Naschmarkt kui peegeldus Austria ajaloost ja tavadest

Kui 16. sajandil tõid Viini lähikonna lehmapidajad viinlastele piima müügiks, oli neil õigus oma saarepuust piimanõud panna maha selleks eraldatud platsil, mida hiljem hakati nende samade püttide järgi kutsuma Aschenmarktiks. Sellest arenes aja jooksul välja viinlasete suupärasem Naschmarkt.

Ehkki lahtise piima müüki (m.h ilmselt karmide euronõuete tõttu) enam turul ei toimu, saab Naschmarktilt jätkuvalt osta suures valikus piima- ja lihatooteid, aga ka mereande, aed- ja juurvilju, maitsetaimi ja maitseaineid, kohalikke hõrgutisi (k.a kohalikke jooke) ning idamaiseid roogasid. Laupäeviti on turu lõunapoolses otsas ka vanakraamiturg, kust leiab kõiksugu träni alustades Šiva kõrvarõngastest kuni kasutatud rösteri juhtmeni.

Naschmarktil müüdav ja seal toimuv on läbilõige Austria kultuuri- ja ajaloost, aga ka Austria-Ungari keisririigi rahvuslikust, kultuurilisest ja keelelisest mitmekülgusest. Turul müüdava põhjal on võimalik aimata kunagise keisririigi geograafilisi piire ning riigis valitsenud kultuurilist mitmekülgsust ja tavasid.

Wienzeiles asuv Naschmark on ka armastatud kogunemiskoht. Siia tullakse sõprade ja lähedastega päeva esimesele vahuveinile, hommikukohvile või Austria ühele tuntuimale magustoidule  kaiserschmarrn´le (lihtsustatult väljendades on tegemist hakitud pannkookidega). Turul on arvukalt õdusaid söögikohti ja lette, kus head-paremat maitsta või kaasa osta.

Naschmarktile minnes peab aga kindlasti aega varuma, sest turul liikumine ja ka kauplemine toimub Viinile kohase väärikusega. Lisaks võtab rahvarohkusest tulenevalt 1,5 km pikkuse turuplatsi läbimine omajagu aega.

P.S. Mõistagi saab Naschmarktilt osta sügisel populaarset Sturmi ja aastaringselt armastatud kõrvitsaseemneõli. Viimaseta ei kujuta austerlased kokkamist ette.

Sületäis rahvuslikku uhkust. Seik ühest Viini plaadipoest.

Hiljuti tähistati Eestis paljude kaunite kontsertide ja arvukate ettevõtmistega maailmas ilmselt ühe tuntuima eestlase, maestro Arvo Pärdi juubelit. Osaliselt veel suviste ja varasügiseste kontserdielamuste mõju all olnuna sai külastatud Viini Muusikamaja (Haus der Musik, www.hdm.ad) kõrval asuvat plaadipoodi. Küsimuse peale, kas teil Arvo Pärdi muusikat leidub, vastas müüja kiiresti: „Ja, aber natürlich!“ Ise tõttas samal ajal plaate otsima. Vähem kui minuti pärast oli ta tagasi sületäie plaatidega. Selline hulk salvestisi oli üllatav, sest üheski Eesti plaadipoes ei ole siinkirjutaja sellist hulka Arvo Pärdi plaate leidnud. Müüja hakkas varmalt seletama, et seoses maestro 75. sünnipäevaga on neil ka kaks uhiuut plaati ning ühel neist dirigeerib (samuti eestlane) Kristjan Järvi, kes on tuntud dirigent Neeme Järvi poeg. Müüa selgitused olid vägagi asjatundlikud. Mõttevahetuse lõpetuseks sai kommentaaride eest tänatud ja siirdutud plaatidega tutvuma. Südames aga puhkes lõkkele rahvuslik uhkuselõke. Oli uhke olla Nende Inimeste rahvuskaaslane. Oli hea tunne olla eestlane.  

P.S.
Mõnedes valdkondades teatakse meist maailmas siiski oluliselt rohkem kui seda, et eestlased ei ela Austraalias või et meie emakeel ei ole vene keel. Teatakse m.h tänu sellistele pühendunud inimestele nagu eelnimetatud. Oleks tore kui me ka ise neid väikse Eesti suuri Inimesi, nende tegevust ja loomingut paremini tunneksime ning nende suurust ja olulisust vääriliselt hinnata oskaksime.  

Trzesniewski ja Hawelka - lihtsuse võlu ja traditsioonide lummus.

Viini südalinnas Dorotheergasse 1 on 1902. aastast tegutsenud puhvet, mille nime hääldamiseks tuleb kordi hoogu võtta ja ka siis on raske sõna veerimisega edukalt lõpuni jõuda, sest selles on häälikuid, mida soome-ugrilase kõneaparaat ei võta omaks. Tr… trz…trzesniewski. Vastupidiselt koha keerulisele nimele on selle kontseptsioon lihtne – pakutakse kahtekümmet ühte sorti võileivakesi, neist 18 sorti tehakse samade retseptide järgi kui siis, kui toimekas Francisek Trzesniewski Grabeni ääres puhveti avas. Pereettevõte on põlvkondade töö tulemusel arenenud ja laienenud ning täna võib Viinist leida juba 10 Trzesniewski võileivapuhvetit, mille ees on järjekorrad pigem reegel kui erand. Õnneks on tegemist heas mõttes kiire eine võtmise kohtadega ning järjekorrad liiguvad kiiresti. Kuna tegemist on valdavalt püstijala-kohtadega, kus on üksikud toolidega lauad, ei saa ka ennast süües unustada või unistama jääda. Teiseks on võileivad nii maitsvad, et kaovad märkamatult mõne hetkega taldrikult kõhtu. 

Võileibade valmistamisel kasutatakse kahte põhikomponenti – musta leiba ja muna. Imeliselt nüansirikaste ja maitsvate võileibade juurde võtavad kohalikud ühe Pfiff´i (0,2 l õlut), vahel ka kaks või kolm ning teekond võib jätkuda.

Trzesniewski on erilise auraga koht, kuhu tasub kergele einele minna või siis imemaitsvaid võileibu karbiga kaasa osta (www.trzesniewski.at).

Kui vats on võileibadest pakatamas, ent ruumi on siiski veel ühele kleine Schwarzen´ile või melange`le, on üle tänava üks legendaarsemaid Viini kohvikuid, kirjanike ja kunstiinimeste armastatud kogunemiskoht, Café Hawelka. See pretensioonitu kohake on samuti kõnekas näide sellest, kuidas põlvkondade järjepideva töö tulemusel on võimalik luua väärtusi, millel ei ole tähendus mitte ainult oma ajas, vaid ka tulevastele aegadele. On üsna tõenäoline, et Hawelka andnud Austriale ja austerlastele rohkem kui ükski teine Viini arvukatest kohvikutest.

Kunagisest peamiselt kunstnike ja kirjanike meelispaigast on tänaseks saanud sedavõrd populaarne koht, et laua saamiseks tuleb vahel koguni 15-20 minutit järjekorras seista.

Kohviku omapära kinnitab aga ka tõik, et Viini tutvustavates väljaannetes võib Hawelkat leida nii kohvikute rubriigist kui ka vaatamisväärsusi käsitlevast peatükist. Ja tõesti, kui te Hawelkasse sisenedes parasjagu vaba lauda ei leia ja mõnda kunsti- või kirjainimest ei kohta, on see tore kohvik seda väärt, et aeg maha võtta, mõne laua vabanemist ootama jääda, aastakümnete jooksul sinna kogunenud kultuurihõngu sisse hingata ning Hawelka kunstikoguga tutvuda (www.hawelka.at).

Valge ei saa kunagi päris mustaks ja must kunagi päris valgeks. Episoodid kultuuride kokkupõrkest.

Ühel vihmasel sügisõhtul hakkas ühes Helsingi kesklinna korteris mängima DVD-mängija, tuues lähenevasse kaamosesse Aafrika päikest ja eksootikat. Plaadimasinas mängis Corinne Hofmanni raamatu põhjal vändatud draama „Valge masai“ (The White Masai, 2005), peaosades väga loomulikud ja lummavad Nina Hoss ja Jacky Ido. See on kaunis ja vägagi „päris“ jutustus sellest, kuidas kultuuritaust, tavad ja uskumused seljatavad inimlikud tunded, vastastikuse tõmbe ja lootuse. See on lugu valge naise ja musta mehe konarlikust kooseksisteerimisest. Taustaks imelised loodusvaated ja pisut ka masaide kultuuri ning elu-olu.

Filmi lühitutvustus: http://www.youtube.com/watch?v=eE1tRM-j1bY

Lõuna-Keenias ja Põhja-Tansaanias elab esiisade ja esiemade tavade järgi masaide hõim. Nende arhailiste Musta mandri elanike kohta saab lähemalt lugeda http://www.maasai-association.org/maasai.html. Masaid elatuvad peamiselt põllumajandusest ja karjakasvatusest, kuid viimasel ajal üha rohkem ka turismist, teenides kena lisasissetuleku oma eripärade tutvustamisest. Nii näiteks pakuvad nad huvilisele võimalust külastada nende „näidisküla“,  mis koosneb 12st õlgkatusega onnist. Masaid korraldavad turistidele meeliköitvaid safarieid ja jalgsimatku ning pakuvad võimalust tutvuda sealse rikkaliku linnuriigiga, uurida masaide küla elu-olu või võtta ette üks õhupalliretk savannide kohal. Täpsemalt www.basecampexplorer.com  Kutsuv, mis? Eriti keset lähenevast kaamost.

Fotod internetist.

Lviv – killuke Kesk-Euroopat ja pilvena pruutpaare

Lvivi jõudes valdas vanderselle õdus äratundmine ja teatav kodusus – keskaegsed kitsad munakivitänavad, klassitsistlikud hooned, linna loogiline ülesehitus ja transpordisüsteem, euroopalikult rõivastuvad inimesed, sätitud vaateakendega kauplused, kohvikud ja restoranid, pargid ja puiesteed, monumendid - hea sümbioos boheemlaslikkusest ning praktilisest ja loogilisest elukorraldusest.

Lvivi mainiti esmakordselt 1256. aastal, kuid linnaõigused sai 100 aastat hiljem. Tänaseks on linn kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse – ja põhjusega. See linnake on tõeline pärl. Idüllilisi tänavaid, põnevaid hoove ja nurgataguseid, kuhu kiigata, on Lvivis igal sammul. Üks linna suurimaid vaatamisväärsusi on 19. sajandi viimastel aastatel ehitatud Lvivi ooperi- ja balletiteater. Suvisel ajal on teatri esine väljak sumisev kogunemiskoht, kus tegevust leiab nii see, kes äsja on kõndima õppinud, kui ka see, kes seda oskust vaikselt minetama hakkab.

 On näha ja tunda, et Lvivi on kogunenud märkimisväärsel hulgal vaimueliiti. Siin asub ka riigi vanim ülikool - 1661. aastal asutatud Lvivi Ivan Franko Rahvuslik ülikool. Muide, Lvivi ülikoolis saab õppida ka eesti keelt. Selle eest seisab alates 2009. aasta veebruarist hea lektor Maarja Hein.  

Lviv on arhitektuurigurmaanidele magus suutäis. Lisaks kesklinnale tasuks Lvivis olles uudistama minna ka juugendstiilis raudteejaama, mida peetakse Euroopa üheks kaunimaks ja vanimaks. Ukraina kontekstis on tegemist arvatavasti ühe suurima ja olulisima raudteesõlmega.  

Kindlasti tasuks Lvivis olles aega võtta mõne kabeli, kiriku või kloostri külastamiseks. Neid on linnas väga-väga palju ja religiooni lähedust ning selle olulisust on tunda igal sammul. Siin on Ukraina kreeka-katoliku, rooma-katoliku, armeenia kiriku pühakojad, aga ka paljude teiste religioonide sakraalehitised. Üks teemakohane tähelepanek, mis käib kogu Ukraina kohta – kogu riigis kerkivad arvukad pühakojad - ehitatakse nii uusi, kuid taastatakse ka nõukogude ajal hävitatud või lagunenud kirikuid. Kuldsed sibulkuplid läikisid värskusest väga paljudes kohtades ning tellingutes (peamiselt kreeka-katoliku) kirikuid oli rohkem kui kokku jaksasime lugeda.

Lvivis on igal sammul tunda, et tegemist on pika ajalooga, erinevate kultuuride, religioonide, tavade ja võimupiiride ristumispunktiga. Selle kinnituseks on ka arvukad söögi- ja toidukohad. Õdusaid ja huvitavaid kohvikuid ja restorane (k.a rahvusrestorane) on rikkalikult. Tiina Rekandi „Krimmi päevikust“ leidsime vihje peaväljaku (Rynok Square) läheduses olevale pubile nimega Gaasilamp, mida Lvivi sattudes külastada tasub. Toit on seal  väga maitsev ja põnevalt serveeritud, interjöör huvitav ja õhkkond mõnus.

Lääne-Ukrainat külastavale rändurile saab soovitada ukraina keele algtõdede omandamist. Erinevalt Ukraina põhja-, kesk- ja lõunaosast, kus sai väga hästi hakkama vene keelega, oli Lääne-Ukraina ühemõtteliselt ukrainakeelne. Vene keelest saadakse küll aru, kuid (põhimõtteliselt) ei räägita, inglise keelt aga hästi ei osata. Ehk oleks rohkem õnne olnud poola keelega, kuid selle valdajaid kahjuks meie hulgas polnud.

Ja veel, Eestit on statistika kohaselt riik, kus on võrreldes teiste Euroopa riikidega kõige enam vabaabielus elavaid inimesi ja abiellumine mitte väga populaarne. Kas ühiskondlikest traditsioonidest, religioossete veendumuste tugevusest või lihtsalt trendist on abiellumine Ukrainas populaarne. Lvivis oli kohati oli tunne, et oleme sattunud pulmaparadiisi, kus oht mõnda pruutpaari filmiva või pildistava kaameramehe ette jääda oli reaalne, sest igal sammul võis kohata elevil pruutpaare, neid saatvaid pruutneiusid ja peiupoisse (kes kõik olid muide pruudi-peiuga samaealised). Pruutkleidis tikk-kontsadel saatjaskonnaga linnas patseerimine tundus olevat osa sealsest pulmakombestikust. Kõikides kirikutes, kuhu sisse põikasime, võis jälgida laulatustalitust või näha ühte pruutpaari kirikust väljumas ja teist kiriku uksel erutunult oma järge ootamas. Olles mõned tunnid järjekindlalt teele sattunud pruutpaare pildistanud avastasime ühel hetkel, et meist pildistamises kõige edukam oli noppinud ühte kaadrisse lausa seitse (sic!) paari värskelt abiellunuid.

See pruutpaaride pilv ülendas me meeli ja viis mõttele ilusale päevale ja kogu reisile pidulik punkt panna ning Lvivist lahkusime toekas tort auto pagasiruumis. Õhtul ööbimispaika jõudes lasime tänutunde ja ilmse rahuloluga õnnestunud sõidu üle tordil ja Krimmist kaasa ostetud veinil hea maitsta.  La vita e bella!

Uitmõtteid Moldovast

Reede, 3. september

Otsustasime Lvovi - meie reisi viimasesse sihtpunkti enne kodu - minna Moldova kaudu. Kodutee venitas see küll mõnesaja kilomeetri võrra pikemaks, kuid vaevalt, et lähiajal sinna kanti ilma olulise põhjuseta satume ja sestap pidasime kõrvalepõiget igati põhjendatuks.

N.n külmutatud konflikti piirkond ehk Transnistria ja türgikeelsete kristlastega asustatud Gagauusia autonoomne piirkond jäid meie teelt kõrvale, kuid diagonaalis läbi riigi sõites saime võrdlemisi mitmekülgse ettekujutuse sellest, milline näeb välja üks Euroopa vaesemaks riigiks peetud maa. Vaated laugetele mägedele ja põldudele olid lummavad. Mäeseljandikud olid täis tikitud viinamarjaistandusi, maisipõlde, põllulappe ja peenraid.

Külad on tiheda asustusega maja-maja külge kleebitud, igaüks oma kaunistuste ja põnevate hoovidega vaatamisväärsus. Silma hakkas üldine kasinus, samas hoolitsetus sel määral kui see on võimalik (või vajalik). Sealsel maarahval on ilumeelt oma kodusid kaunite sepiste või seinamaalingutega kaunistada. Kunstimeelt on jätkunud ka külades olevate välialtarite ja pühakukujude kaunistamisel.

Külatänavail (ja ka suurte maanteede ääres) olid siin-seal ühiskasutuseks mõeldud kaevud, mis sageli olid paigaldatud välialtarite vahetusse lähedusse. Tugev sümboolika mõlemas ja iseäranis selliselt liidetuna.  

Üllatav oli Dnestri-äärses riigis põllumajandustehnika vähesus – traktori asemel on majapidamistes kasutusel peamiselt hobujõud ning enamus põllutöid tehakse ära käsitsi. Läbi Moldova sõites ja põldudel inimesi kas maisi lõikamas või kartuleid võtmas nähes oli tunne, et oleme teinud hüppe ajas tagasi. Sügav lugupidamine sealsete inimeste suhtes, kes on Moldovasse jäänud (veerand tööealisest elanikkonnast pidavat elatist teenima väljaspool Moldovat) ja igapäevase toidulaua katavad oma põllu- ja aiasaadustega. Ökotooteid hinnatavates ühiskondades võib see ju tunduda ideaalne kui piim tuleb heinamaal rohtu nosivast kitsest ja suvekõrvitsad pannile oma põllult, kuid sealsete inimeste jaoks on see sageli ainus viis nina vee peal hoida. Inimesed, kellega kokku puutusime, tundusid rahulikud, vastutulelikud ja vaiksed, aga ka kuidagi hallid ja mornid.

Kahetsusväärselt nigelas seisus oli ka enamus teid, mida mööda sattusime sõitma. Kummastust tekitasid esmaste toiduainete, autokütuse ja söögi hinnad toitlustusasutustes. Need olid „keskmisel Eesti tasemel“ samal ajal kui riigi ametlik keskmine palk on 2645 EEK (jaanuar 2010) ja suurimat tööhõivet pakkuvas agraarsektoris (ligikaudu 40%) koguni 1272 EEK. Samas selgitab see hästi kohalike kimbatust Balti linnas (elanike arvult riigi kolmas Chisinau ja Tiraspoli järel) vastamaks meie küsimusele, kus nende linnas söögikohta võib leida. 

Moldova jättis tervikuna võrdlemisi nukra mulje. Ehkki tegemist on Euroopa riigiga, mis  saab Euroopa Liidult enim abi (Marianne Mikko. Moldova: lääne ja ida vahel. Tartu ülikooli Kirjastus, 2008), on riigil ilmselt veel pikk tee käia, enne kui selle majandus jalule saadakse. Muide, Moldova on ka Eesti arenguabikoostöö üks peamisi sihtriike.

„Kuldse kollektsiooni“ asukohta ehk maailma suurimat veinikeldrit Milestii Mici´t, mis on kantud ka Guinnessi rekordite raamatusse, sest pikkust on sel keldril rohkem kui 200 km ning suuruselt teise veinikeldrisse Cricovasse, mille kollektsiooni kuulub üle miljoni veinipudeli, me kahjuks ei jõudnud, kuid tee peale jäi 1872. aastal asutatud Purcari noobel veinimõis ning sealt sai kaasa ostetud ka nende uusimast viinamarjasordist - elegantsest Pinot Grigio - valmistatud veine. Mõisa juurde kuulub ka esinduslik hotell ja restoran. Veinimari on Moldova jaoks äärmiselt oluline - raske on ette kujutada, millises seisus võiks riik olla siis, kui neil ei oleks viinamarjaistandusi ja klimaatilisi eeldusi selle marja kasvatamiseks. Kindlasti on viinamarjad ka teema, mille pärast tasuks Moldovasse minna ja sealsete veinimõisate, veinikeldrite ja viinamarjasortidega lähemat tutvust teha.   

Moldoval näib olevat teatud sarnasusi Itaaliaga – mõningal määral keelelised sarnasused, looduslik mitmekesisus, arvukad viinamarjaistandused, „nähtav“ religioossus kirikute, kloostrite ja välialtarite näol, erilised rahvusroad.

Lihtne ja mõnus sealsete inimeste elu aga arvatavasti ei ole. Selleks, et Moldovast terviklikumat ettekujutust saada, tuleb aga ilmselt järgmisena lugemislauale tõsta Marje Aksli „Minu Moldova“ (Petrone Print, Greif, 2008) ja mine tea, võib-olla isegi kunagi tagasi minna, et selle teistsuguse ja huvitava riigiga lähemat tutvust teha.

Hilisõhtu stepi tähtede all

Tagantjärgi omandavad mõned hetked või sündmused erilise tähenduse ning küllap paljut mõistamegi tagantjärgi, sest teadmine, tarkus ja tõde saabub tihti tasahilju.

Üks vandersellide kirkamaid reisimälestusi oli hiline õhtu stepis Eesti Tare terrassil pikutades ja hõbedaselt säravaid tähti imetledes, komeedina langevaid taevakehasid kokku lugedes ja iga langevat tähte nähes uut soovi välja mõeldes. Taustaks öise stepi hääled, sirtsude kõrvulukustav siristamine ja kaugemal külas ajuti koerte haugatused. Sekka välguna sähvivad nahkhiired oma õhtuseid lennuretki sooritamas ning vandersellide mõtted elust, olust, inimestest ja maailmast.  

Eestis tagasi olles ja hea sõbra Arhoga (Tuhkru) muljeid vahetades avastasime, et ehkki olime Krimmis viibinud erinevatel aegadel (tema aastal 2007), olid mõned meie mälestused seal kogetud hetkedest ja kohtadest väga sarnased. Kui vandersellid salvestasid ainulaadsed hetked stepi ööst mällu, siis Arho jäädvustas oma emotsioonid ka fotodele ja vormis sõnadeks.

Arho nõusolekul avaldame tema toonased mõtteread, mida kaunistavad tema tehtud fotod.

Stepiveerel

Öö oma tsikaadide unelevas viisis, üle laisa laine kannab loksuva Aasovi mere ihusooja tuulesuudlusena Laulu, laulu armsamast. Laulu kaunimast mäekingust, voogava tuule seljandikul, süleluse paigas, tasases stepis, ootavate taevasilmade all. Ja ma puhusin vaikseks, lahkuvaks suitsuvineks tahileegi, et tähed saaksid särada.

Soovidepuu

Ei ma küsi, mida mul kaasa on võtta Sinu suurte andide keskelt, vaid seon oma palved nõnda kui paljud enne mind palmitsenud. Kanged sõnad leiavad ise Su juures oma õiged värvid ja tänud sõnatuna jutustavad Sulle mu lood. Jah, neis on tujujooni, aga ka sooja rõõmu mu seest, sest Sina oled mu pikkade teekondade tähiseks ja märgiks mu ees.

Sic transit gloria mundi / Nii möödub maailma hiilgus

Ilmselt enamus meist mäletab veel aega, mil nõukogude kord oma ettemääratud saatust järgis ja kokku varises. Eesti maapiirkondades lakkasid üleüldise lagunemise laines olemast kolhoosid ja sovhoosid ning põllumeestel tuli põhjalikult kaaluda, kuidas ja milliste ressurssidega tegevust jätkata, kuidas oma tegevust ratsionaalselt ümber korraldada või ehk sootuks teistele tegevusaladele orienteeruda. Paljud põllud jäid ajuti sööti, tootmishooned haigutasid aastaid tühjade tondilossidena, kolhoosikeskused hakkasid tasahilju välja surema. Mis aga alles jäi, oli inimeste töötahe ja lootus parema tuleviku suhtes. Samuti valmisolek vajadusel ka kartulikoori süüa, et oma riik üles ehitada. Meid aitasid õige teeraja algusesse jõuda targad majanduspoliitilised valikud ja peamiselt Põhjamaade investeeringud.

 

Krasnodarkale lähenedes ootas meid aga ühes külakeses ees vaatepilt, mis teoreetiliselt oleks saanud olla reaalsus ka Eestis. Endises õitsvas kolhoosikeskuses valitses haudvaikus, vaid üksik hanekari uitas keskuse lagunenud asfaltteel, mis lookles iga tare väravani ning kinnitas, et stepikolhoosil on kunagi läinud sedavõrd hästi, et asfalti on jätkunud iga kolhoosniku eluasemeni.

Pärastlõunases leitsakus seisid külg-külje kõrval vaikides teeäärsed majakesed. Kunagi teabest kubisenud stend ei ole oma loodupärast funktsiooni ilmselt juba aastaid kandnud ning norutas nukralt küla suurima väljaku ääres. Taamal, peatänava lõpus kolhoosi kontori (või klubi) ees tervitas aga saabujaid Vladimir Iljitš isiklikult. Ilmselt on kunagi olnud ajad, mil talle oktoobrilapsed lilli tõid ja pioneerid teda ümbritsevat parki korras hoidsid. Tänaseks on see möödanik.

Suundudes keskusest stepiteele ootas ees aga veel nukram vaatepilt – siin-seal olid keset välju kivivaremed, mis kunagi olid olnud kolhoosi laudad, viljaaidad ja töökojad. Sama saatus oli tabanud ka tühjaksjäänud elamuid. Kui kolhoosid lagunesid, müüdi maha kõik, millel oli turuväärtus.

Kes müüs, kellele müüdi ja millise hinnaga, on kolhoosi endistele töötajatele teadmata. Nende peamine mure „miljonär“ kolhoosi lagunemisel oli mõelda, kuidas tagada endale ja oma perele igapäevane toidus. Kadusid paljud töökohad ja sellega perede pidev sissetulek. Tekkisid väikemajapidamised – võeti lehmad (kes tänagi enamusele Krasnodarka inimestest aitavad n.ö leiva laual hoida ja väikest sissetulekut võimaldavad), hakati pidama kanu ja hanesid ning varasemast suuremal hulgal kasvatama aed- ja juurvilja.

Tarede tagune maa kuulub praegu veel riigile, kuid see on jaotatud majapidamiste vahel selliselt, et igaüks, kes soovib saab oma maja taga loomale heina teha või juurvilju kasvatada. Probleemiks on muutumas see, et põllumajandusmaade arendajad nihkuvad oma projektidega taredele üha lähemale ning selle võrra väheneb ka Krasnodarka majapidamiste kasutuses olev maa. Küla lehmad karjatatakse ühiste jõududega stepi mõõtmatutel väljadel. Kord-paar päevas sõidavad mööda kolhoosipäevil ehitatud, ent tänaseks väga auklikuks muutunud külatänavat piima kokkuostjad, kes Krasnodarka lehmade piima kokku koguvad ja nende omanikele piima vastuvõtmisel sularahas tasuvad.

Milline on sealsete karja- ja viljakasvatajate tulevik, on raske ennustada. Jääb vaid loota, et krasnodarkalaste elu-olu paraneb enne kui lõpeb nende usk paremasse homsesse. Eestil on läinud hästi, isegi väga hästi. Nii väga tahaks, et hästi võiks minna ka neil, kellega saatusekaaslased oleme olnud.

Teeliste üldisi tähelepanekuid

Ajast ja vahemaadest.

"Te tahaksite mõõta aega, seda mõõtmatut ja mõõdetamatut /.../ ajast tahaksite te teha oja, mille kaldal võiksite istuda ja vaadelda tema voolamist." K.Gibran, "Prohvet" (Huma, 1997) 

Kohalike hinnanguid vahemaadele ja nende läbimiseks kuluvale ajale tasub võtta reservatsioonidega – pisut rohkem kui 1 km võib tähendada kolme kilomeetrit ja 5 minutit jalgsi kõndimist tegelikkuses kujuneda vähemalt veerandtunniseks jalgsimatkaks. Meie kogemuse kohaselt kipuvad kohalikud hindama vahemaid tegelikkusest lühemaks.

 

Strateegilistest infrastruktuuridest. Krimm on suuresti gaasivõrgustikuga kaetud, veekatkestused on aga võrdlemisi levinud. Näib, et süstemaatiline kokkuhoid toimub ka elektrienergia arvelt. Kas sellel või mõnel muul põhjusel muutuvad teed ja tänavad pärast päikese loojumist kiiresti suuremaks riskiallikaks, sest reeglina ei ole maanteed ja tänavad valgustatud. Krimmi teede seisukord on vahelduv – alustades laiast mitmerealisest asfaldist kuni kitsa ja auguliseks sõidetud käänulise mägiteeni. Viimastel liikumiseks tuleb kindlasti aega varuda. Vaated, mis aga neid teid mööda sõites avanevad, on sageli hingematvalt kaunid.

GPSi kasutades on nii Krimmis kui mujal Ukrainas võimalik Garmini kaartidega üsna hästi hakkama saada, v.a mõnedes suuremates linnades. Maanteel liikudes on aga hea igaks juhuks ka atlas käepärast hoida. Bussid sõidavad üsna graafikukohaselt, nii nagu ka maailma pikim trolliühendus Jalta ja Simferopoli vahel (100 km). Juurdepääs Internetile on võrdlemisi kaootiline. Ka mobiililevi on ajuti katkendlik.

Majutusest. Majutuskohti, eriti peremajutust, pakutakse poolsaare lõunarannikul rohkesti. Kui aga tahta ööbida mõnes kindlas majutuskohas, on siiski soovitav kohad aegsasti ette broneerida, seda eriti turismihooajal mais septembri lõpuni. Erinevaid reisikirju lugedes oli meil juba enne reisi algust kujunenud kindel otsus peatuda Jalta lähistel Livadias Eda Golovko juures.

Eda lopsaka aiaga külalistemaja rahuldab vähenõudliku ränduri vajadused igati ja küsitav hind on igati mõistlik (20 USD). Samuti oli meile selle majutuskoha valikul suureks lisaväärtuseks Eda ise ja tema vested Krimmi elu-olust. Meid, eestlasi, on sedavõrd vähe, et tuleb kokku hoida ja „eestimaist“ eelistada. Siinkohal ka Eda külalistemaja koordinaadid: N44˚27.948` E034˚08.456`.

Eda pansionaadi lisaväärtuseks on see, et asub (kuri)kuulsa Livadia palee, kus 1944. aastal sõlmiti Jalta leping, vahetus läheduses.

Mõistagi on võimalik poolsaarel ka telkida, kuid selleks ettenähud kohad, nt. rannad võivad üllatada oma räpasusega (nimetasime sellised rannad räparandadeks). Reeglina on korras ja hoolitsetud n.ö. omanikuga rannad.

Söökidest-jookidest. Krimmis kohtuvad eri rahvuste, kultuuriruumide (Ukraina, Vene, tatari, Kesk-Aasia, Kaukaasia) ja religioonide köögid. Toitude serveerimine võib olla meile harjumuspärasest lihtsam ja kasutatavad lauanõud mitte igal pool kõige puhtamad, on toidud maitsvad ja endale meelepärast kõhutäidet leiab nii taimetoitlane kui lihasõber. Kindlasti tasub proovida kohalikke Massandra veine, kohalikku õlut ja nostalgiamaigulist kalja ning sidrunimaitselist limonaadi. Kalja tasub osta sealt, kus seda müüakse vaatidest (mäletate, kollased ratastel tünnid kirjaga „kvass“?). Priskelt söönuks saab u 30 grivna eest. Oma teel ei õnnestunud meil külastada ühtegi sellist söögikohta, kus oleksime pidanud pettunult või tühja kõhuga lahkuma.

Kaubitsemisest ja kaupmeestest. Kui Odessas tegelevad kauplemisega kõik sealsed rahvad, siis Krimmis on see peamisel krimmitatarlaste (kes on poolsaarel 13. sajandist) tegevusala. Krasnodarkas tõdes Rita: „Tatarlased steppi ei hari, nemad kauplevad.“ Selle ilmekaks tõestuseks oli meie esimene kohtumine kohalikuga Krasnodakas, kui läksime teeäärsesse kauplusesse teed küsima. Sõstrasilmne müüjanna, kes meile teed juhatas, osutus krimmitatarlaseks. Üks iseloomulik joon, mis krimmitatarlasi teistest siinsetest rahvustest eristab, on islami usk. Kõikjal, kus elab tatarlasi, kuulub asula juurde mõni sireda minaretiga mošee, tatarlaste söögikohtades on aga võimalik süüa imemaitsvat plovi, šašlõkki, lambaribi või juua tassike kosutavat rohelist teed. Krimmitatarlased on poolsaarel elanud 13. sajandi algusest. Tänaseks on neid siin vaatamata ajaloolistele vintsutustele (1944. aastal küüditati Usbekistani 183 000 krimmitatarlast) ligi 300 000, ehk ligikaudu 12% elanikkonnast, nende arv kasvab võrreldes teiste Krimmis elavate rahvustega võrdlemisi kiiresti. Lisaks kaubitsemisele kohtab neid üha rohkem teenindussektoris, nt bussi- või taksojuhtidena.

Mõned arhitektuurilised episoodid Krimmi ajaloost

Teisipäev, 31. august

Krasnodarka-Livadia 

Läbitud km 327

 

Vandersellid tegelesid peamiselt turismiga. „Ehh, Uhuuduuri“ väljendit kasutades vaatasime klotse (vaatamisväärsusi). Teel Krasnodarkast Livadiasse (Jalta lähistel) põikasime kaljudesse ehitatud Uspenski mungakloostrisse ja võtsime ette jalgsimatka Tšufut-Kale koobaslinnusesse. Samuti käisime ära kuulsas Bahtšisarai khaanilossis.

 

Ehkki tee 10. sajandil alaanide asutatud Tšufut-Kale koobaslinnusesse osutus lubatust pikemaks, päike lõõskas armutult ja kurk kuivas, oli retk neid ajutisi kannatusi väärt. Isegi kui kohalik ajalugu ei huvita, siis hunnitute loodusvaadete pärast tasub teekond ikkagi ette võtta.

Koobaslinna minnes tasub panna jalga jalgsimatkaks sobilikud jalanõud ja võtta kaasa joogivett. Ja veel, Tšufut-Kale väravas müüakse sissepääsu võimaldavaid pileteid (40 grivnat täispilet ja 20 grivnat üliõpilane). Kaardimakse võimalus puudub.

Bahtšisarai on omaaegne khaaniriigi keskus ning selle kõige paremini säilinud osast – 16. sajandil ehitatud khaanilossist - on saanud üks poolsaare olulisemaid vaatamisväärsusi. Pisarate purskkaev, mis peaks väljendama igavesti vuliseva veega mehe (antud juhul siis khaani) südamevalu, osutus oodatust tagasihoidlikumaks ja raske oli seda ka pildile saada, sest seda ümbritsesid turistide hordid, kes ennast mõistagi kaevu taustal jäädvustada soovisid.

Lossikompleks on hästi säilinud ja värvikast ajaloost tulenevalt huvitav, kuid sellega tutvumiseks peab kindlasti piisavalt aega varuma. Ja kui aega veel üle peaks jääma, saab aega ja taskupõhja jäänud grivnasid tuulutada arvukate suveniirikioskite juures, mis lossi ja selle peasissepääsu ümbritsevad.

Kuna khaaniloss on infotahvlitega võrdlemisi tagasihoidlikult varustatud, tasuks lossi külastades võtta giid, kes oskab poolsaare värvikast ajaloost rääkida ning toonast maailma, elu ja kombeid avada. Teine võimalus on küsida lisateavet muuseumitädide käest, kes igas hoones kusagil istuvad, kuid ei pruugi kõik ühtviisi jutualtid olla (üldiselt on nad aga abivalmid ja räägivad meelsasti). Ega me ju islamimaailmast ja selle tavadest kuigi palju ei tea, sestap võib esmapilgul nii mõnigi võõras asi meile mõistetamatu tunduda ja on hea, kui keegi tausta põhjalikumalt lahti räägib.

 
P.S. RK vandersellidele pakkus toredat lisalugemist muistse Tauria ja tänase Krimmi avastamisel ja mõistmisel kogumik „Krimmi legende“ (Eesti Raamat, 1986).