide ajaarvestuse kohaselt on Lapis kaheksa aastaaega ja iga neist pakub midagi sellele, kes on vaevunud ette võtma teekonda saamide traditsioonilistele asualadele.
Foto: Internet, http://www.kolumbus.fi/reijo.laaksonen/kuvat/
Lapimaa ei vea kunagi alt seda, kes läheb sinna ootusega veeta kvaliteetne puhkus keset vaikust ja rahu. Vaikus, rahu, võimalus vaadata üle laugete tundrute kilomeetrite ja kilomeetrite taha ning kuulata vaikuse häält on midagi, mida Lapimaa pakub. Vaikuse kuulamise võimalus on üha kära- ja mürarohkemas ning massikommunikatsiooni „toodangust“ ülekuhjatud maailmas aina haruldasemaks muutumas ning ainuüksi see muudab Lapimaa väga eriliseks sihtkohaks.
Järgi vaistu, kuid kasuta ka kaarti!
Neile, kes peavad lugu jalgsimatkadest, looduslähedastest eluviisidest ning fotografeerimisest, on Lapimaa eriline maiuspala iseäranis suvel ja sügisel, ruska-ajal.
Vaatamata suurele territooriumile on Lapimaa teedevõrgustik läbimõeldud ja heal tasemel. Taristute kasutamisel tuleb aega arvestada sellega, et igas külas ei pruugi olla internetiühendust ning tanklasse või kauplusesse jõudmiseks tuleb läbida sadakond või rohkem kilomeetrit, et järgmisesse asulasse jõuda.
Ühel kargel septembrihommikul teel Karigasniemilt Utsjokile sai auto peale võetud lumisel teel hääletanud vanaproua, kes seletas, et käib kord-paar nädalas postkontoris ja poes, mis jääb kodust ligikaudu 60 km kaugusele. Kuna transpordiühendust kahe punkti vahel ei ole, käib atsakas tädi oma asju ajamas ja toidutagavarasid täiendamas n.ö juhusliku transpordi abiga. Kuna aga liiklus piirkonnas ei ole just kõige tihedam (meile tuli 60 km läbimisel vastu 2-3 autot), siis tihti tuleb proual jala kõndida mitu tundi, kuni tuleb mõni juhuslik sõiduauto ja ta poele-postkontorile lähemale viib. Sageli võtab poes ja postkontoris käimine toimekal proual terve päeva... aga aeg ja vahemaad ongi Lapis teise tähendusega kui meie siin Maarjamaal harjunud oleme.
Lapimaal on hästi korraldatud looduskaitsealasid või rahvusparke (kokku 8), kus liikudes tuleb arvestada looduse säilitamise ja hoidmise eesmärgil seatud piirangutega. Samuti on neis liikudes oht kohata teisi matkajaid (mida mõnel n.ö metsikul tundrurajal harva juhtub, pigem on tõenäolisem kohtumine väiksearvulise hulkuva põhjapõdrakarja, lemmingute või teiste tundru põlisasukatega).
Lapis liikudes tasub olla tähelepanelik, sest põhjapõtradel on omad teed ja rajad, mis võivad ristuda inimeste omadega
Looduskaitsealade loend ja muu teemakohane teave:
http://www.luontoon.fi/RETKIKOHTEET/KANSALLISPUISTOT/Sivut/Default.aspx.
http://www.luontoon.fi/RETKIKOHTEET/KANSALLISPUISTOT/Sivut/Default.aspx.
Märksa huvitavam on muidugi (omal riisikol) liikuda väljaspool looduskaitsealade ja rahvusparkide piire ürgse ja puutumatu looduse keskel.
Saam kulda sõelumas
Kahtlemata muudavad Lapimaa ainulaadseks selle elanikud ehk saamid (nb! nimetust „laplased“ peavad saamid ise halvustavaks) ja nende mõneti arhailised tegevusalad. Saamide asustusvöönd laiub nelja riigi territooriumil, on u 2000 km pikk ja selle koguulatus on ligi 400 000 km². Täna elab neid pisut nomaadlikke eluviisidega hõimurahvaid Soome territooriumil ligikaudu 4000, Norras 40 000, Rootsis 10 000 ja Venemaal 2 000 (http://www.suri.ee/r/sami/index.html). See teeb saamidest arvukaima põlisrahva Põhja-Euroopas.
Saame ja nende eluolu on tänuväärse ülevaatlikkusega kajastatud Fenno-Ugria Asutuse koduleheküljel: http://www.fennougria.ee/index.php?id=11843 Samas on ka mitmeid kasulikke teemakohaseid linke. Inarisse sattudes julgeb siinkirjutaja soovitada Saami muuseumi Siidat, http://www.siida.fi/.
Saamid (nagu ka paljud teised väikerahvad) on oma ajaloo jooksul võrdlemisi palju vintsutada saanud, mis kinnitab, et mitte alati ei taga muust tsivilisatsioonist kaugemal asumine veel tingimata rahu ja turvalisust. Keda saamide lugu lähemalt huvitab, võiks kuulata Vikerraadio heliarhiivist Andrus Mölderi ja Marje Lenk´i raadiosaateid Riigita rahvas – saamid 1 ja 2.
Sevettijärvi (mille elanikkond koosneb peamiselt õigeusklikest) rahula
Ilmselt ei ole liialdus väita, et tänapäeval on saamide olukord parem kui kunagi varem nende pika ajaloo vältel – saamidel on oma parlamendid Soomes, Rootsis ja Norras, oma raadiojaamad, teleuudised, omakeelsed ajalehed ja ajakirjad ning haruldane ei ole saamikeelsete raamatute väljaandmine (muide, esimene saamikeelne raamat oli 1619. aastal ilmunud kirikukäsiraamat), rääkimata kuulsate saami joigude, kui Euroopa vanima ja algupäraseima muusikavormi kasutamisest kaasaegses saami muusikas. Nii nagu mujal Euroopas, on üha suuremat tähelepanu hakatud pöörama rahva identiteedile omaste oskuste elluäratamisel - näiteks saami lugude vestmisoskuste või traditsiooniliste käsitööoskuste edendamisele.
Saami naine vitspunutisi tegemas
Saami köök on oma lihtsuses midagi, mida kohapeal olles kindlasti proovida tasuks – hõrgud põhjapõdralihast valmistatud road, küpsetatud lõhe, marjadest vaaritatud magusroad ja küpsetised ning muidugi tunde tulel tuksunud pannukahvi (kannukohv). Kuna kangemaid jooke müüvaid Alko poode pole hõreda asustusega Lapimaal just kuigi tihedalt, siis sisemise ja välimise kompressi tegemiseks on soovitav omad „ravimid“ kaasa võtta.
Teatavasti on Lapimaal avastatud mitmeid kulla- ja vääriskivide poolest rikkaid piirkondi, mis õnnejahtijaid lähemalt ja kaugemalt on ikka Lapimaale viinud. Samas võib öelda, et Lapimaal käimine on nagu üks vaikne kulla sõelumine – Lapimaa tundmaõppimine vajab aega, rahu, kannatlikkust ning oskust näha ja märgata. Seda vaatamata vahel lõõskavatele tundrute tuultele, mitmeid päevi kestvatele vihmahoogudele, näpistavale külmale või kohati lõputuna tunduvale kaamosele.
Kindlasti ei ole Lapimaa odav reisisihtkoht (nädal Egiptuse, Hispaania või Türgi liivadel tekitab rahakotis kindlasti väiksema tõmbetuule), kuid neile, kes tahavad kogeda midagi väga ainulaadset, samas lihtsat ja rikastavat, on Lapimaa kindlasti õige kant väisamiseks.
Eelpool kirjeldatu sisaldab vaid fragmente sellest, mis on Lapimaale iseloomulik ja selle kandi siinkirjutajale lummavaks muudab. Kuna Lapimaa on kaugelt rohkem, kui ühes logiraamatu sissekandes on võimalik kajastada, siis tasub kindlasti ise Lapimaale, Põhja-Euroopa servale kohale minna ja sealse puutumatu looduse ning elu ja oluga tutvust teha. Seejuures tuleb aga olla tähelepanelik, sest kuuldavasti on neil, kes Lapi-pisikusse nakatunud üsna raske sellest lahti saada.
Foto: Internet, www.luumaenlehti.fi
Ahjaa, kõigil neil, kes arvavad, et on Rovaniemil jõuluvanal külas käies või Levi ja Saariselkä suusakeskustes viibides näinud Lapimaad, tuleks ilmselt soovitada veel mõnda retke, mis ulatuks eelmainitud punktidest põhja poole.
Lähem teave Lapimaa kohta:
