Hilisõhtu stepi tähtede all

Tagantjärgi omandavad mõned hetked või sündmused erilise tähenduse ning küllap paljut mõistamegi tagantjärgi, sest teadmine, tarkus ja tõde saabub tihti tasahilju.

Üks vandersellide kirkamaid reisimälestusi oli hiline õhtu stepis Eesti Tare terrassil pikutades ja hõbedaselt säravaid tähti imetledes, komeedina langevaid taevakehasid kokku lugedes ja iga langevat tähte nähes uut soovi välja mõeldes. Taustaks öise stepi hääled, sirtsude kõrvulukustav siristamine ja kaugemal külas ajuti koerte haugatused. Sekka välguna sähvivad nahkhiired oma õhtuseid lennuretki sooritamas ning vandersellide mõtted elust, olust, inimestest ja maailmast.  

Eestis tagasi olles ja hea sõbra Arhoga (Tuhkru) muljeid vahetades avastasime, et ehkki olime Krimmis viibinud erinevatel aegadel (tema aastal 2007), olid mõned meie mälestused seal kogetud hetkedest ja kohtadest väga sarnased. Kui vandersellid salvestasid ainulaadsed hetked stepi ööst mällu, siis Arho jäädvustas oma emotsioonid ka fotodele ja vormis sõnadeks.

Arho nõusolekul avaldame tema toonased mõtteread, mida kaunistavad tema tehtud fotod.

Stepiveerel

Öö oma tsikaadide unelevas viisis, üle laisa laine kannab loksuva Aasovi mere ihusooja tuulesuudlusena Laulu, laulu armsamast. Laulu kaunimast mäekingust, voogava tuule seljandikul, süleluse paigas, tasases stepis, ootavate taevasilmade all. Ja ma puhusin vaikseks, lahkuvaks suitsuvineks tahileegi, et tähed saaksid särada.

Soovidepuu

Ei ma küsi, mida mul kaasa on võtta Sinu suurte andide keskelt, vaid seon oma palved nõnda kui paljud enne mind palmitsenud. Kanged sõnad leiavad ise Su juures oma õiged värvid ja tänud sõnatuna jutustavad Sulle mu lood. Jah, neis on tujujooni, aga ka sooja rõõmu mu seest, sest Sina oled mu pikkade teekondade tähiseks ja märgiks mu ees.

Sic transit gloria mundi / Nii möödub maailma hiilgus

Ilmselt enamus meist mäletab veel aega, mil nõukogude kord oma ettemääratud saatust järgis ja kokku varises. Eesti maapiirkondades lakkasid üleüldise lagunemise laines olemast kolhoosid ja sovhoosid ning põllumeestel tuli põhjalikult kaaluda, kuidas ja milliste ressurssidega tegevust jätkata, kuidas oma tegevust ratsionaalselt ümber korraldada või ehk sootuks teistele tegevusaladele orienteeruda. Paljud põllud jäid ajuti sööti, tootmishooned haigutasid aastaid tühjade tondilossidena, kolhoosikeskused hakkasid tasahilju välja surema. Mis aga alles jäi, oli inimeste töötahe ja lootus parema tuleviku suhtes. Samuti valmisolek vajadusel ka kartulikoori süüa, et oma riik üles ehitada. Meid aitasid õige teeraja algusesse jõuda targad majanduspoliitilised valikud ja peamiselt Põhjamaade investeeringud.

 

Krasnodarkale lähenedes ootas meid aga ühes külakeses ees vaatepilt, mis teoreetiliselt oleks saanud olla reaalsus ka Eestis. Endises õitsvas kolhoosikeskuses valitses haudvaikus, vaid üksik hanekari uitas keskuse lagunenud asfaltteel, mis lookles iga tare väravani ning kinnitas, et stepikolhoosil on kunagi läinud sedavõrd hästi, et asfalti on jätkunud iga kolhoosniku eluasemeni.

Pärastlõunases leitsakus seisid külg-külje kõrval vaikides teeäärsed majakesed. Kunagi teabest kubisenud stend ei ole oma loodupärast funktsiooni ilmselt juba aastaid kandnud ning norutas nukralt küla suurima väljaku ääres. Taamal, peatänava lõpus kolhoosi kontori (või klubi) ees tervitas aga saabujaid Vladimir Iljitš isiklikult. Ilmselt on kunagi olnud ajad, mil talle oktoobrilapsed lilli tõid ja pioneerid teda ümbritsevat parki korras hoidsid. Tänaseks on see möödanik.

Suundudes keskusest stepiteele ootas ees aga veel nukram vaatepilt – siin-seal olid keset välju kivivaremed, mis kunagi olid olnud kolhoosi laudad, viljaaidad ja töökojad. Sama saatus oli tabanud ka tühjaksjäänud elamuid. Kui kolhoosid lagunesid, müüdi maha kõik, millel oli turuväärtus.

Kes müüs, kellele müüdi ja millise hinnaga, on kolhoosi endistele töötajatele teadmata. Nende peamine mure „miljonär“ kolhoosi lagunemisel oli mõelda, kuidas tagada endale ja oma perele igapäevane toidus. Kadusid paljud töökohad ja sellega perede pidev sissetulek. Tekkisid väikemajapidamised – võeti lehmad (kes tänagi enamusele Krasnodarka inimestest aitavad n.ö leiva laual hoida ja väikest sissetulekut võimaldavad), hakati pidama kanu ja hanesid ning varasemast suuremal hulgal kasvatama aed- ja juurvilja.

Tarede tagune maa kuulub praegu veel riigile, kuid see on jaotatud majapidamiste vahel selliselt, et igaüks, kes soovib saab oma maja taga loomale heina teha või juurvilju kasvatada. Probleemiks on muutumas see, et põllumajandusmaade arendajad nihkuvad oma projektidega taredele üha lähemale ning selle võrra väheneb ka Krasnodarka majapidamiste kasutuses olev maa. Küla lehmad karjatatakse ühiste jõududega stepi mõõtmatutel väljadel. Kord-paar päevas sõidavad mööda kolhoosipäevil ehitatud, ent tänaseks väga auklikuks muutunud külatänavat piima kokkuostjad, kes Krasnodarka lehmade piima kokku koguvad ja nende omanikele piima vastuvõtmisel sularahas tasuvad.

Milline on sealsete karja- ja viljakasvatajate tulevik, on raske ennustada. Jääb vaid loota, et krasnodarkalaste elu-olu paraneb enne kui lõpeb nende usk paremasse homsesse. Eestil on läinud hästi, isegi väga hästi. Nii väga tahaks, et hästi võiks minna ka neil, kellega saatusekaaslased oleme olnud.

Teeliste üldisi tähelepanekuid

Ajast ja vahemaadest.

"Te tahaksite mõõta aega, seda mõõtmatut ja mõõdetamatut /.../ ajast tahaksite te teha oja, mille kaldal võiksite istuda ja vaadelda tema voolamist." K.Gibran, "Prohvet" (Huma, 1997) 

Kohalike hinnanguid vahemaadele ja nende läbimiseks kuluvale ajale tasub võtta reservatsioonidega – pisut rohkem kui 1 km võib tähendada kolme kilomeetrit ja 5 minutit jalgsi kõndimist tegelikkuses kujuneda vähemalt veerandtunniseks jalgsimatkaks. Meie kogemuse kohaselt kipuvad kohalikud hindama vahemaid tegelikkusest lühemaks.

 

Strateegilistest infrastruktuuridest. Krimm on suuresti gaasivõrgustikuga kaetud, veekatkestused on aga võrdlemisi levinud. Näib, et süstemaatiline kokkuhoid toimub ka elektrienergia arvelt. Kas sellel või mõnel muul põhjusel muutuvad teed ja tänavad pärast päikese loojumist kiiresti suuremaks riskiallikaks, sest reeglina ei ole maanteed ja tänavad valgustatud. Krimmi teede seisukord on vahelduv – alustades laiast mitmerealisest asfaldist kuni kitsa ja auguliseks sõidetud käänulise mägiteeni. Viimastel liikumiseks tuleb kindlasti aega varuda. Vaated, mis aga neid teid mööda sõites avanevad, on sageli hingematvalt kaunid.

GPSi kasutades on nii Krimmis kui mujal Ukrainas võimalik Garmini kaartidega üsna hästi hakkama saada, v.a mõnedes suuremates linnades. Maanteel liikudes on aga hea igaks juhuks ka atlas käepärast hoida. Bussid sõidavad üsna graafikukohaselt, nii nagu ka maailma pikim trolliühendus Jalta ja Simferopoli vahel (100 km). Juurdepääs Internetile on võrdlemisi kaootiline. Ka mobiililevi on ajuti katkendlik.

Majutusest. Majutuskohti, eriti peremajutust, pakutakse poolsaare lõunarannikul rohkesti. Kui aga tahta ööbida mõnes kindlas majutuskohas, on siiski soovitav kohad aegsasti ette broneerida, seda eriti turismihooajal mais septembri lõpuni. Erinevaid reisikirju lugedes oli meil juba enne reisi algust kujunenud kindel otsus peatuda Jalta lähistel Livadias Eda Golovko juures.

Eda lopsaka aiaga külalistemaja rahuldab vähenõudliku ränduri vajadused igati ja küsitav hind on igati mõistlik (20 USD). Samuti oli meile selle majutuskoha valikul suureks lisaväärtuseks Eda ise ja tema vested Krimmi elu-olust. Meid, eestlasi, on sedavõrd vähe, et tuleb kokku hoida ja „eestimaist“ eelistada. Siinkohal ka Eda külalistemaja koordinaadid: N44˚27.948` E034˚08.456`.

Eda pansionaadi lisaväärtuseks on see, et asub (kuri)kuulsa Livadia palee, kus 1944. aastal sõlmiti Jalta leping, vahetus läheduses.

Mõistagi on võimalik poolsaarel ka telkida, kuid selleks ettenähud kohad, nt. rannad võivad üllatada oma räpasusega (nimetasime sellised rannad räparandadeks). Reeglina on korras ja hoolitsetud n.ö. omanikuga rannad.

Söökidest-jookidest. Krimmis kohtuvad eri rahvuste, kultuuriruumide (Ukraina, Vene, tatari, Kesk-Aasia, Kaukaasia) ja religioonide köögid. Toitude serveerimine võib olla meile harjumuspärasest lihtsam ja kasutatavad lauanõud mitte igal pool kõige puhtamad, on toidud maitsvad ja endale meelepärast kõhutäidet leiab nii taimetoitlane kui lihasõber. Kindlasti tasub proovida kohalikke Massandra veine, kohalikku õlut ja nostalgiamaigulist kalja ning sidrunimaitselist limonaadi. Kalja tasub osta sealt, kus seda müüakse vaatidest (mäletate, kollased ratastel tünnid kirjaga „kvass“?). Priskelt söönuks saab u 30 grivna eest. Oma teel ei õnnestunud meil külastada ühtegi sellist söögikohta, kus oleksime pidanud pettunult või tühja kõhuga lahkuma.

Kaubitsemisest ja kaupmeestest. Kui Odessas tegelevad kauplemisega kõik sealsed rahvad, siis Krimmis on see peamisel krimmitatarlaste (kes on poolsaarel 13. sajandist) tegevusala. Krasnodarkas tõdes Rita: „Tatarlased steppi ei hari, nemad kauplevad.“ Selle ilmekaks tõestuseks oli meie esimene kohtumine kohalikuga Krasnodakas, kui läksime teeäärsesse kauplusesse teed küsima. Sõstrasilmne müüjanna, kes meile teed juhatas, osutus krimmitatarlaseks. Üks iseloomulik joon, mis krimmitatarlasi teistest siinsetest rahvustest eristab, on islami usk. Kõikjal, kus elab tatarlasi, kuulub asula juurde mõni sireda minaretiga mošee, tatarlaste söögikohtades on aga võimalik süüa imemaitsvat plovi, šašlõkki, lambaribi või juua tassike kosutavat rohelist teed. Krimmitatarlased on poolsaarel elanud 13. sajandi algusest. Tänaseks on neid siin vaatamata ajaloolistele vintsutustele (1944. aastal küüditati Usbekistani 183 000 krimmitatarlast) ligi 300 000, ehk ligikaudu 12% elanikkonnast, nende arv kasvab võrreldes teiste Krimmis elavate rahvustega võrdlemisi kiiresti. Lisaks kaubitsemisele kohtab neid üha rohkem teenindussektoris, nt bussi- või taksojuhtidena.

Mõned arhitektuurilised episoodid Krimmi ajaloost

Teisipäev, 31. august

Krasnodarka-Livadia 

Läbitud km 327

 

Vandersellid tegelesid peamiselt turismiga. „Ehh, Uhuuduuri“ väljendit kasutades vaatasime klotse (vaatamisväärsusi). Teel Krasnodarkast Livadiasse (Jalta lähistel) põikasime kaljudesse ehitatud Uspenski mungakloostrisse ja võtsime ette jalgsimatka Tšufut-Kale koobaslinnusesse. Samuti käisime ära kuulsas Bahtšisarai khaanilossis.

 

Ehkki tee 10. sajandil alaanide asutatud Tšufut-Kale koobaslinnusesse osutus lubatust pikemaks, päike lõõskas armutult ja kurk kuivas, oli retk neid ajutisi kannatusi väärt. Isegi kui kohalik ajalugu ei huvita, siis hunnitute loodusvaadete pärast tasub teekond ikkagi ette võtta.

Koobaslinna minnes tasub panna jalga jalgsimatkaks sobilikud jalanõud ja võtta kaasa joogivett. Ja veel, Tšufut-Kale väravas müüakse sissepääsu võimaldavaid pileteid (40 grivnat täispilet ja 20 grivnat üliõpilane). Kaardimakse võimalus puudub.

Bahtšisarai on omaaegne khaaniriigi keskus ning selle kõige paremini säilinud osast – 16. sajandil ehitatud khaanilossist - on saanud üks poolsaare olulisemaid vaatamisväärsusi. Pisarate purskkaev, mis peaks väljendama igavesti vuliseva veega mehe (antud juhul siis khaani) südamevalu, osutus oodatust tagasihoidlikumaks ja raske oli seda ka pildile saada, sest seda ümbritsesid turistide hordid, kes ennast mõistagi kaevu taustal jäädvustada soovisid.

Lossikompleks on hästi säilinud ja värvikast ajaloost tulenevalt huvitav, kuid sellega tutvumiseks peab kindlasti piisavalt aega varuma. Ja kui aega veel üle peaks jääma, saab aega ja taskupõhja jäänud grivnasid tuulutada arvukate suveniirikioskite juures, mis lossi ja selle peasissepääsu ümbritsevad.

Kuna khaaniloss on infotahvlitega võrdlemisi tagasihoidlikult varustatud, tasuks lossi külastades võtta giid, kes oskab poolsaare värvikast ajaloost rääkida ning toonast maailma, elu ja kombeid avada. Teine võimalus on küsida lisateavet muuseumitädide käest, kes igas hoones kusagil istuvad, kuid ei pruugi kõik ühtviisi jutualtid olla (üldiselt on nad aga abivalmid ja räägivad meelsasti). Ega me ju islamimaailmast ja selle tavadest kuigi palju ei tea, sestap võib esmapilgul nii mõnigi võõras asi meile mõistetamatu tunduda ja on hea, kui keegi tausta põhjalikumalt lahti räägib.

 
P.S. RK vandersellidele pakkus toredat lisalugemist muistse Tauria ja tänase Krimmi avastamisel ja mõistmisel kogumik „Krimmi legende“ (Eesti Raamat, 1986).

Eestlusest stepikülas ja kolmest kangest naisest

Esmaspäev, 30. august

Odessa-Krasnodarka

Läbitud km 430

Üks meie sõidu eesmärke oli näha Krimmi eesti külasid. Tegelikkuses jõudsime neljast (Beregove, Pervomaiske, Novoestonija, Krasnodarka) vaid ühte - Krasnodarkasse. Sellest aga piisas, et siinsest eestlusest ja selle tulevikust stepikülades esmast aimu saada. Meile olid abiks mitmed teemakohased raamatud, neist värskeim Tiina Rekandi „Krimmi päevik“ (Tänapäev, 2010).

Krasnodarka eesti vaimu alalhoidja on tarmukas ja sõnakas Rita Gadilkina. Rita on omamoodi Krimmi eestluse entsüklopeedia, alalhoidja ja edendaja. Ritale on eestluse säilitamisel ja süvendamisel olnud abiks Eesti Instituudi poolt saadetud eesti keele õpetajad, kes on vaimupõldu harinud ennekõike Aleksandrovka keskkoolis.

Rita hoiab silma peal ka Krasnodarka Eesti tarel. Majal, milles samuti eestlust jõudumööda edendatakse. Meile, Krimmi sattunud eestlastele, pakuti seal aga lahkesti peavarju. Tare valvurina „töötab“ uudishimulik koer nimega Tšornõi. Tares on eestikeelset kirjandust ja pool riiulit fotoalbumitega tares toimunud üritustest. Samuti on majas väike ja õdus külalistetuba. On tunda, et majake pakub külas elavatele lastele toredat ajaveetmise võimalust ning Krasnodarka eestlastele on see õdusaks kogunemiskohaks.

Rita sõnade kohaselt on külas veel kolm inimest, kelle emakeel on eesti keel. Eesti keele õppijate hulk on aastate lõikes vahelduv, kuid üldiselt on tendents, et eesti keel kipub alla jääma teisele valikulisele keelele - tatari keelele (näiteks valivad tatari-eesti segaperedest lapsed teise keelena reeglina tatari, mitte eesti keele).

Alates käesolevast õppeaastast õpetab Aleksandrovka keskkoolis eesti keelt pikaaegsete pedagoogiliste kogemustega eesti filoloog Christi Sepp, keda ootab Krimmis ees keeleõpetuse kõrval ka Krimmi eesti kooli ja sealse eestikeelse õpetuse 150. aastapäeva ettevalmistamine.

 

Lisaks Eesti tarele on üks eestluse edasiarendamise kohti Krimmis Aleksandrovka keskkool. Kool, mis näib olevat kogu küla vaimne, kultuuriline ja võib-olla ka sotsiaalne kese. Koolis valitseb range kord ja väga tähtsaks peetakse töökasvatust. Selle ilmekateks näideteks on kooli ürdiaed (iga klass hoiab korras ühe peenra) ja õpilaste kaasamine kooliaia korrashoidmisel. Palju kasutatakse ka lastevanemate abi ning sageli tehakse suuremad tööd koolis ära talgukorras.

Kuna sattusime Aleksandrovka kooli üks päev enne õppeaasta algust, käis seal vilgas sagimine ning tehti ettevalmistusi 1. septembriks. Vaatamata kiirele tööajale leidis kooli direktor „raudset leedit“ meenutav energiline proua Irina Suprun aega meile kohvi pakkuda ja Eestist tulnud võhivõõraid võõrustada. Irina hinnangutes koolile ja selle tulevikule oli tunda pragmaatilisust ja väga selgeid visioone, kuidas kooli tegevust arendada, m.h soovitakse kooli juurde luua lasteaed.

Hea sõnaga peeti meeles Eesti riiki ja Eesti Suursaatkonda Kiievis, kelle abiga on kool saanud katlamaja ja arvutiklassi. Toetust vajab aga koolis veel nii mõnigi ettevõtmine.

 

P.S. Eestlusest ja oma muljetest eesti keele õpetajana Aleksandrovka koolis räägib Tiina Rekand 29. oktoobril Rändurite klubi kokkusaamisel.

Kolm episoodi Odessast

Pühapäev, 29. august

Pühapäevale kohaselt pidasime hingamispäeva ja otsustasime päevaks oma liikuvast kodust, s.t autost loobuda ning tutvuda üllatavalt euroopaliku Odessa elu-oluga. Giidiks oli odessiit Sergei Shigur, kes tuli kohtumisele ettevalmistunult – m.h olid tal kaasas fotod esimest Tallinna-külastusest, mis toimus aastal 1976. Tallinnas nähtut ja kogetut kirjeldas Sergei ülivõrretes. Odessa arheoloogiamuuseumi (Lanzheronivska 4) juurde kuuluvas miniatuurkujude aias ekskursiooni tehes rääkis Sergei värvikaid lugusid Odessa ajaloost ja selle koloriitsematest isikutest. Siinkohal väike soovitus – kui on plaan miniatuurkujude aeda külastada, tasub kindlasti võtta giid, kes teeb ühtaegu sissepõike Ukraina kultuurilukku, aga ka Odessa värvikireva ajaloo radadele, vaid nii on võimalik hoomata Odessa rikkalikku kultuuri- ja vaimuelu.

Õhtuseks muusikaliseks desserdiks kujunes Beethoveni 9. sümfoonia kontsert Odessa suursuguses ooperiteatris, 1887. aastal n.n viini barokkstiilis ehitatud hoones. Muusikagurmaanidel soovitame võtta kohad parterisse, sest loožidest ja rõdudelt võivad mõned hõrgumad palad kuulmata jääda.

Kolmas koht, mida lisaks miniatuurkujude aiale ja ooperiteatrile külastada tasub (ei hakka siinkohal mainima tavapäraseid vaatamisväärsusi ja muuseume), on mõni linna turgudest, kus saab kõike vajalikku alates kanamunadest lõpetades kirevate kilekottide ja kingapaeltega. Turul nähtu põhjal avaldas muljet kohalike oskus loomi käidelda ja maksimaalselt kasutada – lettidel lebasid sinkjad kanavarbad, kuldsed kukeharjad ja hüljatud lehmasabad jms. Mõnel nõrganärvilisemal võib vaatepilt muidugi olemise õõnsaks muuta. Võib-olla ei tasu lihalettide äärde ka väga väikeste lastega minna.

Nii nagu kõikjal mujal maailmas rännates tasub ka Odessas astuda välja n.ö turvalisest turismivööndist ja kiigata viisakuse piires kohalikesse sisehoovidesse, aedadesse ja õuedele. Sealt on näha selle linna minevikku ja olevikku särava ja suursuguse fassaadita. Odessa sisehoovid on ühtaegu boheemlaslikud, lummavad ja müstilised.

Teel Sõrgade ja Sarvede kontorisse

Laupäev, 28. august
Bobruisk-Odessa
Läbitud km 915

Inimtühi hommik Bobruiskis tervitas lakkamatu vihmasajuga. Olime häälestud ligikaudu 800 km autoisõiduks, et õhtuhämaruses Odessasse jõuda. Piiriületused kulgesid võrdlemisi ladusalt nii Valgevene kui Ukraina poolel. Viimases piiripunktis näitasid ukrainlased meie suhtes üles silmatorkavat sõbralikkust. Teel Kiievisse nautisime ühes väikses ja räpases, ent lahke perenaisega konteinerkohvikus selle sõidu esimest boršisuppi, võis hulpivaid ja maitserohelisega maitsestatud pelmeene ja koduseid kotlette. Sisetunne ütles, et siit edasi saab ainult paremaks minna, ja ega see tunne alt vedanudki. Teel põikasime Martini juhtimisel sisse Haapsalu sõpruslinna Umani, kuhu vaikselt on hakanud iga-aastasele üleilmsele kokkusaamisele kogunema ortodokssed juudid. Sarnaselt paljudele teistele Ukraina linnadele linnaväljakul „teed näitav“ Iljitš neid ei seganud. Eks see rahvas ole igasuguste olude ja inimestega oma pika ja keeruka ajaloo vältel kokku puutunud. Selle rahva saatus on saanud lahutamatuks osaks Ukraina ajaloost. Ka siin, Odessas, on nende tegemised ja saatus kirjutatud linna ajalukku. Odessa on tõeline rahvaste ja kultuuride paabel, kus koostoimimine saab tugineda üksnes kriitilise miinimumi tolerantsi korral ja seda näib siin tõepoolest olevat rohkem kui nii mõneski teises Ukraina piirkonnas.

Viibides Umanis saime ühe ootamatu kogemuse osaliseks, mis aga ka hiljem kordus ja sestap talletame selle meie logiraamatusse. Nimelt regulaarsed ja planeerimata veekatkestused. Uman on veega varustatud hommikul 06.00-09.00 ja õhtul 17.00-20.00. Muul ajal vett ei ole ning kõik veega seotud protseduurid tuleb vastavalt selle korraldada, k.a ihuvaevade kergendamine. Kui sattusime tanklasse, kus teatati, et WC ei tööta, kuna vett ei ole, tekkis vandersellide hulgas väike arutelu teemal, kas tualeti kasutamise piiramine kellaajaliselt on inimõiguste piiramine. Ammendavat vastust me sellele küsimusele ei leidnud ja ega vist polnudki eesmärk. Veekatkestuse ohvriteks osutusime ka päev hiljem Odessas, mil kohvikusse minnes teatas tütarlaps leti tagant, et kohvi ja teed tellida ei saa, kuna vett ei ole. Hiljem kuulsime kohalikelt, et veekatkestused on siin sedavõrd tavalised, et soovitatakse omada regulaarseid veetagavarasid.

Teine iseärasus, mis silma on hakanud ja samuti mõneti seotud veega, on kohalik kemmergukultuur. Üldine tähelepanek on, et auk põrandas ei pea tingimata viitama mahajäämusele – vesikloseti asemel kükitusauke võib leida ka uuemates (peamiselt küll ühiskondlikes) tualettides. Kuna veevarustus on ebastabiilne, on mõistetav, miks kindlam on omada auku põrandas, kui uhket vesiklosetti, mille kasutusvõimalused on piiratud. Paberiga varustamine on neis kergendusasutustes vahelduv – mõnes on, mõnes teises aga tuleb kasutusele võtta oma tagavarad. Üks teeäärne kemmerg suutis aga üllatada sellega, et kasutusel oli omapärane hall ja veniv stretch - paber. Kokkuvõttes tuleb siin kemmergus käies hoida soovide lagi madal ja tagataskus piisavas koguses paberit.

Jah, arusaam mugavusest ja elementaarsest hügieenist on väga varieeruv ja tihedalt kohaliku kultuuri põhine. Rändurina on meil aga võimalus teistsugust tundma õppida ja võib olla seejuures tõdeda, et pole meie kodusel elukorraldusel häda midagi.

Kontrastne ja värvikirev

Reede, 27. august

Haapsalu-Bobruisk

Läbitud km 955

Tänase päeva üllataja on Valgevene – kilomeetrite poolest ju mitte kuigi kaugel Eestist, kuid kultuuriliselt, poliitiliselt ja ühiskondliku korralduse poolest vähemalt esimest korda huvitav vaadata. On nagu Euroopa ja ei ole ka. On nagu slaavilik, aga ei ole ka. Näiliselt riik nagu iga teine, kuid poliitilise korra poolest liigitatud diktatuuriks. Igas suuremas asustatud punktis on vähemalt üks alumiiniumikarva monument, mille modelliks on olnud ilmselt üks ja sama nõukogude mundris tundmatu sõdur. Tema poosid ja kivistunud kaaslased – kord mõni naine, kord naine lapsega – vahelduvad, kuid mõtlik sõjameheilme ei kao tema kivistunud näolt. Sealsamas kõrval võib olla rohkete kunstlilledega ehitud krutsifiks või jumalasünnitaja kuju. Paljud kirikud on ehitamis- või taastamisjärgus. Tehased on suured ja sageli mitmekordse okastraataiaga tarastatud. Teedel näeb liikumas nii nõukogude ajast tuttavaid masinaid (peamiselt küll raskeveokid), aga ka lääne autosid. Sekka hoburakendid, millega külamehed oma mammasid lähimasse poodi viivad. Pea iga maja ümbritsevad peenramaad, nii ka paneelmajade juures. Ohtrasti on lilli. Värve siin armastatakse – enamus maju ja neid ümbritsevad aiad on võõbatud rõõmsavärvilisteks ning kunstniku käe alt on läbi käinud teeäärsed suuremad kivid ja bussipeatused, mille seinu ehivad slaavi muinasjuttudest tuttavlikud tegelaskujud. Kõik see jätab kokkuvõttes kontrastse ja mõneti disneylandiliku mulje. Aga tulge ja vaadake ise, kes teab, kui pikalt veel Euroopa viimasele diktatuurile eluiga on antud.

In Principio

In Principio / Alguses oli...

Septembris 2009 sai Haapsalus NURME BISTROOS kokku üks sõpruskond, mille liikmed on mõnevõrra maailmas rännanud, laias ilmas toimuvast teadmisi ja kogemusi omandanud. Neil kõigil oli lugusid, põnevaid vahejuhtumeid, uusi teadmisi ja kogemusi, mida jagada. Otsustasime, et püüame nende avastuste ja kogemuste vahetamise eesmärgil kord kuus kokku saada ja vahel ka mõne meist kogenuma ränduri kogemusi kuulda. Leidsime, et mõistlik on õige ränduri kombel olla avatud ja mitte üksnes piirduda oma sõpruskonnaga, vaid pakkuda kõigile huvilistele võimalust neist kokkusaamistest osa saada. Meie suureks rõõmuks kogunes iga korraga üha rohkem neid, keda nägime esmakordselt ja suurenes kokkusaamistel osalejate arv.

Nimetasime end esialgu ajutiselt RÄNDURITE KLUBIKS (NB!RK), kuid nagu sageli ajutiste asjadega, mis muutuvad püsivaks, oli see ka meie nimega. Kindlat liikmeskonda klubil ei ole, samuti liikmemaksu ja muid liikmesusega kaasnevaid kohustusi. Koguneme kord kuus (tavaliselt kuu viimasel reedel) Haapsalus asuvas NURME BISTROOS, kus meile lahkesti sooja tuba ja kodust vastuvõttu pakutakse. Vaata bistroo tegemiste kohta lähemalt: www.nurmebistroo.ee. Meie klubiõhtud on kõigile osalejatele tasuta.

Peagi alustame teist hooaega ning on väga hea meel tõdeda, et külla on tulemas mitmeid väga põnevaid külalisi, kes toovad külakostiks kaasa oma vesteid maailma erinevatest piirkondadest ja kultuuriruumidest. Teave klubiõhtute kohta on bistroo kodulehel ja NB!RK logiraamatus.

Merit Raju on oma raamatus "Out of Office ehk aasta kontsakingadeta" rändamise kohta tõdenud, et see kes kord sõrme sellele "kuradile" on andnud, enam muudmoodi ei saa - niipea, kui pikemaks reisiperioodiks raha koos, on jälle valu minna. Ilmselt on nii mõnigi meist sõrme (ja mitte ainult ühe) andnud.

 

Augustis-septembris toimub RÄNDURITE KLUBI esimene pikem retk, mille raames tutvume Krimmi poolsaare, sealse eestlaskonna, nende kultuuri ja tavadega. Reisil toimuvat püüame vastavalt võimalustele kajastada ka ajaveebi vahendusel.

Tere tulemast NB! RK tegemistega tutvuma ja klubiõhtutel osalema!

 

NB! RK VANDERSELLID